33-aastane naine: elan emaga ühe katuse all ega häbene seda! Söök on laual ja riided pestud

 (85)
33-aastane naine: elan emaga ühe katuse all ega häbene seda! Söök on laual ja riided pestud
Foto: Tiit Blaat

Naisteka lugeja Kadri (33) saatis lugejakirja, kus räägib, miks tema meelest pole midagi imelikku, et ka 30ndates eluaastates vanematega koos elada.

Kirjutama ajendas mind see, et nägin, kuidas Facebookis ühes grupis arutati, et küll on ikka nõme, kui noored inimesed pikka aega vanemate kukil elavad. Nimetati taolisi puuklasteks ja lumehelbekesteks.

Mind ajab see pigem närvi - miks nii mõnitada? Mis on selles halba, kui vanematega koos elada? Ülikooliajal käisin vahetusaastal Itaalias. Seal oli nii tavapärane, et suured perekonnad elavad ühe katuse all, ikka mitmed põlvkonnad koos. See pole tabu, vaid pigem uhkuseasi ja nii on võimalik ka ühiselt raha säästa.

Eestis aga räägitakse pigem nui neljaks, et esimesel võimalusel tuleks välja kolida. Ma ei ole loomulikult kogu täiskasvanuea emaga elanud. Meie kodu on Tallinna kesklinnas. Ülikoolis õppisin aga üldse Tartus ja pikka aega elasin koos elukaaslasega. Kui suhe purunes, siis olin kimbatuses, kuhu kolida. Mu töökoht on selline, et ega ma hiiglaslikku summat teeni. Tallinna üürihinnad tunduvad üle mõistuse. Ema ise pakkus, et võiksin tema juurde kolida. Ta elab kolmetoalises korteris üksinda, ruumi rohkem kui küll. Ja eks ta tahtis ka seltsi, nii pikalt üksi olnud (ma olen ainuke laps, isa suri kahjuks juba aastate eest vähki).

Seotud lood:

Nüüd on sellest möödas üle kolme aasta ja ma olen rahul. Esiteks ei kulu üldse üüriraha. Saan veidi kõrvale panna ja investeerida reisimisse. Just möödunud kuul rändasin ringi Gruusias. Kui ma maksaks üüri 300 eurot või rohkem, ei saaks ma seda lubada. Teiseks on korteris ruumi piisavalt, mul on privaatsust. Ema käib ka tööl, vahel ka nädalavahetustel, me pole kogu aeg ninapidi koos. Ma pole kunagi suurem asi kokk olnud, võileibu ja makaronide keetmist ilmselt kokkamiseks ei nimetaks. Emale aga meeldib süüa teha ja meelsasti teeb mõlemale. Tulevad meelde need lapsepõlvemälestused, toidud maitsevad ikka sama hästi. Ja ega mul ka selle vastu pole midagi, kui ta koos oma riietega ka sujuvalt minu püksid-pluusid pesumasinasse paneb. Mul on tunne, et ta ise on ka väga rõõmus, et ei pea üksi elama. Ja eks kommunaalid jagame pooleks, abiks talle ikka.

Kõik ongi väga hästi, aga alatihti pean väljaspool seda põhjendama. Sõbrannad üldiselt mõistavad, aga näiteks kui ühel istumisel töökaaslastega tuli jutuks, siis küsimusi oli nii palju. Mulle tundus, et mitmed kolleegid mõistsid hukka. Neile tundus, et ma elan kuidagi oma ema kulul. Kui vähegi võimalik, ma eri seltskondades üritan seda teemat üldse vältida. Kord sain peol tuttavaks ühe noormehega, kellega läksime mitu korda välja. Ta ehmatas suisa ära, kui mainisin, et elan emaga koos. Ta esimene küsimus oli, kas mu emal on midagi viga, kas ma pean tema eest hoolitsema. Ei, täie tervise juures ja tegus. Tolle noormehega aga ei tulnud meil midagi välja.

Ma soovitaks mõelda laiemalt. Pole midagi nii eksootilist vanematega koos elamises. Eluetappe on erinevaid, ega mul ka igavesti nii jää. Ometi ühes olen kindel, see ei tee minust mingit mahakäinud ja laiska lumehelbekest, kes ema põllesabast kannatlikult kinni hoiab.