92aastane Auschwitzi koonduslaagrist pääsenud naine: kõige hullem vangla ei ole see, kuhu natsid mind pistsid, vaid see, mille ma iseendale lõin

 (19)
92aastane Auschwitzi koonduslaagrist pääsenud naine: kõige hullem vangla ei ole see, kuhu natsid mind pistsid, vaid see, mille ma iseendale lõin
Foto: kuvatõmmis/Instagram

92aastane dr Edith Eger viidi 1944. aastal Auschwitzi koonduslaagrisse, kus ta vanemad juba esimesel päeval tapeti. Aastakümneid hiljem jagab ta oma lugu portaalis Daily Mail ja 2017. aastal avaldatud raamatus "The Choice".

“16aastasena, 1944. aasta kevadel elasin koos vanemate ja kahe vanema õega Ungaris, Kassa linnas. Vaatamata märkidele, mis viitasid, et käimas on sõda ja meid ümbritsenud eelarvamustele — kollane täheke, mis oli kinnitatud meie mantlitele, ajalehelood üle Euroopa levivast Saksa okupatsioonist, kohutavast päevast, mil mind eemaldati Olümpia iluvõimlemistiimist, sest oli juut — olin lihtsalt üks tavaline teismeline, tavaliste muredega.

Ma olin armunud oma esimesse poiss-sõpra, Ericusse, kes oli pikk ja intelligentne poiss, kellega ma raamatuklubis tutvusin. Ma mõtlesin pidevalt meie esimesele suudlusele ja imetlesin oma uut sinist siidkleiti. Ma rõõmustasin oma arengu üle balletis ja iluvõimlemises, ning tegin oma kauni vanema õe Magda ja Budapestis viiulimängu õppiva Klaraga rumalusi.

Ja siis muutus kõik.

Ühel jahedal aprillikuu päeval, aeti Kassa juudid kokku ja pandi linnaääres asuvasse vanasse tehasesse vangi.

Mõned nädalad hiljem viidi mind, Magdat ja mu vanemaid loomavagunis Auschwitzi. Mu vanemad tapeti samal päeval gaasikambris.

Esimesel ööl Auschwitzis sunniti mind tantsima SS-ohvitser Josef Mengele’le, keda tunti kui natside “surmainglit”, meest, kes vaatas üksikasjalikult üle kõik selle päeva uued tulijad ja kes saatis mu ema surma.

Seotud lood:

“Tantsi mulle!” käsutas ta, kui seisin kasarmu külmal betoonpõrandal, hirmust tardunud. Õues hakkas laagri orkester mängima valssi, pala “Doonau nii sinine”. Hoidsin meeles oma ema soovitust — keegi ei saa sult võtta seda, mis su peas on. Sulgesin silmad ja lukustasin end oma sisemisse maailma.

Oma mõtetes ei olnud ma enam surmalaagris kinni, külmunud ja näljane ja kaotusvalu kütkes. Ma olin Budapesti ooperimaja laval, tantsisin Tšaikovski balletis Julieti rolli.

Selles privaatses pelgupaigas sundisin end käsi tõustma ja jalgu keerutama. Ma kogusin kokku kogu jõu, et oma elu nimel tantsida.

Iga hetk Auschwitzis oli kui maapealne põrgu. Samal ajal oli see mu parim klassiruum. Olles määratud kaotama, piinlema, nälgima ja pidevalt surma kartma, avastasin vahendid, mis aitasid mul ellu jääda ja vabadusse pääseda, mida kasutan tänaseni igapäevaselt nii kliinilise psühholoogi töös kui ka eraelus.

Täna olen 92aastane. Sain 1978. aastal kliinilise psühholoogi doktorikraadi ja olen üle 40 aasta patsiente ravinud.

Psühholoogi, ema, vanaema ja vanavanaemana, iseenda ja teiste käitumist jälgides ja pääsenuna Auschwitzist, ütlen, et kõige hullem vangla ei ole see, kuhu natsid mind pistsid. Kõige hullem vangla on see, mille ma iseendale lõin.

Paljud meist teavad, mida tähendab olla oma peas lõksus. Meie mõtted ja uskumused määravad ja sageli limiteerivad seda, kuidas me end tunneme, mida teeme ja mis on meie jaoks võimalik.

Enda tööd tehes olen avastanud, et kuigi meie vangistavad uskumused näitavad end ja toimivad unikaalsetel viisidel, on olemas vaimsed vanglad, mis põhjustavad palju rohkem piina.

Peale kaheksat Auschwitzis veedetud kuud, vahetult enne, kui Vene armee võitis Saksamaad, olime mina ja mu õde saja vangi seas, kes koonduslaagrist evakueeriti. Austriasse jõudes olime osa surmamarsist, mis viis Mauthausenist Gunskirchenisse, kust meid 1945. aastal lõpuks vabastati.

Lõppude lõpuks nõuab vabadus lootust, mida ma defineerin kahel viisi: mõistmine, et piinlemine on küll jube, aga ajutine, ning uudishimu tähendab, et tuleb avastada, mis juhtub järgmisena.

Lootus võimaldab meil elada praeguses hetkes ja mitte minevikus ning avada meie vaimse vangla uksed.

Ma ei taha, et inimesed loeksid mu lugu ja mõtleksid: "Pole võimalik, et minu piina on võimalik tema omaga võrrelda." Ma tahan, et inimesed loeksid mu lugu ja mõtleksid: "Kui tema sai sellega hakkama, saan ka mina."