Alates 7. eluaastast isa poolt seksuaalselt väärkoheldud Kadri: mulle öeldi, et kui ma piisavalt kõvasti ei karju, olen ise süüdi
Lõuna-Eesti väikelinnas usklikus peres üles kasvanud Kadri julges endaga juhtunust rääkida alles hilistes 20ndates. Täna 27aastane naine soovib sellega saatusekaaslastele öelda, et abi on olemas. “Kuigi mina tunnen veel ennast ikka süüdi ja hirmul, siis täna ma tegelikult tean, et see ei ole minu süü ning see hirm ja häbi ei ole minu oma. See ei ole kellegi oma, kes on olnud laps ja kellele on tehtud liiga,” möönab naine.
Musterpere suur saladus
Lisaks sellele, et pere oli usklik, töötas Kadri isa ühtaegu avalikus ametis ja kuulus ka koguduse juhatusse. Väliselt musterpere pinna all oli suur saladus. “Mu lugu algab sellest, et mu esimesed mälestused on hirmust,” tõdeb Kadri. “See algas siis, kui ma olin viiene. Kui ma ei tahtnud elada, tahtsin endale haiget teha ja ma ei saanud aru, miks.”
Kadri terapeudi Kait Sinisalu sõnul pöördub ohvri viha sageli tema enda vastu, kui ollakse ahistajast sõltuv. Sellest ka enesehävituslikud mõtted.
“Ta on teinud seda oma kätega.”
Kadri ütleb saates selgelt välja, et tema enda isa on teda seksuaalselt väärkohelnud. “Esimene kord, mida ma mäletan, oligi see, kui ma läksin katki,” tunnistab naine, lisades lapsena ta ei saanud veel päris täpselt aru, miks see nii oli. “Vahekorda kui sellist ei ole kunagi olnud, aga ta on teinud seda oma kätega.”
Väärkohtlemise stsenaariumeid oli Kadri lapsepõlves kaks: ta suruti nurka ja kõdistati või, kuna Kadri emal oli diagnoositud vähk, põhjendas isa katsumist kui tervisekontrolli, et teha kindlaks, kas tütrel on ikka kõik hästi. “Et mul on kõik hästi… mu isiklikes piirkondades.”
Saatejuhi küsimuse peale, kas isa tegi seda kõike seksuaalse erutuse eesmärgil, vastab ohver konkreetselt “jah”. “Ei ole põhjust, miks peaks üldse midagi sellist tegema. Miks peaks kas lapse või teismelise alakeha üldse puudutama või veel enam uurima ja sellesse sisenema? Selleks ei ole põhjust,” teab Kadri täna.
Lakkamatu vaimne pinge
Kõike üksikasju lahkamata on resümee, et Kadri sõnul käisid käsikäes nii füüsiline vägivald kui seksuaalne väärkohtlemine. Kõige sellega kaasnes lakkamatu vaimne pinge. “Ühelt poolt luuakse ühist saladust: “See on meie saladus, me ei räägi sellest kellelegi.” On olnud juhtumeid — minu praktikast rääkides — , kus on isad öelnud lapsele, et kui sa ainult hingad, valan su ema happega üle. Ühesõnaga, mitte ainult, et ma tapan, vaid ta peab piinlema,“ selgitab Sinisalu.
Teised teadsid, aga ei aidanud
Pere sõitis tihti mööda Eesti eri piirkondades toimunud usuüritusi. 2008. aastal Tallinnas keeldus toona 15aastane tüdruk kojusõiduks isaga ühte autosse istumast ja rääkis ühele täiskasvanud koguduse liikmele olukorrast. “See oli kõik, mis mu sees oli. See oli kogu mu jõud ja julgus viimase piisani. Ja see oli esimene kord, kui ma kellelegi üldse päriselt rääkisin,” meenutab naine. “Olin üritanud, aga see oli alati ära lõpetatud. Ja see üks lootuskiir tuli kuskilt, et äkki nüüd kuidagi midagi muutub. Ma ju tegelikult ka kartsin seda muutust. Sain aru, et kui midagi päriselt muutub, siis see tähendab, et mu peret enam ei ole.”
Sinisalu sõnul on sellised mälestused, kus isa kahe vahel ära viiakse ja politseiautosse pannakse, lastele väga traumaatiliselt. “See hirm on ülimalt suur,” selgitab psühhoterapeut.
Teismelise tüdruku väited jõudsid koguduse juhtkonnani, kus öeldi sisuliselt: "Hea kristlane annab andeks." “Igal juhul sealt ei tulnud midagi. Mu isa küll astus juhtkonnast ja kogudusest välja. Kinnitas koguduse ees oma sõnadega, et midagi on juhtunud ja see on õige otsus, aga tegelikult ju midagi ei muutunud. Minu jaoks ei muutunud mitte midagi," ütleb Kadri pettunult.
Seega, täiskasvanutelt abi ei tulnud ja pärast paarikuulist pausi jätkus Kadri jaoks kõik samamoodi. “Mis mind veel rohkem katkisemaks tegi, oli see, et mulle tundus, et terve maailm teab. Elasime suures majas ja ühel päeval võtsin veel kord julguse kokku ja ütlesin emale, et asjad ei ole hästi, mind surutakse ikka nurka ja kõike muud on ka, millest ma ei taha rääkida. Ja minu hing läks selle peale väga katki, mis ma kuulsin, sest mulle öeldi, et kui ma piisavalt kõvasti ei karju, siis olen ma ise süüdi. Mitte ainult ma olen ise süüdi, vaid olen ka vastutav selle eest, kui mu isa läheb põrgusse."
Kadri ema kuulis juhtunut ka oma kõrvaga pealt, aga ei teinud midagi tütre heaks. "Olen hiljuti võtnud paranemisprotsessis julguse kokku ja tegelikult emaga ka kohtunud. Ta küll nuttis südantlõhestavalt ja ma usun, et ta on siiras, aga ta ütles, et ta tegelikult ei suutnud minu peale üldse mõelda, sest ta tegeles sellega, kuidas ometi isale andeks anda," räägib Kadri.
Hirm ei ole kuskile kadunud
Täisealiseks saades kolis Kadri kodust välja ja lahkus mõneks aastaks ka Eestist. Tegelikult pöördusid ta lähedased hiljem politseisse, algatati kriminaalasi ja Kadri isa sai lapsporno omamise eest karistatud, aga kuna Kadri loobus toona tunnistuse andmisest, jäi väärkohtlemine tõestamata. Terapeutide sõnul on see tüüpiline, sest alguses kardab laps pere lõhkuda ja suurena takistab rääkimist häbi.
“Ma arvasin, et olen andeks andnud ja olen täiesti teine inimene. Arvasin, et mina olen muutunud ja mul on hästi. Ja ma ikkagi paaniliselt kartsin ära rikkuda tema mainet või koguduse mainet või mis iganes. Ma nii paaniliselt kartsin ja kardan tänaseni seda," selgitab Kadri ise vaikimise tagamaad.
Kas elada edasi või surra?
Mälestus üleelatust rõhus Kadrit ka aastaid hiljem. "Mul oli nii häbi. Tundsin end nii ebapuhtana, rõvedalt on vist õige sõna," räägib ta. "Ma ei julgenud isegi oma kodus olla, aga mul polnud valikut. Läksin enda kodu välisuksest kodu kõige kaugemasse nurka, istusin maha ja lubasin endale, et ma ei tõuse enne, kui olen kindel, et ma endale liiga ei tee. Istusin tunde. See novembriõhtu oli hetk, kus ma mõtlesin, et kui ma kunagi sellest konkreetsest kriisihetkest välja saan ja kui mul kunagi tekib võimalus kedagi julgustada abi otsima, siis ma teen seda."
See oli Sinisalu sõnul Kadri murrang, eluotsus — kas elab või sureb. Kadri leidis abi mullu esmakordselt Eestis alustanud tugirühmast lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele, kus eestvedaja Rita Holmi sõnul on ka ilma suurema reklaamita osalejaid olnud 20 ringis, kohal käib neist stabiilselt kümmekond. "Tugigrupp valideerib ära selle, et ma ei tunne ennast mitte-inimesena. Tugigrupis tunnen, et ma ei ole üksi," räägib Kadri. “See on täiesti uskumatu, aga see päriselt on nii, et me mõistame teineteist poole sõna pealt."
“Inimesed räägivad meie juures täpselt nii palju kui nad tahavad rääkida. Nad avavad täpselt nii palju kui nad peavad vajalikuks," kinnitab ka seksuoloog Holm. "Sa võid isegi tulla sinna ja üldse mitte kaasa rääkida, võid olla lihtsalt kuulaja."
Kadri soovib, et keegi, keda samamoodi väärkoheldakse, ei jätaks abipalumist pooleli nii nagu tema seda tegi. "Mida ma tahan veel julgustada, on see, et need täiskasvanud, kes kõrvalt midagi näevad, teavad või isegi arvavad või sisetunne, siis tavaliselt see ei peta," teab ta. "Mina veel ei ole oma tervenemisprotsessis päris lõpul, aga ma olen sellest kriisiosast üle. See kriisiosa on ka üleelatav, aga ma ei soovita seda kellelgi üksinda teha."
Kadri isa loobus Kärmase sõnul saatele kommentaari andmisest ja teisipäeval tuli šokeeriv uudis, et Kadri isa leiti surnuna, esialgsetel andmetel enesetapu tõttu.
