Mind pani see õige mitmeks päevaks mõtlema.

Esiteks: sellel emal oli ilmselt parajasti hästi kehv päev.
Teiseks: mille pärast siiski väitlus käib, kas selle pärast, et naised saavad töökohtadel vähem tunnustust ja palka, või selle pärast, et naised ei ole quasi mehed ja vastupidi.
Kolmandaks: kas võrdõiguslikkuse probleem ei hakka meil kuidagi eluvõõraks muutuma?

Kas nukk või mänguhobune?

Soolise diskrimineerimisega võitlusse asunud tulihinged toovad diskrimineerimise juuri otsides tihti esile, et juba koduses kasvatuses luuakse alatud soorollid, et juba kodus suhtutakse poistesse ja tüdrukutesse erinevalt. Vastsündinudki märgistatakse ära: roosad ja sinised.

Minu meelest on roosades sipupükstes poisikesed niisama armsad kui sinistes bodides väikesed piigad. Sest nad on lihtsalt armsad. Vaevalt siin keegi üritab soorolle kõigutada, traditsioonist erinevad beebiriided on seljas neil titekestel, kellel juba teisest soost õde või vend ees.
Tuleb meelde, kuidas me abikaasaga oma väikese poja loomaaeda viisime. Näitasime talle igasuguseid lahedaid loomi. Laps vaatas, miks ta ei vaadanud. Erilist indu märgata ei olnud. Aga siis äkki sattus ta ülimasse vaimustusse: mööda sõitis väike traktori moodi masin, millega loomaaias vajalikke töid tehti.

No ei suunanud meie teda meestemaailma atribuutika poole. Olime täitsa pettunud, et lapsele loomaaias kõige rohkem just see tehniline nähtus huvi pakkus.
Samas tuleb meelde mu ema jutustus üle-eelmise sajandi lõpu jõuluõhtust, nüüdseks enam kui saja aasta tagusest ajast, kui ta vend haledasti nuttis, sest sai loodetud nuku asemel kingiks mänguhobuse.

Inimesed on erinevad sugudest sõltumatult. Samas on nad normaalselt ju ikkagi kahest soost. Kas peaks mänguasjapoodides kaotama tüdrukute ja poiste osakonnad? Väitlemisainet on. Eriti kui lisada siia veel poiste ja tüdrukute riiete osakonnad, meeste-naiste omadest rääkimata. Võib-olla solvavad need tulihingi, ikkagi ju vahetegemine? Aga kui mees paneb selga naiste riided, on ta pigem drag queen kui tulihingede meelismees.

USA-s ei sobi kuuldavasti enam jõule jõuludeks nimetada, sest viide Kristusele (Christmas) solvab muu-usulisi. Kas kuskil ei luura taas vaimse vägivalla ekstaatiliselt hiilgavad silmad?

Kuningatütar ja musketärid

Tulles tagasi lastekirjanduse juurde, peab tõdema, et lastekirjanduse liikideks jaotamisel on alati olnud muude jaotuste hulgas ka tüdrukute- ja poistekirjandus. Tavaliselt peategelaste järgi otsustades. Pole parata, „Kadri” ja „Kasuema” on tüdrukute­raamatud, ning „Roostevaba mõõk” ja „Sõjakirves on välja kaevatud” on poisteraamatud. Mis ei keela mõlemast soost lapsi neid mõlemaid lugemast. Kas õigeusklik kasvatus peaks piirama tüdrukute „Kadri”-lugemist ja panema nad kohustuslikus korras lugema ainult „Roostevaba mõõka”? 

Kuidas on muinasjuttudega? Võib-olla peaks „Tuhkatriinu”, „Väikese merineitsi”, „Lumivalgekese”, „Piibeleheneitsi” laste lugemislaualt eemaldama? Loomulikult ka muinaslood nupukatest karjapoistest, kes said kuningaks, sest võitsid oma vapruse ja tarkusega endale naiseks auhinnana välja pandud kuningatütre. Samuti macho-elemendist nõretavad Heraklese vägiteod, Robin Hoodi ja musketäride jutud, Kalevipojast rääkimata. Sõelale jääksid „Hansu ja Gretekese” muinasjutt ja „Pipi Pikksukk”.

Maitse-eelistused ei kao kuskile ka täiskasvanute juures. On olemas naistekirjandus, olgu see siis romantiline või feministlik. On meestefilmid ja -seriaalid TV-s, naistekinost ja -seriaalidest rääkimata. Kas siingi tuleks õgvendada väärkasvatuse vilju?

Nõnda olen ma mõlgutanud, hulleminigi veel. Ajal, mil tegelik probleem on koolikiusamine, mis liigub soolise võrdõiguslikkuse printsiibist hoolimatult mööda.

Ega muud ei oskagi arvata, kui et soovõrdsuse asjas peaks hoogu maha võtma. Soorollide kujundamisse sekkumisel võiks avaramat tervikut silmas pidada. Eluvõõraid rünnakuid on siin halli taeva all küll kõige vähem vaja.