“Minu lugu vähiga algas aasta tagasi, kui minu kallis sõbranna sai vähidiagnoosi,” kirjutab Magdalena Olga. “Toetasin teda nii, nagu oskasin, viisin keemiasse, palvetasin tema eest. Mõtlesin, kui tugev naine ta on, mis oleks, kui mul on sama olukord…

Nii, kui ta sai teada, et on vähist vaba, algas minu vähiga võitlemise teekond. Tänavu märtsis tundsin rinnas mingit uut tükki, aga kuna siiamaani kõik arstid rääkisid mulle, et minu rinnad on selliseid tükke täis (olen varem kaks korda mammograafia-uuringul), siis otsustasin natukene oodata. Sellele lisaks oli meil just koroonaviiruse hooaeg ja meediakajastustes tundus, et kõik asutused on kinni.

Aprillis juba helistasin perearstile, kes ei tahtund mind näha, aga soovitas mul minna rinnakabinetti, mis muidugi oli suletud. Sellel momendil minu abikaasa sai natukene kurjaks. Ta leidis firma, mis võtab vastu patsiente. Helistasin neile ja kohe samal päeval oli pilt tehtud.

Sellest momendist alates läks kõik palju kiiremini. Kaks päeva hiljem sain vastuse, et kahtlustatakse kasvajat ja peaks lisauuringu tegema.

Helistasin uuesti perearstile: kas ma saaks vähemalt saatekirja, et mul oleksid uuringud tasuta. Nüüd perearst kohe reageeris, pani mulle PERHis arsti visiidi aja ja seal lasi dr Vappu Zobel kohe teha nii ultraheliuuringu kui ka biopsia. Kaks päeva hiljem veel üks uuring, siis kompuuteruuring ja ainult nädal hiljem oli mul juba diagnoos: agressiivne rinnavähk.

Kui diagnoos oli selge sattusin oma onkoloogi dr. Metsotsa juurde. Ta pakkus mulle raviplaani, aga mina, kellel mul on veel palju elus plaaneritud, sain kohe aru, et olukord ei ole üldse hea. Leidus ravim, mida Haigekassa ei rahasta. 50 protsenti esimeseks seitsmeks doosiks saime enda säästudest, sõpradelt ja minu tööandjalt. Kohe tegime ka taotluse Kingitud Elu fondile, kes reageeris väga kiiresti positiivse vastusega ülejäänud 50 protsendi osas.

Fondi positiivne vastus oli eriti tähtis, kuna samal nädalal jäi minu abikaasa töötuks. Sellele lisaks kinnitas fondi otsus, mille langetavad oma ala spetsialistid, et nad usuvad, et mul on võimalus terveks saada. Mis andis ka mulle rohkem usku endasse. Ma juba tean, et see usk endasse on väga tähtis ravi osa.

Nädal aega tagasi sain esimene doosi minu uut rohtu. Ma loodan, et see töötab hästi. Võitlen ja mul on mille nimel võidelda. Ma olen alles 43, mul on kaks väga erilist tütart: 13-ja 15-aastane ja fantastiline abikaasa kellega koos ma tahaks vanaks jääda.

Ma soovin ka seoses selle kogemusega midagi head edasi anda. Nii, kui mu ravi lõpeb, tahaksin jagada oma kogemust noorte naistega, et nad ei unustaks enda rindu kontrollida, käia regulaarselt rinnakontrollis.

Mulle tundub, et sellest räägitakse Eestis väga vähe. Minule isiklikult keegi siiamaani ei tuletanud meelde, ei minu günekoloog ega ka perearst, et tuleks kontrolli minna. Mõlemaid neid arste väga austan, aga nii on.

Aga kõige tähtsam on see, et ainult meie, naised, saame ise olla endale parim kaitse. Kontrollime enda rindu iga nädal iseseisvalt ja ei oota nii kaua kui midagi on valesti. Kohe, kui tunneme et miskit ei klapi, pöördume rinnakabinetti, mille olemasolust ma sain teada alles kaks kuud tagasi.

Minu tarkus tuli kahjuks natukene liiga hilja.

Ulata abikäsi SIIN.