"Kui 7 kuud tagasi rasedaks jäin, siis hakkasin meeleheitlikult otsima saatusekaaslasi, kes on alaealised ja ootavad last. Minu üllatuseks on kõik sellised postitused kirjutatud 7-8 aastat aastat tagasi. Kuidas nii?

Aga kirjutan siia oma loo, ehk on kellelegi kasulik. Olen 17 aastane neiu, saan kahe kuu pärast 18. Samal ajal saan ka esimest korda emaks. Olin oma elukaaslasega veidi üle aasta koos olnud kui oma rasedustestil kaks triipu avastasin. Süda jäi seisma ja maailm kukkus kokku.

Mida ma nüüd teen? Kuidas ma vanematele räägin? Mis mu tulevikust saab? Ühesõnaga, miljon küsimust. Istusime paar tundi kutiga voodiäärel sõnagi lausumata. See oli jaanipäeval. Ainuke lause, mis suust välja tuli oli et ma ei suuda aborti teha ja sellele järgnes mitu tundi voolavaid pisaraid. Kutt pidi koju minema, jäin üksi oma perekonna juurde ja mõtlesin, nutsin, kartsin 2 päeva.

Mees ütles oma vanematele 26.juunil ja mina enda perele 27. Vererõhk oli vast 180 või rohkemgi, peaaegu minestasin ära. Muidugi oldi minu peres abordi poolt aga ma keeldusin kohe. Harjuti ära. Kuti vanemad olid armsad ja soovisid õnne ning lubasid meid kõiges toetada. Nii see siis läks. Käisin kogu suve tööl, hetkel olen gümnaasiumis.

Peale beebi sündi hakkan õppetöid tegema neti kaudu, et oma nunnuga võimalikult palju koos olla. Rasedus on hetkel 29+1 ja ei suuda oma tibu sündi ära oodata. See oli minu elu kõige parem otsus ja tean, et ma kahetseks aborti elu lõpuni. Mul on toetav kaaslane, sõbrad, pere. Olen tüdinud inimestest, kes arvavad, et olen alles loll laps ja halb ema lihtsalt sellepärast, et olen nii noor. Kuulake oma südant enne selle otsuse vastu võtmist.

Paljudel juhtudel on abort parim lahendus aga ehk mõtlete enne otsustamist kõik üle. Laps ei riku kellegi elu ega noorust ära. Meie südame all kasvab väike ime, ta süda lööb, ta tunneb su emotsioone kui nutad või naerad, sa oled tema ainus lootus ellujäämiseks. Ühel päeval vaatad tagasi ja saad aru, et tegid õigesti ja need, kes vastupidist väitsid on nüüdseks tühised.

Armastan oma beebit juba praegu, enne temaga kohtumist. Ta reageerib mu häälele ja kõhu silitustele. Varsti varsti kuulen tema esimest nuttu ja hoian teda oma rinnal. Valisin raskema tee ja paljud vaatavad mulle selle tõttu ülevalt alla aga tagasi vaadates ei teeks ma midagi teisiti. Hoidke end!"