58aastane naine: arvasin, et kaalulangus on põhjustatud rohelise tee joomisest. Tegemist oli hoopis neljanda staadiumi kasvajaga...

 (12)
Ulata abikäsi!
58aastane naine: arvasin, et kaalulangus on põhjustatud rohelise tee joomisest. Tegemist oli hoopis neljanda staadiumi kasvajaga...
Shutterstock

Hiljuti teatas vähiravifond "Kingitud elu" Võrus elavale 58-aastasele naisele E.-le, et tal on veel üks õlekõrs võitluses soolevähiga. Naine tunnistab, et on siiani šokeeritud vähidiagnoosist, mille sai 2016.aastal. Kuid uuest tõmmati vaip alt mõni nädal tagasi, mil arst teatas, et haigekassa võimalused edasist ravi rahastada on ammendunud.

Naine kirjutab:

“Kõik algas 2016. aasta mais kui mind tabas kaalulangus, mis oli märgatav. Arvasin, et see on tingitud sellest, et tarbin rohelist teed, mis soodustab seedimist. Aasta lõpu poole otsustasin minna perearsti juurde, sest tualetis käigud olid liiga sagedased ning seedimine ei tundunud korras. Rääkimata kummalistest kõhuvaludest. Perearst ütles kohe mulle sisenedes, et olen kahvatu. Ja siis algasid mitmed ja mitmed proovid ning arstidel käimised, mis kõik panid ka mind tundma, et midagi on valus. Kui detsembri lõpus sain kõne kell pool kaheksa õhtul, et mul on pärasoole kasvaja. Minu esimene küsimus oli helistajale: „Kas see on siis kõik?” Kasvaja oli lisaks laienenud ka kopsu ning maksa. Tegemist oli IV staadiumi kasvajaga.

Tänaseks olen saanud kahte sorti ravi. Olen mõlemale hästi vastu pidanud, suuresti oma pere toetusele. Ravi vältel olen palju tundnud jõetust, iiveldust, frustratsiooni, kaotanud juuksed, elan koos stoomiga, kuid ma pole kaotanud usku ja lootust, et paranen. Mis seal salata — nutt on midagi, mis on selle haigusega käinud koos väga paljudel kordadel. Püüan tõesti olla rõõmus, et tegelikult suudan käia tööl, minu üldfüüsiline seisund on hea, kuid ikka on nii, et elu kasvajaga pole enam kunagi see, mis oli enne.

Seotud lood:

Lisaks igapäevasele lootusele ja usule, et saan terveks, proovin enda mõtteid kasvajast peletada suheldes perega ning käies tööl. Püüan oma elu elada nii nagu see oli enne. Paraku nädal aega tagasi tabas mind šokk kui sain oma raviarstilt teada, et minu haigusele enam Haigekassa raha anda ei saa. Olin just saabunud regulaarsele ravile ning mind polnud selliseks teemast ette valmistatud. Mind tabas arsti kabinetis täielik šokk. Ma ei suuda seda situatsiooni siiani meenutada. Tundsin taaskord läbi seda kõike, kui sain teada, et mul on kasvaja. Kogu vestlusest arstiga jäi vaid meelde fraas „Kingitud elu fond”.

Te olete sõna otseses mõttes minu elupäästjad, ja ainult mitte minu, vaid väga paljude minu kaasmaalaste. Te annate inimestele uue lootuse pääseda sellest väga rängast haigusest olukorras, kus nad on olnud just silmitsi sellega, kus riiklik rahastus ei saa neid enam aidata ning mis mõnes mõttes on pannud inimesed silmitsi saatusega. Seda rõõmu kui inimene, kes on saanud Haigekassalt eelpool mainitud sõnumi, kuid on saanud "Kingitud Elu" fondilt rõõmustava sõnumi, et teda saadakse vajaliku ravimiga aidata, on kirjeldamatu.
Ma tänan siiralt kõiki fondi panustanud inimesi, kes on mulle võimaldanud lootuse saada terveks uue ravimi näol. Ma ei suuda teid kuidagi ära tänada, aga teadke, et olete ühesse tagasihoidlikku pereemasse süstinud taaskord positiivsust ja jõudu, et võidelda kasvajaga ning see lõpuks ka alistada.”

Vähiravifondi toetajana kingid lootust sinna, kus on lootusetus, ahastus, hirm ja teadmatus. Teadmine, et sa ei ole üksi, kõik ei ole läbi — see võib olla mõnikord isegi väärtuslikum, kui mistahes raviefekt:
www.kingitudelu.ee/annetajale