Rändasin kolm aastat Euroopas ringi, näiteks elasin pikalt Londonis. Koduigatsus ja soov rohkem perega olla aga aina kasvas. Kolisin talve lõpus Eestisse tagasi.

Võib-olla nägin veel nooremana kõike läbi roosade prillide, aga praegu paistab argielu hall. Jah, Londoniski andsid tunda pinged seoses Brexitiga, aga mul oli väga hea sõpruskond. Ma ei tundnud end vihatud sisserändajana. Aga Eestis on viha nii palju. Minu jaoks on päris sürreaalne, mis poliitikas toimub. Ja miks inimesed nii pahased on? Ka enda perekonnas on neid, kes vastset võimuerakonda toetavad, arvavad, et piirid tuleks sulgeda ja homoseksuaalid kappi tagasi suruda. Kurb.

Naljakas on see efekt, et olen kogenud, et mu peale vaadatakse viltu - miks nii kaua ära olin? Kandideerisin ühte kohta tööle ja vestlusel küsiti, et kas mul on ikka pikem plaan Eestisse jääda või lasen peagi taas jalga (just selles sõnastuses küsiti). Ütlesin, et plaanin muidugi jääda, aga seda töökohta ma ei saanud. Ühel istumisel vanade sõpradega küsis üks tuttav, et miks ma üldse ära läksin, kas Eesti ei kõlvanud.

Vastuvõtt pole soe, pigem tundub, et ma olen midagi valesti teinud. Vahepeal kodumaa reetnud. Ma ei nõustu, noor inimene peab maailma avastama. Mind muutis see ka palju iseseisvamaks. Lumehelbeke on klišeelik väljend, kuid olin päris mugav küll. Peres ainuke laps ja pidevalt poputatud, 20aastasena sõltusin ikka peamiselt vanemate taskurahast. Londonis kuskil räpases kiirsöögikohas töötades sain aru, mis on tegelikult teenistuse väärtus ja tööd ei saa põlata. Olen nüüd sootuks teine inimene kui kolm aastat tagasi.

Eestis otsin siiamaani tööd. On paar poole kohaga asja, aga tahaks midagi püsivamat. Olen aru saanud, et kolm aastat välismaal on tööandjate jaoks suur must auk mu CV-s, need kogemused ei loe midagi. Ühel vestlusel uuris tööandja, kas oskan inglise keelt piisavalt. Täpsustasin, et isegi CV-s on kirjas, et elasin välismaal, et seal ju rääkisin inglise keelt. "Ahah, selge," mühatas see mees. Nagu enne ütlesin: must auk, mahavisatud aeg.

Ma pole allaandja, neelan ka valusamad kogemused alla ja lähen eluga edasi. Ma ei plaani praegu välismaale tagasi minna. Küll aga tean mitmeid noori, kes nii teinud. Üks kooliõde elas pikalt Austraalias, aga tuli tagasi. Ta ei kohanenud siin kuidagi - ta oli harjunud päikselisema ja sõbralikuma riigiga. Ta kolis taas välismaale, siin pidas vastu napid paar kuud. Siin ka mõtlemisainest neile, kes imestavad, miks nii palju noori Eestist lahkub. Paraku pole Eesti nii sõbralik ja kokkuhoidev nagu tahetakse arvata.