20ndates naine: ei suuda siiani uskuda, et minu kallim on tüüpiline silmakirjalik rongaisa

 (28)
20ndates naine: ei suuda siiani uskuda, et minu kallim on tüüpiline silmakirjalik rongaisa
Foto: Tiit Blaat

Naisteka lugeja Annika räägib, kuidas näiliselt täiusliku inimese puhul võib tegelik taust olla sootuks masendavam.

Olen oma elukaaslasega koos olnud juba kaks ja pool aastat. Pean ausalt tunnistama, et tutvusime Tinderis. Üks noormees hakkas kirjutama ja erinevalt teistest, kellega seal suhelnud olen, tundus ta väga viisakas ja huvitav inimene. Rääkisime palju reisimisest, filmidest ja isegi kokkamisest. Peagi kohtusime ja paari kuu pärast võtsime koos üürikorteri.

Olen alati mõelnud, et Eesti on ju nii väike ja kõik teavad kõiki, aga tuleb välja, et pole. Me elame pealinnas. Ta kunagi viivuks mainis, et elas aastaid tagasi Lõuna-Eestis ühes väikelinnas, aga rohkem see jutuks ei tulnudki. Ma olen terve elu elanud Tallinnas, praktiliselt kogu suguvõsa siin. Tema mainitud linnast olen vist elus üldse paar korda lihtsalt läbi sõitnud.

Ma ei tulnud selle pealegi, et uurida, kas või mis seosed tal selle linnaga siiani. Alles eelmisel kuul sain juhuslikult teada, et tal seal poeg, kes käib algklassides. Ma pole nuhkija, et vaataks ta e-kirju või soriks telefonis. Ta on ka hästi range sellistes asjades, et omi asju hoiab. Sel ühel päeval aga läks ta trenni ja jättis telefoni maha. Hakkas muudkui helisema. Kahel esimesel korral ma ei vastanud, aga kui kolmandat korda lärmi hakkas tegema, võtsin vastu. Pelgasin, et äkki on midagi tõsist juhtunud. Teispool toru oli karjuv naine, kes õiendas rahade teemal, et olla vaja teatud ravimite jaoks.

Ma ei saanud alguses midagi aru, aga kokkuvõttes sain teada, et see naine on mu elukaaslase poja ema. Elab ses väikelinnas. Tuli ka välja, et kuigi mees peaks maksma pidevalt lapse jaoks elatisraha, siis ta ei tee seda. Too naine on ametilt müüja, tal pole finantse, et hakata kuidagi kohtulikult raha taga ajama ja närvikulu ka suur. Põhiliselt saabki nii hakkama, et tema vanemad aitavad. Aga raske on ikka. Nüüdseks olen end taustaga kurssi viinud ja see maalib mulle mu elukaaslasest hoopis teise pildi. Ta jättis naise ja lapse maha, kui poiss oli kõigest aastane. Lapsel on kerge puue. Kui ma elukaaslasega sest nüüd rääkisin, väitis, et murepilved jooksid lihtsalt pea kohal kokku ja ta ei suutnud.

Lapse saamine pole kui pokkerimäng, et kui ei vea, siis võid lauast lahkuda. Keegi peab ju jääma ja nüüd on kogu kohustused lapse ema õlul. Elukaaslane väitis mulle, et rahaliselt ta ikka veidi aidanud, aga pole rohkem finantse jne. Imelik midagi sellist mulle väita, elame ju koos - näen, et pole tal rahaliselt häda midagi. Ei leia raha, et lapsele jalgratas osta, aga uue auto jaoks jääb ülegi.

Nimetan teda veel oma elukaaslaseks, sest me pole veel lahku kolinud, aga peagi on see plaanis. Arvasin esiti, et suudan kuidagi selle alla neelata, mõista. Üritasin ise talle õigustusi leida, aga tegelik elu näitab, et õigustusi pole.