Mu Tallinnas elav vanem õde (praegu 34) ütles hiljuti, et talt küsitakse nii tihti, miks tal veel lapsi pole. Lohutasin teda: minagi puutun stereotüüpidega kokku. Olen Tallinna poiss, elasin seal 28. eluaastani. Te ei kujuta ettegi, kui tihti kuulen vanadelt sõpradelt ja tuttavatelt küsimust: mis juhtus? Miks ma Tallinnast ära kolisin?

Inimestel on muidugi ka rikas fantaasia. Üks tuttav ütles, et kuulis kuskilt, et keegi oli kuulnud, et mul olid pealinnas mingid rahalised jamad, võlad kaelas st. Küsis, kas ehk kasiinoskäimisega probleeme? Või alkohol? Ütlesin, et mu suurim hasartmängurluse nähe on see, et olen paar kiirloteriipiletit ostnud. Ja õlut võiks vanade sõpradega tegelikult rohkem juua, aga töö tõttu pole aega.

Ma kolisin pealinnast ära, sest mõtlesin, et tahan end teostada, nagu ka mu naine. Mõlemad arvasime, et pealinnas jääme panga orjaks kodulaenu tõttu ja töötame pensionieani 9-17, kuu lõpus kontojääki vaadates.

Kolisime ühte väiksemasse kohta. Pole isegi linn, alevik. Naine on õpetaja, sai kohe kohalikku kooli tööle. Ma ise olen ehitusvaldkonnaga seotud, valdkonnas harinud end esmalt kutsekas ja siis ülikoolis. Mul on mõlemat kogemust: nii kontorilaua taga teoritiseerides kui ise reaalselt käed külge lüües. Mul oli ammu mõttes, et tahaks teha oma väikese firma. Lõuna-Eestis elab mu papsi vend, kes ka selles valdkonnas töötab. Aitaski mul vaikselt alustada. Olin selleks ka veidi raha kõrvale pannud. Ütleme nii, et praegu läheb juba päris hästi, aga vaeva on veel palju näha, et klientide seas suur usaldus tekiks jms. Ma võin olla küll ehitusvaldkonnas hea, kuid näiteks enda turundamine on minu jaoks üpris tundmatu maa. Olen vaikselt ka töötajate arvu kasvatanud ja läheb hästi.

Naine on koolis rahul. Varsti tuleb tal muidugi pikem paus, saame lapse. Elu maal pole nii jube. Ei võrdu sellega, et mehed joovad külapoe kõrval viina ja naised saavad varasest east eri meestega lapsi. Näeb kõike. Väga palju on tragisid noori inimesi, kes kohalikku elu edendavad. Meil on vallavanem suhteliselt noor, talle läheb väga korda, et meie lastel oleks kus õppida ja sporti teha. Alles hiljuti sai korda jalgpalliväljak, plaanitakse korraliku ujula ehitamist. Rahvamajas kogunevad eri kollektiivid. Ma õppisin lapsena trompetit, pole aastaid mänginud, aga nüüd liitusin kohaliku pasunakooriga, lähen suvel laulupeolegi. Väikesed rõõmud, aga see on tore. On kogukonna tunne ja meil palju uusi sõpru tekkinud.

Mis rahalisse poole puutub, siis muidugi on palkade vahe pealinnaga suur. Samas on ka raha väärtus Tallinnas ja mõnes teises suuremas linnas hoopis teine. Elasime Tallinnas üürikorteris ja kalkuleerisime, kui pika pangalaenu peaksime võtma. On paras buum, hea, et seda ei teinud. Hinnad nii kõrged. Sissemakseks kogutud raha eest saime nüüd alevikus korraliku ruumika korteri. Ühel päeval vast hakkame oma maja ehitama. Ka jooksvad kulud - kommunaalid jms - on mõistlikud. Me saame hakkama.

Et jah, pole see elu maal hääbumas sugugi. Võiks vaid vähem olla seda lahterdamist. Ka ajakirjandust lugudest jääb silma, et räägitakse peamiselt Tallinnast, Tallinnast ja veelkord Tallinnast.