"Tahan, et mind ühendataks Ennu masina külge ja see kraam voolaks igavesti otse läbi minu."


"Tahan, et mind ühendataks Ennu masina külge ja see kraam voolaks igavesti otse läbi minu."
Foto: Shutterstock

Katkend Justin Petrone raamatust "Minu Viljandi. Tagasi alguses."

MIKS SA VILJANDIS OLED?

Pärast rohkeid selliseid õhtuid naasen ma hommikul erandita Rohelise Maja kohviku kööki, kus Enn kell üheksa, enne kohviku ametlikku avamist kohvi pakub. Talle laekub varahommikune kohalike kofeiinisõltlaste bande, kes komberdab sisse, juuksed sassis, lõuad lõunas, silmad rähmas ja pilgud tühjad, näod tontlikud ja kahvatud, otsekui Prantsuse aristokraadid teel tapalavale. Ilma kohvita komberdavad inimvared. Neli rasket kartulikotti. Meie.

Üks neist olen mina, teine on kitarrist Maaker. Peale meie on siin Jõeste ning laia äärega kaabu ja laheda väljanägemisega mees, keda kutsutakse Köleriks, kuna ta näeb välja nagu kuulsa kunstniku Johann Köleri skulptuur pargis. Päriselt on tal mingi tavaline normaalne kergesti ununev nimi. Meile on ta niisiis lihtsalt Köler ning ta ootab oma kohvi nagu kõik teisedki.

Enn on hoopis teisest puust mees, peaaegu ebainimlikki. Vaatan tema silmi mütsinoka all, nina, vurre, punetavat nahka, otse kui oleks see kõik alligaatori kõhust kokku õmmeldud.
Kes on see mees?

Kuue — oot, ei, ikka kaheksa — lapse isa möllab kohviku tagatoas masinaga. Ta koputab espressomasina filtrit ning see kolksub metalselt, imeliselt ja julgustavalt, mis annab igale viimasele kui kohvinäljas molekulile su veres teada, et jah, kohe varsti saab.

Seotud lood:

Ennu muusikanimekirjas on Joan Baezi kaunis kanaarilinnuhääl, mis kudrutab elegantselt „Joe Hillist“, kuna kus Enn ka pole, temas on alati peidus Manhattani kohvibaar.

Ta sündis 1945. aasta augustis Saksamaal pagulaslaagris. Kasvas üles New Jerseys. Mobiliseeriti Vietnami sõtta. Ähmane vahepala Puerto Ricos. Kohalikus kõnepruugis on ta väliseestlane — eestlane, kuid võõras, tundmatu. Ta kutsub mind dude’iks. Ennule on aasta endiselt 1964, Joan Baez ja Bob Dylan on uued folgilauljad ja nad on endiselt paar.

Letil on neli plastämbrit, mis on kohviube täis, kas siis sortimist või röstimist ootamas. Milline valik! Colombia, Nepal, Mehhiko, H o n d u r a s? Kõik see siin, Viljandis. See kohvik on nagu reisibüroo, iga kohv on pilet kuhugi. Tõmban tooli lähemale ja pistan unise pea järgemööda ämbritesse, lihtsalt selleks, et päiksevalguse aroomi ninasõõrmetesse saada. Colombia uba lõhnab minu arvates kõige paremini, niimoodi tummiselt, kuid see on minu arvamus. Nepali uba lõhnab nagu kohv, kuid see on siiski Nepali kohv, mis tähendab, et see on peaaegu Tiibeti kohv. Kõlab kuidagi pühalikult. Tema Pühaduse dalai-laama valgustatud kohv.

„Hei, dude, mis teoksil? Mida sulle pakkuda?“
„Macchiato, tume röst.“
„Hüva, dude. Kohe saab.“

Ta kolistab, masin jahvatab ja undab. Milline imeline heli. Nendest ubadest saab suuri asju. Mina olen järjekorras esimene, aga enne kui ma arugi saan, on ka ülejäänud kamp koos — Maaker, Köler ja viimaks meie armas Jõeste. Viljandis on kõik päevad ühesugused, ikka üks ja seesama trall. Ilm muutub, kuid mingi mikroskeem hoiab meid selsamal magnettrajektooril jõmisemas. Samad inimesed samadel tänavanurkadel ja ikka needsamad küsimused, näiteks:
„Aga miks sa Viljandis oled?“

Seda küsib Jõeste mult pärast seda, kui ta on roninud oma toolile Maakeri ja Köleri vahel ning Enn hakkab nende tellimusi võtma. Maaker tõuseb püsti — ta tahab kohvi nii väga, et ei suuda end vaos hoida — ning Köler tõstab muigelsui oma vahva kaabu alt pilgu, kuid üsna napilt.

Jõeste on meie kamba naine ning talle meeldib see. Ma ütlesin talle ükskord kogemata „inimene“ ning ta noomis mind. „Justin, ma ei ole üksnes inimene. Ma olen naine.“ Šokolaadipruuni tumeda lakaga, siniste silmadega ja kena profiiliga Jõeste olek on pehme ja rahustav. Tema on meist kõige särtsakam, kuid tajun ometi, et ka tema keha ihaldab kofeiinitõmmist ja tema märtsipimedusest tuhmunud hommikune nahk ei ole veel saavutanud seda kõige elavamat keskpäevast kuma.
Tal on peas punane rätik, mida ehib stiilne ja pisut idamaine muster. Ta ütleb, et sai selle Pihkvast. Viljandi kultuuriakadeemia parimad õpetajad näevad just niimoodi välja. Nad on nagu modellid, alati vaatamiseks väljas, isegi kui nad kell kaheksa hommikul kohvi otsivad.

Jõeste kohta tuleb mul üks asi veel ära rääkida. Ta pole Viljandist pärit.

Jõeste on Raplast ning Enn Saksamaa pagulaslaagrist. Ning kitarrist Maaker, kes ei malda istuda, kel on vuntsid nagu lenkstang ja traksid ning kes näeb välja nagu mõne prantsuse avangardfilmi statist? Ka tema pole siit pärit. Ta on Saaremaalt Kuressaarest. Aga Köler? Õlgadeni juustega vana kauboi, kes suudab igast küsimusest teha uitava filosoofilise eleegia? („Aga mis siis õigupoolest on inimese elukutse? Mul pole kunagi elukutset olnud! Juba lasteaias, kui mult küsiti, kelleks ma suurena saada tahan. Minu elukutse on alati olnud olla mina ise!“)

Köler on Tallinnast. Viljandis ei ole keegi tegelikult Viljandist pärit. Me sattusime siia kogemata. Helirežissöör Simon tuli üheks päevaks ning teate küll, mis sellest sai. Mina tulin jaanuaris Peakoka korterisse kirjutama ja nüüd üürin ma tema kõrvalkorterit. On märts ja ma pole ikka veel kuhugi läinud. Võib-olla ei lähegi ma siit minema. Nii et Jõeste küsimus „miks sa Viljandis oled?“ on kaunis tähtis. Tema vabandab end akadeemiaga välja. „Olen ikka õpetaja akadeemias, jah,“ vastab ta, kui ma seda temalt küsin.

Mis on minu ettekääne?
„Mida sa sellega täpselt silmas pead?“ Püüan niimoodi aega võita ja rüüpan kohvi. Minu macchiato maitseb nagu küpsis. Tahan, et mind ühendataks Ennu masina külge ja see kraam voolaks igavesti otse läbi minu. Selleks ma siin olengi.

„Seda ei juhtu lihtsalt iga päev, et välismaalane Viljandisse kolib,“ sõnab Jõeste.
Enn libistab joogi tema ette ja ta naudib selle aroomi.

„Kas sinu siiakolimisel on mingi kindel põhjus?“ Jõeste kissitab nüüd silmi nagu mõni detektiiv ja ta silmad on märksa elavamad. „Kas sul on siin mõni silmarõõm?“

Silmarõõm. Miski, mis rõõmustab silma. Mõni naine. Jõeste tahab teada, kas ma kolisin siia mõne naise pärast. Aga kulla Jõeste, isegi kui ma tõesti siia mõne naise pärast kolisin, isegi kui kolisin, kas sa tõesti arvad, et ma kuulutaksin seda vihmasel märtsikuu hommikul tervele viljandlasi täis tagatoale? Ma olen siin linnas piisavalt kaua elanud, et teada: tunnetest rääkimine toob häda kaela. Neid räägitakse edasi uudiste pähe ning hakatakse isegi su meeleseisundit analüüsima. Peagi teavad kõik Uueveski vanaemad su silmarõõmust ning peokorraldaja korraldab sulle pulmapeo, kust ei puudu sealiha ja kringel ja viiulimuusika, pikas mustas mantlis kinnisvaramaakler Razumova on sulle aga välja otsinud remonditud ahjudega maja.

„Need hoiavad kodu soojas ka siis, kui väljas on miinus kakskümmend viis!“
Viljandis kaasnevad tõe rääkimisega sellised õudused. Seal peab õppima tähelepanu kõrvale juhtima. Seal peab harjutama vait olemise püha kunsti. Suu kinni! Nii on lihtsam.
„Viljandi ongi mu silmarõõm,“ vastan ma. „See linn on lihtsalt nii ilus.“

Jõeste rüüpab oma jooki, kissitab silmi ega ütle midagi. Ta teab niikuinii kõike. Rahvas teab siin minu kohta rohkem kui ma ise. Nad lugesid seda tänasest Sakalast. Seal on kõik kirjas.
„Häh,“ turtsatab elavate silmadega kitarrist Maaker. „Viljandi ei ole kellegi silmarõõm.“

Ma olen Maakerit alati normaalseks, tavaliseks kutiks pidanud. Mida enam ma aga temaga koos aega veedan, seda rohkem hakkan kahtlustama, et ta on pisut kummaline. Kui ta oli endale selle riukliku lenksuvuntsi kasvatanud, rääkisin talle, et minulgi on kavas paks ja karvane hobuseraud kasvatada, selline, mille allapoole ulatuvad harud meenutavad stoilist ja mehist Ukraina kasakat. Maaker lõi lihtsalt käega. „Sedasorti vunts tekitab inimestes ainult masendust, kuna see vaatab allapoole. Minu vunts keerab lõpus üles, vaata ise,“ keerutas ta selle vahajaid otsi. „See tõstab tuju,“ kergitas ta käsi. „Minu vunts teeb inimestel tuju heaks.“

Paraku näeb Maaker oma tuju tõstvaid vuntse üksnes peeglist. Ilma kohvita on ta vaoshoitum, peaaegu et morbiidne. Ta seisab ja ootab. Enn kolistab endiselt ja Joan Baez laulab ikka veel. „How many roads must a man walk down, before we can call him a man?“ Kui palju teid peab mees läbi kõndima, enne kui temast mees saab? Hea küsimus…

„Kui Viljandi pole kellegi silmarõõm, siis mis ta üldse on?“ küsin ma valjult.
Maakeri kohv jõuab viimaks pärale ning ta vahib seda. Tema silmad on märjad. Ta ulatab Ennule oma kaardi ning Enn paneb pookstavi ühte lahtrisse, kuhu muidu peaks mark käima. Kui ostad kaheksa kohvi, saad üheksanda tasuta.

„Kas keegi pole sulle seda veel öelnud siis?“ küsib Maaker. „Viljandi on viimane peatus elus.“
Vaikne naeruturtsatus ja vägev ohe, kui tõde pärale jõuab. Väljas sajab nüüd tihedat vihma ja selle võimas valing teeb läbitungimatut monotoonset müra. Vahel on mul tunne, et oleme siin samblases poolpehastunud paigas kose taha peitu pugenud.

On aeg tunnistada iseendale ja kõigile teistele, kel sellest päris ükskõik pole, et ükski mees ei saa elada silmarõõmuta, ilma naiseta südames. Mina küll mitte. Süda on näljas, ta januneb selle järele. Isegi siis, kui süda sulle jama korraldab, aitab Viljandi sellest painest üle saada. Päevad venivad pikemaks, vanalinn on päikselaike täis plätserdatud ning järvejää praguneb sulavast hallist pakasest koosnevateks peeglitaolisteks tahvliteks. Vee all on isegi natuke pilliroogu näha.

Seepärast ma olengi siin. Selleks, et seda kõike nautida. Et heita pilku tagahoovidesse ja saradesse, kiigata Mäe tänava tillukese õigeusu kiriku sinist sibulkuplit. Ma tulin siia kirjutama, rahu otsima, hingama, pingul närve rahustama. Tulin siia selleks, et õhtul kell viis Kõrgemäe tänava ülemisse otsa jalutada ja imetleda doominokivide kombel langevate majade kaskaadi.

Ma hoolin Viljandist väga. See armastab mind kui naine, isegi kui selline armastus paistab mu elust sootuks kadunud olevat. Enn ütleb, et mul ei tarvitse muretseda. Ta on veendunud, et mu elu algab uuesti, nõnda kui temagi elu algas. Meie Ennul on Ameerikas kaks minuvanust last ja nüüd Viljandis Kaariga veel kuus.

„Ma olen alles 37aastane,“ ütlen ma talle kohvikus ühel teisel hommikul, enne kui tellimus laekub. „Ma olen liiga noor, et eluga lõpparve teha.“

„Oi, muidugi pead sa otsast pihta hakkama. Surmkindlalt,“ ütleb Enn. „Mida muud sa teha saad? Istuda kõrtsis ja juua üksinda? Ajalehtede tagakülgi tutvumiskuulutustega ummistada?“
Kas ta internetist pole midagi kuulnud?

„„Otsin sellist-ja-sellist?“ Mine nüüd, dude. Selliseks inimeseks sa küll ei taha saada. Need on luuserid,“ kõmistab ta. „Täielikud luuserid.“
„Luuserid?“ Ma vaatan üles.

„Luuserid jah. Ning sina ei taha ju luuser olla. Sa pead otsast pihta hakkama.“
„See pole niisama lihtne. Tead, Enn, ma olen natuke hull peast. Sa tead ise ka.“
„Me kõik oleme siin hullud. Sina aga käi kohvikus ainult siin ja joo mu kohvi. Oota, kuni õige ettekandja sulle silma viskab.“

Ta pilgutab selle mõttelõnga lõpetuseks silma.