Õhtud otsa mõtlesin ettevaatusabinõudele. Käisin ta ruumis istumas ja nuputasin, mida ta põgenemiseks võiks ette võtta. Mõtlesin, et äkki ta jagab midagi elektristki, tänapäeva tüdrukutest võib kõike uskuda. Seepärast kandsin alati kummitallaga kingi ega puutunud ühtki lülitit enne seda hoolega kontrollimata. Ostsin spetsiaalse tuhastusahju kogu ta prahi põletamiseks. Mõistsin, et miski temaga seotu ei tohi majast välja sattuda. Ei mingit pesu pesumajja. Igast asjast võis kinni hakata.

Lõpuks sõitsin tagasi Londonisse ja asusin jällegi elama hotelli Cremorne. Varitsesin teda mitu päeva, ent mul ei õnnestunud teda näha. See oli ülimalt ärev aeg, aga ma ei andnud alla. Fotoaparaati ma kaasas ei kandnud, sest mõistsin, et see oleks olnud liiga ohtlik. Olin suurema saagi peal väljas kui pelgalt tänaval klõpsutatud foto. Kahel korral käisin tolles kohvibaaris.

Ühel päeval istusin seal peaaegu kaks tundi ja teesklesin, nagu loeksin raamatut, aga teda ei tulnud. Igasugused pöörased mõtted tulid mulle pähe. Vahest on ta surnud, vahest ei õpi enam kunstikoolis. Siis ühel päeval, kui ma Warren Streetil metroojaamas rongist väljusin (ma ei tahtnud, et mu auto liialt tuntuks saaks), nägin teda. Ta astus välja põhjasuunast tulevast rongist, mis peatus teisel teel. Edasi läks kõik libedasti. Kõndisin talle järele, kuni ta metroost väljus, ja nägin, et ta suundub kolledži poole.

Järgmistel päevadel varitsesin teda metroojaamas. Võib-olla ei sõitnudki ta alati koju metrooga, sest kahel päeval ma teda ei näinud. Kolmandal päeval aga märkasin teda, kui ta üle tänava läks ja metroosse kadus. Nii sain teada, kus ta elas — Hampsteadis. Varitsesin teda ka seal. Järgmisel päeval ootasin, et ta metroost väljuks, ja sealt ta tuligi. Kõndisin umbes kümme minutit ta järel mööda paljusid väikseid tänavaid kuni ta koduni. Möödusin majast, kuhu ta sisenes, ning sain teada maja numbri ja tänava lõpul ka tänava nime. See oli hästi tehtud.

Kolm päeva varem olin lahkunud Cremorne’ist ning ööbisin igal ööl ise kohas ja lahkusin sealt järgmisel hommikul, et keegi mu jälile ei saaks. Voodi ning rihmad ja rätid olid mul juba autos valmis. Kavatsesin kasutada kloroformi. Olin seda kord oma surmutis kasutanud. Sain selle ühelt poisilt teabeametist. See ei lahtu, aga igaks juhuks otsustasin sinna segada veel natuke tetraklorometaani, mida kutsutakse CTCks ja mida saab osta igalt poolt.

Tiirutasin autoga mööda Hampsteadi linnaosa ringi ning uurisin, kuidas sealt välja sõita ja kõige kiiremini Fostersisse jõuda. Kõik oli nüüd valmis. Võisin teda varitsema hakata, et parajal hetkel oma kavatsust täide viia. Käitusin tollal küll õige iseäralikult, mõtlesin kõigile asjadele, otsekui oleksin seda kogu elu teinud. Nagu mõni salaagent või detektiiv.

Lõpuks kümme päeva hiljem see juhtuski, nagu vahel juhtub liblikatega. See tähendab, võid minna kuhugi, kus loodad leida mõnda haruldast liiki, ega leia, aga teinekord märkad teda otsimatagi otse enda ees lillel, nii-öelda hõbekandikul kättetooduna.

Tol õhtul ootasin metroo sissepääsu juures nagu tavaliselt. Auto olin parkinud ühele kõrvaltänavale. Ilm oli päeval olnud ilus, aga lämbe, ning õhtupoolikul hakkas müristama ja vihma sadama. Seisin ühe kaupluse ukseavas metroosissepääsu vastas ja nägin teda, kui ta kõige tihedamas rahvasummas trepist üles tuli. Märkasin, et vihmamantlit tal polnud ning ta oli džempriväel.

Järgmisel hetkel jooksis ta ümber nurga jaama peahoonesse. Läksin üle tänava, ümberringi sagis hulk rahvast. Ta seisis telefoniputkas. Kui ta välja tuli, ei läinud ta üles mäkke nagu tavaliselt, vaid pööras ühele teisele tänavale. Kõndisin talle järele, ehkki arvasin, et sellest pole mingit kasu, sest ma ei taibanud, mis tal plaanis on. Siis äkki pööras ta kõrvaltänavasse, kus oli üks kino, ning astus sinna sisse. Nüüd taipasin, milles oli asi. Ta oli koju helistanud, et sajab kõvasti ning et ta läheb kinno vihma ülejäämist ootama. Mõistsin, et kui just keegi talle vastu ei tule, annab see mulle võimaluse. Kui ta oli saali läinud, uurisin välja, millal seanss lõpeb. See pidi kestma kaks tundi. Läksin riski peale välja, tahtsin ehk saatusele võimalust anda vahele astuda.

Astusin ühte kohvikusse ja sõin seal õhtust. Siis kõndisin oma auto juurde ja parkisin selle kohta, kust mul oli võimalus kino väljapääsu näha. Ma ei teadnud, mis edasi saab. Vahest pidi ta mõne sõbraga kokku saama. Tundus, nagu oleks mingi vool mind kärestikust alla kandnud — võisin kuhugi vastu põrgata või õnnelikult läbi jõuda.

Ta väljus kinost üksi, täpselt kahe tunni pärast. Vihm oli peaaegu lakanud, kuid kuna taevas püsis pilves, oli juba üsna pime. Nägin, et ta läheb oma tavalist teed pidi üles mäkke. Sõitsin autoga temast mööda kohta, kust ta kindla peale pidi läbi minema. See oli paik, kust tema tänav ära pööras. Teed palistasid ühel pool puud ja põõsad, teisel pool teed seisis keset suurt krunti ilmatu majamürakas, ilmselt tühi. Kõrgemal mäenõlval seisis rida suuri maju. Esimene pool ta koduteest kulges läbi hästivalgustatud tänavate. Seega oli üksainus sobiv koht.

Olin oma vihmamantli taskusse õmmelnud spetsiaalse kilekoti kloroformi ja tetraklorometaaniga immutatud marlipadjakese jaoks, nii et see seisis seal niiskena ega lahtunud ära. Hoidsin taskuklappi all, et lõhna välja ei imbuks, ent vajaduse korral võisin selle ühe hetkega kätte saada.

Nüüd ilmusid nähtavale kaks vanamutikest vihmavarjudega (jällegi oli hakanud natuke vihma tibutama). Nad tulid mööda teed otse minu suunas. See oli küll viimane asi, mida ma oleksin soovinud, sest teadsin, et ta pidi just iga hetk tulema, ning oleksin äärepealt sealsamas oma ettevõtmisest loobunud. Aga tõmbasin end hästi küüru ja nad möödusid minust lobisedes, ilma et nad mind või mu autot nähtavasti oleksid märganud. Selles linnajaos võis pargitud autosid näha igal sammul.

Möödus veel minut. Ronisin autost välja ja avasin tagaukse. Mul oli kõik läbi mõeldud. Ning äkitselt oligi ta juba seal. Ta oli tulnud ümber nurga ja mööda teed, ilma et ma oleksin teda märganudki. Nüüd oli ta juba vähem kui kahekümne jardi kaugusel ning kõndis kiiresti. Ma ei teagi, mida ma selge õhtu korral oleksin teinud. Aga puuladvad kohisesid tuules ja tuuleiilid vihisesid kõrvus. Tema selja tagant polnud kedagi tulemas. Siis äkki oli ta otse minu kõrval kõnniteel ja imelikul kombel ümises endamisi laulda.

Vabandage, kõnetasin teda, on teil ehk koerte kohta mingeid teadmisi? Ta jäi üllatunult seisma. „Mis siis?“ küsis ta. Juhtus paha asi. Ajasin just ühe koera alla, kurtsin ma. Ta tormas otse auto ette. Ma ei tea, mida temaga teha. Tal on veel eluvaim sees. Heitsin mureliku pilgu auto tagauksest sisse.

„Vaeseke,“ kahetses ta.

Ta astus paar sammu minu poole, et autosse vaadata. Täpipealt nii, nagu ma olin lootnud. Verd pole küll kusagil näha, lisasin ma, aga ta ei suuda liikuda. Ta tuli ümber avatud tagaukse ja ma astusin tagasi, otsekui oleksin tahtnud tal vaadata lasta. Ta kummardus, et sisse piiluda. Heitnud kiire pilgu teele ja nähes, et seal pole kedagi, krabasin ta kinni. Ilmselt tuli see talle nii ootamatult, et ta ei
teinud häältki. Võtsin taskust marlipadjakese, vajutasin selle talle suule ja ninale, surusin ta enda vastu ning tundsin kloroformilõhna.

Ta rabeles nagu pöörane, ent tal ei jätkunud jõudu ja ta oli isegi kleenukesem, kui olin arvanud. Ta tõi kuuldavale mingi kuriseva häälitsuse. Heitsin uuesti pilgu teele. See on nüüd lõpp, mõtlesin. Ta rabeleb vastu ja ma pean talle haiget tegema või plehku panema. Pidin juba äärepealt putket tegema, aga siis äkki vajus ta mu käte vahel lõdvaks, ning selle asemel et teda kinni hoida, pidin teda üleval hoidma. Sain ta poolenisti autosse, tõmbasin teise uksepoole lahti, ronisin autosse ja lohistasin ta enda järel sisse. Seejärel sulgesin vaikselt uksed.

Veeretasin ja upitasin ta voodile. Ta oli minu oma ning äkki tundsin ülimat erutust, et olin sellega hakkama saanud. Esmalt panin talle tropi suhu, siis kinnitasin ta rihmadega voodi külge. Ei mingit kiirustamist ega paanikat; kõik läks, nagu olin kavatsenud. Siis ronisin juhiistmele. Selleks kõigeks ei kulunud minutitki. Sõitsin nüüd kiirustamata, tasa ja rahulikult mööda teed edasi ning pöörasin Hampstead Heathi, paika, mille olin eelnevalt välja vaadanud. Läksin siis uuesti auto tagaossa ja sidusin ta korralikult rättidega kinni, et ta endale viga ei teeks ega karjuda ja vastu seinu kolkida ei saaks. Ta oli ikka veel teadvuseta, aga kuulsin, kuidas ta hingas, nagu oleks tal nohu, seega oli temaga kõik korras.

Redhilli lähedal pöörasin suurelt teelt kõrvale, nagu olin plaanitsenud, ja sõitsin mööda üksildast kõrvalteed edasi. Ronisin auto tagaossa teda vaatama. Asetasin taskulambi nii, et see natuke auto sisemust valgustaks, ja nägin teda. Ta oli ärkvel. Ta silmad paistsid tohutu suured, aga neis ei peegeldunud hirmu. Pigemini oli ta pilgus uhkust, otsekui oleks ta otsustanud end mitte mingi hinna eest heidutada lasta.