4 suve tagasi torudelt vette kukkunud Jürgen on heategijate abiga mitu sammu tervenemisele lähemale astunud. Mida annetajate rahaga tehti?
Peale õnnetust oli Jürgen kaks ja pool kuud koomas. Seni aktiivne kergejõustiklane, jalgpallifänn ja viiulimängija oli voodisse aheldatud. Ta on kaotanud kõnevõime, jäsemed on jäikunud ja lihased lamamisest kärbunud. Aga tema soov elada ja liikuda on väga suur.
Tema lugu kajastasime ka 2017. aasta detsembrikuus. Loe seda SIIT.
Üle 3000 heategija
Kaks naist, Kairi Org ja varem ihtüoosihaige Kaido heategevusprojekti vedanud Gerly Kedelauk tegid üleskutse Facebookis: Aitame Jürgeni kõndima. Hea sõnaga, taastusraviks rahaga ning asjadega aitasid paljud kohalikud, üle Eesti heategijad kuni väliseestlasteni ja firmadeni välja. Kokku oli üle 3000 heategija, kes hoolis ja panustas.
Kairi ja Gerly käivad siiani igal aastal vähemalt korra Jürgenil külas. Peale viimast külastust otsustatigi jagada positiivset tagasisidet ka teiega — ehk olid ka Sina üks heategija ja soovid teada, kuidas Jürgenil läheb?
Aastaga on toimunud mitmeid väikeseid arenguid
Varasemalt veetis Jürgen põhilise osa oma päevast voodis lamades. Nüüdseks on ta saanud tänu heategijate rahadele nii palju erinevaid teraapiaid, taastusravi, hoolitus protseduure, et ta veedab iga päev ca paar tundi istuvas asendis, kuhu vanemad teda tõstavad.
Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses on eksperdid suutnud teda panna asju haarama ja lahti laskma. Annetusena saadud seisulaual ta ka seisab nüüdseks.
Kaks aastat tagasi, kui heategevusprojektiga alustati, sõi ta ainult läbi gastrostoomi (lihtsamalt öeldes kõhtu paigaldatud toru), aga nüüdseks sööb ta ka ise. Sama peab ta ema Daisy kogu aeg jälgima, et toit õigesse kohta läheks.
Käte seisund on parem. Kui enne olid käed vaid rusikas, siis nüüd on sõrmed vabad. Ortoosid on loomulikus asendis. Küll aga on küünarnukid kinni, kõveras enda poole. Emaga koos harjutab Jürgen asjade hoidmist, haaramine tuleb hästi välja, aga lahti lasta ei taha. Ema naerab, et vist on puberteet ka peale tulnud, et mõni päev ei tahagi harjutusi kaasa teha. „Ma saan temast väga hästi aru. Tema tujudest, läbi silmade ja näo miimika, näiteks seda, kas pluus on keha all kortsus, kõht tühi…“ sõnab Daisy.
Kõige suurem muutus on tema jalgades, selgitab Jürgeni ema viimasel kohtumisel. Poisi jalgu opereeriti 2019. novembris, eesmärgiks õnnetuse tagajärjel kõveraks tõmbunud jalad tavapärase nurga alla saada, mis võimaldaks Jürgenil jalgadel seisma hakata. Hetkel vajab veel parema jala kand paranemist (operatsiooni järgne haav), aga tüdrukute nähes painutas ema Jürgeni jalgu õrnalt ja need on nüüd täiesti normaalse poisi jalad. Õnnestunud operatsioon oli oluliseks aluseks, nägemaks ühel kaunil päeval Jürgenit püstises asendis. Ja ka krambihoogusid on vähem.
Isa sõprade kingitud spetsiaalse invabussiga käib ema Jürgeniga iga nädal kaks päeva erilises koolis — Raikküla koolis. Aga Jürgeni koolipäevad ei sisalda matemaatikat ja ajalugu nagu temavanustel lastel, vaid temal on tegevusteraapiad, spetsiaalses vannis veeteraapiad, hobuse seljas pikali asendis jalutamine ehk hobuteraapia jms.
Head maitsed tõstavad söögiisu
Nüüdseks septembris 14aastaseks saanud Jürgen toitub ilusti, kasvab ja kaalub juba üle 30 kilo. Vanematel on selle üle hea meel.
Ema räägib kõrvale lugusid teistest Raikküla kooli lastest, kus hästi toituvatel lastel on taastusravi tulemused paremad. Isa viskab kõrvale nalja, et toru kaudu saab väikest pättust ka teha, kõik ravimid ja vajalikud toidulisandid, mis ei maitse nii hästi, saab selle kaudu Jürgenile anda.
Suu kaudu tahavad vanemad Jürgenile kinkida maitseelamusi. Vanemad näevad ka, et kui suu kaudu kogeb poiss toidu head maitset, tekib poisil suurem isu.
Söömise protsess on emale väga oluline suhtlemise aeg. Selle käigus saab ema kinnitust, et Jürgenil toimivad maitsemeel, ta kuulab, saab aru ning liigutab oma suud vastavalt. Näiteks, kui ema palub Jürgenil suu avada, et lusikaga toitu võtta, saab Jürgen sellest hästi aru. Kõhu täistunde korral ta enam suud ei ava. Lisaks teeb ta nutunägu, kui mingi toit ei maitse või naerunägu magusa peale. Head söömist kiidavad ka arstid.
Olulised arengud
Jürgen on veel seisundis, kus ta ei räägi. Märtsis hakkas ta oma Nissis tegutseva pereõe suunamise abil külastama logopeedi. Praeguseks teeb ta vahel hääli, ringutab mõnuga ja ohkab. Märtsis käidi kõneravi keskuses ja teraapias harjutusi tegemas, seda sai teha annetuste eest. Ema usub, et logopeed aitab suhtlemises osas astuda olulise sammu edasi.
Koroona ajal on ema saanud kutsuda ka terapeute koju, niimõnigi on neist teinud seansse tasuta, aga annetuste kogutud rahaga sai tasuda nende kütusekulud. Eksperdid ütlevad, et kõige rohkem on kannatada saanud tema motoorika. Kui ema näiteks teda tõstes ütleb, et hoia nüüd pea püsti, siis ta hoiab.
Kui veel kaks aastat tagasi rändas tema pilk suvaliselt, siis nüüd ta vaatab otsa rääkijale, reageerib jutule miimikaga ning jälgib vanemaid, kui need omavahel räägivad.
Nüüd magab Jürgen öö läbi. See võimaldab ka vanematel terve öö magada. Varasemalt ärkas poiss enamikel öödel, nuttis ja oli ärritunud. Lähedased ikka mõtlevad, et kas poiss nägi õnnetusest und või nutab oma seisundi pärast. Kahjuks seda ei saagi me teada...
Annetustest on olnud palju kasu
Tãnu headele annetajatele ja Balteco sooja südamega juhatusele ning töötajatele õnnestus Jûrgenile ehitada varasemalt vannituba koos vanniga. Jürgen kasvab aga iga aastaga aina pikemaks ja paar aastat tagasi paigaldatud vann hakkab väikseks jääma ning vanematel on üha keerulisem vanniprotseduure läbi viia.
Vanemad otsustasid annetatud raha eest ehitada (Jürgeni isa meisterlik oskus) lisaks spetsiaalse dušinurga, mis võimaldab Jûrgenit mugavamalt pesta, osutada vesiteraapiat kodus ning aidata Jürgenit taastumisel. Annetustest suurim kulu on seni läinud erinevatele teraapiatele, kütusele, toidule, peamiselt abivahenditele.
Iga kohtumise ajal uurivad Kairi ja Gerly vanematelt Jürgeni viimaste arengute kohta. Tavaliselt istutakse alguses köögis, kus Jürgeni vanemate poolt on alati ootamas soe vastuvõtt tassikese teega. Hiljem minnakse Jürgenile seltsiks.
Viimase aasta arengud on olnud pigem positiivsed. Eks on ka tagasilööke ette tulnud, aga iga väiksemgi areng poja terviseseisundi osas annab vanematele tohutu palju jõudu ja motivatsiooni juurde.
Kindlasti on vanematele toeks ka teised sama traagilise saatusega lapsevanemad. Kõik annetatud tarbeesemed, mis Jürgenile on väikseks jäänud, on vanemad andnud teistele lastele. „Kui meile on tehtud head, siis tahame aidata ka teisi nii palju kui võimalik,“ räägib tänutundega Jürgeni ema Daisy.
