"Ta lamas seal palju aastaid liikumatult ja segamata, peaaegu rahus. Aga tema kohal kuival maal olid õudused alles algamas."

Põnevat lugemist!
"Ta lamas seal palju aastaid liikumatult ja segamata, peaaegu rahus. Aga tema kohal kuival maal olid õudused alles algamas."
Pilt on illustreerivFoto: Christopher Campbell/Unsplash

Katkend pärineb Robert Bryndza raamatust "Mustjas vesi".

Sügis 1990

Oli hilissügiseselt külm öö, kui nad surnukeha mahajäetud karjääri viskasid. Nad teadsid, et koht on üksildane ja vesi seal väga sügav. Nad ei teadnud aga seda, et neid peetakse silmas.

Kohale jõuti pimeduse varjus, pisut pärast kella kolme öösel — küla servas asuvate majade juurest sõideti üle tühja kruusaplatsi, kuhu jalutajad autod parkisid, ja sealt edasi suurele harimata kogukonnamaale. Tuled kustutatud, jõnksus ja õõtsus auto üle ebaühtlase pinna ning jõudis jalgrajani, mida peagi varjas mõlemalt poolt tihe mets. Pimedus oli paks ja rõske ning ainus valgus paistis puulatvade kohalt.

Mitte miski selles teekonnas ei tundunud varglik. Automootor näis möirgavat ja vedrustus ägas, kui masin ühelt küljelt teisele vaarus. Kui puud lõppesid ja nähtavale ilmus vett täis karjäär, nad peatusid.

Mida nad aga ei teadnud, oli see, et karjääri ääres peaaegu üleni võsasse kasvanud vanas mahajäetud majas elas ebaseaduslikult üks vana eraklik mees. Vanamees oli parajasti õues, vahtis taevasse ja imetles selle ilu, kui auto kõrgendiku tagant nähtavale ilmus ning seisatas. Vanamees hiilis ettevaatlikult põõsavalli taha ja jäi vaatama. Kohalikud noored, narkarid ja põnevust otsivad paarikesed ilmusid alatasa öösel karjääri äärde ning vanamehel oli iga kord õnnestunud nad siit minema peletada.

Seotud lood:

Hetkeks murdis kuu pilvede vahelt läbi just siis, kui autost väljus kaks inimkuju, kes võtsid auto pagasiruumist ühe suure asja ja tassisid selle vee ääres seisva sõudepaadi poole. Esimene ronis paati ning kui teine tõstis pikliku paki talle järele, oli selle kaldumises ja potsatamises midagi sellist, mis pani vanamehe õudusega mõistma, et tegu on surnukehaga.

Üle vee kandus aerude vaikne sulpsumine. Vanamees pani käe suule. Ta teadis, et peaks pilgu kõrvale pöörama, aga ta ei suutnud seda teha. Kui paat karjääri keskele jõudis, katkes aerude sulpsumine. Taas ilmus pilvede vahelt nähtavale kuusirp, mis valgustas paadist eemale kanduvaid veeringe.

Vanamees hoidis hinge kinni, vaadates omavahel keskendunult rääkivat kahte inimkuju, kelle hääled kostsid vaikse rütmilise pominana. Seejärel valitses vaikus. Paat õõtsus, kui nad püsti tõusid, ja üks neist oleks peaaegu üle serva lennanud. Siis saadi paat tasakaalu, pakk tõsteti üles ning heideti sulpsatuse ja kettide kolinaga vette. Kuu seilas pilve tagant välja, valgustades eredalt paati ning kohta, kuhu pakk visati ja kust veeringid ägedalt eemale voogasid.

Mees nägi nüüd selgesti kaht inimest paadis ja nende nägusid.

Ta hingas välja. Oli ta ju hinge kinni hoidnud. Käed ka värisesid. Vanamees ei tahtnud probleeme — ta oli kogu elu üritanud probleeme vältida, aga need näisid ta alati üles leidvat. Külm tuul keerutas üles kuivanud lehti mehe ümber ja ta tundis sõõrmeis teravat kõdi. Veel enne, kui ta jõudis seda takistada, purskus ninast aevastus — see kajas üle vee. Paadis olijad tõstsid pea ja uurisid ärevalt kallast. Ja nägidki siis teda. Vanamees keeras ringi, et jooksu panna, komistas aga puujuure otsa ja kukkus hingetult maha.

Mahajäetud karjääris vee all oli tasane, külm ja väga pime. Surnukeha vajus kiiresti, raskused tirisid seda üha allapoole, kuni see jäi lõpuks pehmes jääkülmas mudas pidama.

Ta lamas seal palju aastaid liikumatult ja segamata, peaaegu rahus. Aga tema kohal kuival maal olid õudused alles algamas.

/---/

Sügis 2016

Pimeduse saabudes langes temperatuur vee ääres järsult. Erika ja John tammusid tugimasinatest kumavas valgussõõris edasitagasi. Puud nende taga olid mattunud pimedusse, mis näis neile kõigile peale suruvat.

Üks märjas sukeldumiskostüümis tuuker ilmus lõpuks karjääri järsule kaldale, kaasas midagi, mis nägi välja suure mudase plastkohvri moodi. Erika ja John läksid teistele appi, et ta kuivale maale aidata. John asus kasti kandvat tuukrit väikese digivideokaameraga filmima. Kast pandi rohusel kaldal kilelinale. Teised astusid eemale, et John saaks puutumata kastist mõne foto teha.

„Olgu, boss,” ütles ta. „Hakkan filmima.”

Erika tõmbas latekskindad kätte. Poldilõikur käes, põlvitas ta kasti ette maha ja uuris seda.

„Mõlemal pool sanga on lukkudel tabalukkudega suletud kinnitused ja kastil on ka surveventiil,” lausus ta, osutades mudaga kaetud nupule käepideme all. Ta lõikas mõlemad lukud poldilõikuriga läbi. John filmis seda. Videokaamerast kumavas valguses seisvad tuukrid vaatasid pisut eemal olles pealt.

Erika keeras ettevaatlikult surveventiili, millele järgnes sisisev heli. Ta avas mõlemad lukud ja tõstis kaane. Videokaamera valguses paistsid kastis roosakashalli pulbriga täidetud korralikud pakirivid.

Erika süda hüppas seda nähes rõõmust.

„Heroiin, mille väärtus tänaval on neli miljonit naela,” lausus ta.

„Kohutav, aga ma ei saa sellelt silmi,” pomises John, kummardudes lähemale, et võtta videole kasti sisu.

„Suur tänu kõigile,” sõnas Erika, pöördudes poolringis seisvate tuukrite poole. Talle vaatasid vastu väsinud, aga naeratavad näod.

Kommunikatsiooniseadmest kostis ragin: üks tuuker oli ikka veel vee all. Lorna läks temaga rääkima.

Erika sulges hoolikalt kasti kaane.

„Hästi, John, helista jaoskonda. See tuleb siit turvaliselt ära viia ja ütle komissar Yale’ile, et kohe, kui oleme jaoskonda jõudnud, peavad sõrmejälgede spetsid selle põhjalikult käsile võtma. Me ei lase seda silmist enne, kui see on turvaliselt luku ja riivi taga. Selge?”

„Jah, boss.”

„Ja too mulle autost üks suur asitõendikott.”

John läks korraldust täitma ning Erika ajas end püsti ja vahtis kasti.

„Nüüd, Jason Tyler, oled sa mul peos,” pomises ta. „Sa oled mul käes ja lähed pikaks ajaks istuma.”

„Peainspektor Foster,” ütles Lorna kommunikatsiooniseadme juurest Erika poole tulles. „Tuuker, kes kontrollis veel kord ala üle, leidis veel midagi.”

Veerand tundi hiljem oli Erika pannud plastist heroiinikasti asitõendikotti ning John oli videokaameraga tagasi ja filmis veest väljuvat tuukrit, kes hoidis kätel midagi tumedat ja vormitut. Tuuker asetas selle maha laotatud puhtale kile linale. Mudase kilepuntra ümber oli seotud peenike kett ning selle külge oli kinnitatud raskusteks midagi, mis nägid hantlite moodi välja. Kokku murdunud pakk oli vaevu viie jala pikkune. Kile oli vana ja rabe ning näis pleekinud.

„See leiti plastkastist nelja jala kauguselt, osaliselt karjääri põhjast muda seest,” teatas Lorna.

„Pakk pole raske. Selle sees on midagi väikest; ma tunnen, et seal on midagi,” ütles tuuker.

Ta pani selle kilelinale ja maad võttis vaikus, mida katkestas üksnes taamal tuules õõtsuvate okste ragin.

Erika tundis sisimas jäist hirmu. Ta astus vaikust katkestades lähemale.

„Ulatage mulle palun uuesti poldilõikur.”

Ta pistis selle kaenla alla, pani kätte puhtad latekskindad ja lõikas ettevaatlikult läbi roostes keti, mis oli küll peenike, kuid keerdus. Kile oli nii rabe, et oli jäigaks muutunud ja krabises, kui ta keti lahti keris; paki seest voolas rohule vesi.

Külmast hoolimata tajus Erika, et ta higistab. Kile oli mitme kihiline ja mitu korda kokku mässitud; seda lahti harutades mõtles ta, et mis iganes selle sees ka on, see on väike. Tunda oli üksnes läppunud ja pisut ebameeldivat vee lõhna, mis pani Erika peas häirekellad helisema.

Tõstmas viimast kilekihti, märkas Erika, et kõik ta ümber on ääretult vaiksed. Ka ta ise oli hingamise unustanud. Erika hingas sügavalt sisse ja tõmbas viimase rabeda kilekihi pealt.

Videokaamera valgustas paki sisu. Seal oli väike skelett: luutükid keset muda. Riietest oli alles kõigest mõni üksik rinna korvi külge jäänud pruun tükk. Ümber ikka veel vaagnaluu külge kinnituva selgroo oli tõmmatud roostes pandlaga peenike rihm. Kolju oli keset roiete hunnikut. Kolju küljes oli ikka veel paar juuksesalku.

„Jumal halasta!” ohkas Lorna.

„See on väga väike … Paistab, nagu oleks see lapse skelett,” lausus Erika vaikselt.

Nad mattusid pimedusse, sest John tuiskas koos videokaameraga eemale, jooksis üle kaldakõrgendiku vee äärde ja oksendas.