Ayurveda tähendab sanskriti keeles  “teadus elust” või “teadus loodusest”.  Paljud määratlevad ajurveedat iidse India meditsiiniliste teadmiste süsteemina. Selline lähenemine on liiga kitsas ja põhimõtteliselt vale. Meditsiini ülesandeks tänapäeva mõistes — haiguste ravi.

Põhiline erinevus nn “klassikalise” meditsiini ja ajurveeda vahel seisneb selles, et klassikalise meditsiini eesmärgiks on ravida terveks konkreetne haige organ, samas kui ajurveeda lähenemise kohaselt saab see organ terveks kui kehas saavutatakse harmooniat ja tasakaalu.

Ajurveeda põhiülesandeks on õpetada inimesi kasutama võimalusi, mis juba ette antud looduse poolt, samuti haiguste ennetamine ning haiguste ravi juba sel etapil kui ilmnesid esimesed sümptomid.
Vahe fraaside „patoloogia kõrvaldamine“ ja „tervise säilitamine“ ongi vahe klassikalise meditsiini ja ajurveeda lähenemise vahel.

Ajurveedat võib täie õigusega pidada üheks vanimaks teaduseks maa peal. India traditsiooni järgi ajurveeda oli väljatöötatud kõrgema jumala Višnu poolt ning edastatud jumalate kuningale Indrale, ning hiljem Himaalajas oli õpetatud tarkadele.

Teiste legendide kohaselt on ajurveeda vähemalt 10000 aastat vana ning algselt, nagu kõik veda’d, kuulus kogu inimkonnale, kuid tulemusena säilis kõige rohkem just India kultuuris.

Teadusena vaatleb ajurveeda inimest ning tema koostööd kõiksuse ja universumiga. Inimest arvatakse olevat universumi vähendatud koopia, kus tegutsevad samad jõud: nagu looduseski on inimeses kolm energiat ehk dosha’t — vata, pitta ja kapha.

Igaühel neist on oma omadused ja ülekaalus olev energia kujundab inimese põhimeeleolulaadi. Need kujundavad ka kõiki kehas toimuvaid protsesse.

Ajurveedal on sarnaselt meditsiiniga olemas järgmine jaotus:
• üldmeditsiin
• pediaatria
• Psühholoogia, samuti demonoloogia.
• pea ja kaela piirkonnaga tegelev haru
• gerontoloogia ja elu pikendamise, uuendamisega tegelev haru.
• Toksikoloogia.
• kirurgia
• viljastumisega tegelev haru, uroloogia ja günekoloogia, samuti tegeleb viljatusega.

Arvestades süsteemi vanust on nimekiri üsna muljetavaldav. Nimelt oli ajurveedas tehtud esmakordselt näiteks ninalõikus, mis on ilmselt nüüd kõigile teada.

Antud meditsiin erineb klassikalisest meditsiinist sellegipoolest, et esiteks arst ei pane diagnoosi, kuid määrab kindlaks ja kirjeldab tervisehäirete varajasi märke ja tegeleb nendega juba enne komplikatsioonide teket. Teiseks, haigust ei vaadelda iseseisvana, sellesse suhtutakse kui tasakaalu häiresse organismis. Ja kolmandaks, ajurveeda arst ei orienteeru kunagi statistilistele andmetele, vaid hoopis konkreetsele patsiendile ning otsib viise, kuidas aidata konkreetset inimest arvestades tema eripära.

Tänapäeva ajurveeda ei ole keskendunud ainult ravile, selle põhimõtted ja eluviis on saadaval ja järgitavad kõigile.

Ayurveda keskuse arst dr T.K. Dinesh selgitab videos täpsemalt, kuidas selline võõramaine teadus ja ravimeetodid põhjamaisesse kliimasse sobivad ning milliseid nõuandeid ja soovitusi annab ta eestlastele, kes tema poole peamiselt stressi ja depressiooniga pöörduvad.