Ajukasvajaga võitlev Eeva: see on esimene kord viimase üheksa kuu jooksul, kui saan ise kirjutada rohkem kui mõne rea

Facebooki lehel "Aitame Eevat" andis ennast üle mitme kuu märku fataalse ajukasvajaga sõdiv nelja lapse ema, Eeva, kellest Pealtnägija tegi juttu oktoobrikuu lõpus, kes tõdeb, et tema elu on praegu nii ja naa ning pakub talle veel palju rõõmu.

Avaldame Eeva kirja täispikkuses:

Kallid sõbrad ja kõik teie, keda ma isiklikult ei tunne!

See on esimene kord viimase 9 kuu jooksul, kui saan ise kirjutada rohkem kui mõne rea. Võib-olla mu kirjaviis on kummaline, aga see on selle tagajärg, mida haigus on minuga teinud.

Minu elu on nii ja naa. Möödunud kevadel toimus elus murrang. Sinnamaani tundus, et elu muutubki, aga põnevamaks ja paremaks. Lapsed on suured, isegi pesamuna, kes läheb esimesse klassi. 16 aastat käis elu suurelt jaolt laste ümber. Vaatan neid ja mõtlen — tahan veel elada, saada osa nende elust ja lastelastest. Elu pakub nii palju rõõmu.

Liiga tihti käib mõtteid peas, et elu on otsas, minu poolt tehtu ja pakutu on möödas. Siis, ruttu-ruttu mõtlen ümber — mu elu võiks olla nüüd ju lilleaed, aeg iseenda jaoks. Enese eest hoolitsemine, hobid, ainult rõõm, aeg perekonna ja sõprade jaoks. Ah, kuidas küll tahan veel elada!

Minu tõbi pidi olema üsna haruldane. Olgu kui haruldane tahes, tahan sellest lahti saada. Nii peab olema! Olen täis tänumeelt oma mehele Erkile, kes on välja uurinud ja hankinud palju erinevaid ravimeetodeid ja ravimeid mis mind terveks ravivad. Mind aitavad ja toetavad vanemad ja sõbrad. Suur lootus on, et ka kiiritus- ja keemiaravi aitab. Viimane jätkub veel pikalt, hiljem veel hunnik ravimeid ja loodan väga tervenemist.

Pidev teema enesega on meeleoluga seotud. Kümme korda päeva jooksul püüan oma tähelepanu hoida. Suur osa päevast on ravimitel — enne sööki, peale sööki jne. Mida ma söön? Peamiselt erinevat toorest köögivilja. Igatsen neid sooje toitusid, mida varem sõin, ohh.

Pool päeva olen uimane, pealelõunaks olen alles ärganud. Suur lootus on, et kõik see aitab, mida ma teen. Püüan olla õnnelik, kõrge vibratsiooni tasemega avatud hing… Õpin uuele maailmale avanema. Rahu, jooga, mantrad, endasse süüvimine, üksi olemine… seda on keeruline õppida.

Möödunud aasta juunist alates on õppetund üüratu. Mees, lapsed, sõbrad, vanemad — kõik on abiks-toeks, aga vaimsuses olen väga üksi olnud. Vahel on elutahe olematu olnud — lapsed juba suured, aga mis on minu elu mõte? Tasapisi tuletan meelde, mis on see, millest olen loobunud. Siiani on põhitegevuseks olnud laste vajadused, koristamine, söögitegemine, laste transportimine. Vahel saan aega ka oma töö — aiakujunduse ja haljastuse jaoks — puhas rõõm. Tuleb meelde, et kunagi olid ka minul omad rõõmud — koer, muusika, ratsutamine, kaunid kunstid, tantsimine, aeg suhtlemiseks sõpradega, aeg hoolitseda enda eest, osta midagi ilusat ning igapäevane liikumine värskes õhus.

Olen veel elus ja loodan, et mitukümmend aastat veel. Doktorid on toonud mind piiri pealt tagasi kahel operatsioonil, andnud nõu ja viinud läbi kiirituse- ja keemiaravi. Peale teist oppi tekkisid uued võimalused erinevate ravimite näol. Mu mehel kulus palju kuid ja öid, et välja uurida, mida saaks teha: tabletid, vedelikud, seemned, seened, juured jne. Aitäh Erki!!!

Siis tuli järgmine tähtis osa: positiivne mõtlemine, sportlik liikumine, rõõmus ja optimistlik eluviis.
Toitumine on ikka hirmus keeruline. Mõni näide, mida enam ei söö: kartul, teraviljad, piimatooted, suhkur, liha, osad rasvad. Kõige enam on söögiks toorköögivili, toortatar ja üht-teist veel
Minu ema ja isa aitavad sellega mis vajalik kodu, laste päevaste vajaduste, sõitmiste ja neile söögi tegemise poolelt. Sugulased, sõbrad ja tuttavad on hindamatu väärtusega abilised.

Rahaga meid toetanutele oivaline tänu! Kulutused on väga erinevad, Erki on ca pool aastat rohkem minu kui töö päralt olnud, reisinud ravimite järgi või neid tellinud. Saan tuge erinevatelt ravitsejatelt ja joogalt.

Päevad on erinevad. On päevi, mis väga head, kus saanud teha hoogsaid 10 kilomeetri pikkuseid jalutuskäike, aga on ka päevi, kus saad õues käidud tänu sõbrale, söödud tänu emale, saunalaval tänulik, et saun kuumaks aetud ja pesemisel aidatud.

Avastasin enda jaoks sudoku. Veedan sageli tunde neid lahendades, juba paar vihikutäit on täis. Järgmisena võtan ristsõnad ette. Tõeliselt tahaks aga lugeda. Praegu saan pesamunale vahest Vahtramäe Emilit lugeda, aga väiksemas kirjas teksti ei suuda silm jälgida. Eks kunagi hiljem.

Kallid sõbrad, oleme abiks oma lähedastele, kes vajavad tuge. Usk, lootus ja armastus on need mis annavad elu! Kallistused teile, et saan õnnelik olla!