30ndates mees: ma ei mõista oma abikaasat, miks ta lapsi ei taha? Kus on emainstinkt?
Kohtasin oma naist esimest korda kaheksa aastat tagasi. Saime tuttavaks minu sõprade kaudu, ta on ühe mu töökaaslase õde. Ei olnud mingi armastust esimesest silmapilgust, saime hästi läbi ja ühel hetkel mõlemad mõistsime, et sobime kokku. Abiellusime, ostsime kodu Tallinnasse. Mulle meeldis ja meeldib siiani, et temas on teatud vabadust - ta ei leia, et elus peab olema kõik planeeritud sada protsenti. Oleme käinud palju koos reisimas, tema valib alati sihtkohad. Ma olen peres see, kes mõtleb siis veidi pikemalt ette, on investeeritud näiteks kinnisvarasse.
Kaheksa aastat tagas olin 26. Üks mu kooliaegseid parimaid sõpru vireles - tal oli kaks last, kõrge pangalaen kaelas. Masu ajal lõi see väga valusalt. Tõesti tundus mulle siis kõige halvem mõte lapsi saada. See oli midagi, mille koha öelda: aasate pärast, aega on sellega. Me rääkisme ka siis naisega sellest põgusalt, aga saingi aru, et ka tema vähemasti sel ajal lapsi ei tahtnud saada. Sama oli seis neli aastat hiljem, kuus aastat hiljem ja ka nüüd. Muutunud on vaid see, et mina juba tahaks lapsi. Olen selleks valmis. Meil on kodus piisavalt ruumi, korralikud töökohad. Naise jaoks ongi töökoht - üks riigiasutus - kui teine kodu. Oleks aeg väike paus teha, perele pühenduda. Alles hiljuti oli mu isa suur 60. juubel, kus üks põhiteemasid oli, et ma ju ta ainuke poeg, miks veel peret pole. Mis ma ütlen selle peale, see ei sõltu minust...
Saan väga hästi aru, et ei pea saama lapsi 20-aastaselt või isegi 25-aastaselt, aga 30 ja sealt edasi võiks juba selleni jõuda. Meil oli naisega pikk jutuajamine. Tema argument oli, et ta ütles kunagi ammu, et ta pole ema tüüpi, tal pole seda instinkti ja lihtsalt emaks saamise pärast emaks ei saada. Nii poleks lapse suhtes õiglane. Ta ei välistanud seda küll lõplikult, aga ütles, et praegu pole õige aeg. Ma kuulasin rahulikult ära, aga ma ei saa sest üle praegu. Millal on õige aeg? Äkki mina pole tema jaoks lihtsalt õige mees, kellega lapsi saada? Või pole tema minu jaoks õige naine?
See pikem vestlus oli septembris. Me elame näiliselt nii edasi, kuidas ka varem. Ärkame kell 6.30. Tema teeb kohvi ja võileivad, ma räägin talle sekka, mis uudistes uut. Kella 18 paiku oleme mõlemad kodus, küsime, kuidas päev läks. 23 paiku magama. Kui kellavärk, aga me pole õnnelikud. Lihtsalt eksisteerime. Varem tegime spontaanseid asju, näiteks ütlesin laupäeva hommikul: tead, läheks äkki loomaaeda! Ja tund hiljem olime seal. Või ostsin koduteel talle kimbu lilli lihtsalt seetõttu, et tekkis mõte. Pole vaja tähtpäeva.
