“Rada vabaks, ma tulen!”

Ei ole olemas inimest, kellele poleks vähemalt korra toidukaupluses käruga otsa sõidetud. Kui normaalne ostleja on ettevaatlik ja jälgib täpselt, kuhu ta oma käru suunab, siis mõni on suhtumisega “kes ette jääb, selle alla ajan”. Pole midagi parata, kõigile lihtsalt ei jõua kohale, et nad pole ainsad inimesed maamunal.

“Palun ära osta seda, paluuun!”

Leiad ilusa seeliku ja jääd seda mõneks ajaks vaatama. Ootamatult ilmub su kõrvale naine, pilk naelutatud sinu käes olevale riideesemele. Kui sa ta poole vaatad, püüab ta näidata üles huvi lähedal asuvate sallide vastu, kuid silma nurgast piidleb ta oma laseritega seelikut ning sisimas palvetab meeleheitlikult, et sa selle puule tagasi paneksid.

“Jälgin sind kullipilgul!”

Astud ausa inimesena kauplusesse, kuid turvamees on täiesti veendunud, et sul pole suur kott käevangus mitte moe pärast, vaid selleks, et sinna võimalikult palju varandust peita. Kuhu sa ka ei astuks, on turvamehel asja samasse vahekäiku, mida sa ka ei uuriks, vaatab ta pärast üle, kas toode ikka jõudis riiulisse tagasi. Lõpuks hakkab sul endal piinlik ja tekib paranoia, et miski kukub kogemata kotti või turvaväravad piiksuvad niikuinii…

“Kas ma saan teid aidata? Aga nüüd?”

On väga kena, kui müüjad on abivalmid, kuid kui nad poevad nahast välja, et su kannul käia ja iga šampoon, seep ja tampoon sinu eest valida, läheb olukord juba liiale. Professionaalne müüja teab, millal ligi astuda, ta oskab nõutu kliendi ära tunda. See müüja aga ei vali vahekäiku ega olukorda, sest tahab olla iga kliendi maailmaparandaja, justkui oleks kõik poodi astujad nagu abitud kutsikad, kes ei oska ühel päeval enam tikupakkigi üles leida.

“Ah jeesus, ma pidin sinu pärast oma kõne lõpetama… ”

Vastandina eelmisele punktile on ka müüja, keda sa lihtsalt segad, kui suvatsed nende kauplusesse astuda. Nüüd peab ta ju oma Facebooki akna kinni panema ja sõbrannale tagasi helistama, sest sina, rumal ei oska otsustada, kas targem on osta pealt või eest laetavat pesumasin. Sa pead end süüdi tundma ja võimalikult ruttu otsustama, et müüja saaks tagasi leti taha kobida ja oma nädalavahetuseplaanid lõpuks paika panna.

“Oi kui nunnult mu lapsed poes jooksevad ja kiljuvad… ”

Enne kui sa jõuad mõtlema hakatagi, mida perele õhtul süüa teha, jookseb sulle kõhtu nelja-aastane poiss. Järgmises vahekäigus karjub tüdruk nutta, sest ema ei nõustu talle uut Hello Kitty kleepsupakki ostma. Siis leiad sa riiulist ära nätsutatud lasteraamatu, mille nätsutaja ema on ostmata jätnud (sest kes siis nätsutatud raamatut tahab osta?). Oeh, vahel tahaks koeraga sisenemise keelu juurde mõne lapse ka joonistada…

“Mina tegelen juurviljadega, saate aru, JUURVILJADEGA!”

Otsid nõutult pesuloputusvahendit, mida veel eelmisel nädalal poes nägid, kuni otsustad lõpuks lähedal asuvalt saaliteenindajalt abi paluda. “Mina ei tea pesupulbritest midagi, mina olen juurviljaleti juures, küsige kelleltki, kes pesuvahenditega tegeleb,” saad vastuseks. See aga tähendab, et sa võid Bonuxi ja Ajaxi vahele ootama jäädagi…

“Oihh, kas siin pidi kaaluma või?”

Kui inimene on harjunud käima poes, kus kaup kaalutakse kassas, on väga suur tõenäosus, et ta unustab seda teha kaupluses, kus tuleb oma tomatid ise kaalule panna. Veel suurem on tõenäosus, et ta unustab sele pisiasja tipptunni ajal. Müüjad on kannatlikud ega tee sellest suurt numbrit, kuid iga kord kui müüja lahkub leti tagant, et kellegi kapsakotiga teise poe otsa joosta, hakkavad kõik järjekorras seisjad lugema neid minuteid, mida nad enam kunagi tagasi ei saa.

“Mul on nii kiire, nii kohutavalt kiire!”

Ta sõidab järjekorras käruga selga, paigutab kassalindil vabaks saanud millimeetrile terve oma nädala toiduvaru ning ulatab müüjale oma Partnerkaarti müüjale siis, kui ta alles sinu asju läbi lööb.Tal on nii kiire, ta on nii tähtis ja katsu sa ainult tema olulisusele jalgu jääda!

“Oodake, ma vaatan, kas mul üldse on raha… ”

Pärast seda kui müüja on kõik tema sada üks asja läbi löönud ja summa öelnud, hakkab ta mõtlema, kus ta rahakott olla võiks, kas seal on üldse raha, kas peaks maksma sulas või kaardiga… Kui ta otsustab sulas maksta, kulub omaette minut sentide lugemiseks, sest “oih, tal on nii palju sente, ta tahaks oma ühesendistest vabaneda… ”

“Kui ma olen riided ära proovinud, siis võite need pessu panna”

Leiad imeilusa heleda pluusi ja lähed sellega proovikabiini. Järgmisel hetkel märkad kaelusel tumedaid puudrijälgi, sest keegi “loomulik kaunitar” on pluusi enne sind proovinud. Igatahes on ta selle ostmata jätnud või hiljem puu pealt puhta pluusi valinud, sest puudrilaikudega pluusi ei taha isegi puudrinägu ise. Murphy seadus nõustub, et tõenäoliselt on see ära mäkerdatud pluus ka ainus, mis sinu suuruses veel järel on.

"No äkki teeks 30% allahindlust?"

Mõni mees tuleb igasse poodi nagu Egiptuse kaupleja juurde ning püüab isegi sokipaari odavamalt kätte saada kui teised. Las teised oodata järjekorras, sest "pole ju ometi võimalik, et kena müüjaneiu ei saa 10 eurot hinnast maha võtta."