Alustan uut elu… kevadel!

Meie psüühika on nii seatud, et püüame elumuutused siduda konkreetsete tähtaegadega. Nii on mugavam ja kergem ületada piiri, mille taga algab uus elu. Lubame sageli muutuda uuest aastast, pärast sünnipäeva, esmaspäevast … Ning otse loomulikult ei erine ükski konkreetne päev eelmisest … Ent ikka lükkame me tähtsad otsused teatud kalendripäevadele. Ning kevad sobib taoliste lubaduste andmiseks ülihästi.

Kevad sümboliseerib uue elu sündi. Ning meie alateadvuses seostub see tihedalt positiivsete muutustega. Seega, kui just valida uue elu algusaega, siis oleks õigem seda just mõnel kevadkuul teha. Elu muutub kergemaks ja rõõmsamaks koos kevadpäikese soojusega. Positiivsed emotsioonid täidavad meid energiaga, mis on just sobiv oma tulevikku paigutada.

Ent mitu korda oled sa tundnud, et mitte midagi ei muutu konkreetse kuupäevaga? Või vastupidi, muutused algavad siis, kui neid ei tea oodatagi? Miks siis ei toimi muutused, mida me ette valmistame? Miks uus elu, mille poole me püüdleme, jääb vanaks?
Nagu näitavad psühholoogide tähelepanekud, läheneb enamus muutusi ihkavatest inimestest ülesandele valesti. Ning just seepärast ei saavuta nad edu.

Mis siis segab meil uut elu alustamast?

1. Vähene motivatsioon

Enamasti sa tead, miks sa tahad uut elu alustada. Teadvustad endale, mis sind hetkel konkreetselt segab, mis ei meeldi, ning oled valmis rääkima sellest sõbrataridele. Vastuseks kuulad nende kurtmist ükskõikse mehe, despoodist ülemuse, sõnakuulmatute laste jne peale. Seega, inimene enamasti teab, millest ta tahab vabaneda ja mida tahab muuta. Ent seejuures peab kindlasti lisaks motivatsioonile, millest vabaneda , lisanduma ka teadmine, mille poole. See tähendab, et efektiivsete ja tulemuslike muudatuste saavutamiseks tuleb kindlalt teada mitte ainult seda, mis antud hetkel ei rahulda, vaid ka seda, mida sa nimelt saad, kui muutused ikkagi aset leiavad. Ning paraku just seda viimast arusaamist naistel ei ole.

2. Valesti valitud sihid

Sageli juhtub nii, et inimene püüdleb eesmärkide poole, millised on talle seadnud teised inimesed. Ning just seetõttu ei õnnestu midagi. Näiteks igatsevad paljud naised luua perekonda, ent ei suuda kuidagi sobivat kaasat leida. Tullakse siis selle „kaebusega“ psühholoogi juurde. Ning kui koos spetsialistiga hakatakse arutama, miks naisel on ilma pereta halb, siis selgub, et ta ei oskagi ära seletada, miks ta nii väga tahab mehele. Tahaks nagu pulmi ja lapsi … kuid tal on isiklik eesmärk — edukas karjäär, mis muidugi välistab hetkel ka pere loomise. Ning seetõttu tõukab ta alateadvuslikult eemale mehi, kes võiksid olla sobivad pereisa kandidaadid. Aga kust siis mõte abiellumisest? Selgub, et pere loomist nõuab tema ema, kes unistab, et tütrel oleks nagu „kõikidel inimestel“  — pere, pulmakleit, lapsed … Nii tulebki välja, et kui inimene allub teiste seatud eesmärkidele, siis ei suuda ta olla edukas. Ent sageli astume ju mitte ainult vanemate organiseeritud teed pidi. Oma elus orienteerume mitmete autoriteetide järgi. Nendeks võivad olla näitlejad, sõbratarid, tegelased raamatutest jne.

Ning lõpuks tuleb aru saada ka sellest, et püüe muutuste poole on suurepärane. Kuid kõige paremini õnnestub see juhul, kui need ehitada juba olemasolevate saavutuste vundamendile. Jälgi tähelepanelikult inimesi, kes soovitavad sul muuta kõike ja korraga. Võimalik, et nad ei soovigi sulle head, vaid tahavad sinu usaldust lihtsalt ära kasutada.

Psühholoogid kinnitavad: tulemuslikult muutuvad vaid need, kes muutuvad järk-järgult ja jäävalt.