Amazonase džungel on omamoodi maailm, kus kogu elu sõltub sellest majesteetlikust jõest. Veest tuleb toit, võimalus liikuda, suhelda ja ellu jääda.

Džunglipaabel Iquitos

Iquitos on maailma suurim linn, kuhu maad mööda ei pääse, seega jäävad kohalejõudmise viisideks õhu- ja veeteed. Kuna tegu on poole miljoni elanikuga linnaga, kuhu jõudmine on omamoodi katsumus, muudab see paiga omas rütmis tuksuvaks mikromaailmaks.

Iquitose tekkeloos on tähtsaim roll kautšukipuul. Kui puust saadav suurepärane materjal (kummi) oli avastatud, tekkis rikkal Euroopal selle järele vastupandamatu himu ja vajadus. Kogu Euroopa kummivajadus rahuldati Amazonase metsades kasvavate kummipuude saadustega. Loomulikult liikus kogu kummikaubandus läbi Iquitose, tuues linna lausa uskumatu õitsengu. Kohalike ülikute seas viis see ka lausa äärmusliku laristamiseni, mis andis keset lopsakat džunglit paiknevale linnale imekauni koloniaalarhitektuuri.

Kõvemad mehed läksid välja selleni, et lasid papa Eiffelil konstrueerida enestele rauast maja, mis polthaaval kohale laevatati ja kohapeal kokku pandi. Üks kolmest Eiffeli raudmajast on tänaseni säilinud. Linna peaväljaku ääres paiknevas hoones saab igal huviline end maitsva toiduga kostitada.

Hoolimata džunglipealinna virvarrist seal autoga väga asja pole, peamiseks liikumisvahendiks on motosõiduk, mida Aasias tuk-tuk’iks kutsutakse. Tegu mootorrattaga, mille tagumisse ossa on oma parima äranägemise järgi paari-kolme inimese vedamiseks istekohad meisterdatud. Kohalikud suudavad vajadusel sõidukile mahutada ka paar siga, kanad ja talvekartulid. Rõõmsalt surisevaid tuk-tuk’e on tuhandeid, mis muudavad need sõiduriistad ka linnapildi peakangelasteks.

Belen — midagi enamat kui lihtsalt turg

Linna üheks põnevaimaks paigaks on Beleni slumm, mille keskmeks on hiigelsuur turg, kust kogu linn endale kõik eluks tarviliku hangib. Meile mõistetavast turust eristab paika loomulikult suurus ja asjaolu, et see on koduks mitmekümnele tuhandele inimesele. Belen elab suuresti tõusuvee rütmis — kui jõgi on madal, elab slummirahvas kuival maal, kuid tõusuperioodil teeb Amazonas nende kodudest ujuvad majad, kust siis ühest teise hüpates või lauajuppi paadina kasutades elu käib. Meeldiv osa on muidugi see, et saab otse voodist kala püüda ja üle voodiserva kallutades ka kõik oma hädad samasse ära leevendada. Miinuspoolele jääb raskendatud liikumine ja oht, et ärkad vähe teises kohas, kui magama jäid.

Belenist saab kõike: värskeid kilpkonnajalgu, kõiki popimaid nõiarohtusid, nagu jahvatatud ahviaju või muu säärane, ning loomulikult arutus koguses värvilist Hiina plastmassi. Beleni peetakse ka Iquitose ainukeseks ohtlikuks kandiks, nagu seda on turud valge paksu turist jaoks igal pool maailmas. Samas peab tõdema, et ma ise ei kohanud seal veedetud tundide jooksul mitte ühtegi valget inimest. Kohalike pidev üllatus meid seal nähes oli elamus omaette.

Amazonas ja Napo

Mööda jõgesid kulgemiseks võib valida kahe võimaluse vahel: kiire (eesmärk on jõuda võimalikult ruttu soovitud punkti) või aeglane (mööda jõge liikumisest saab eesmärk omaette). Viimane oli ka meie valik.

Amazonas on majesteetlik, häirimatu ja võimas, mitte asjata ei kasuta kohalikud jõest rääkides lugupidavalt „tema”-vormi. Kuid juba esimesel tutvumisel jõega näed sa sellel pruuni ja läbipaistmatu veega hiiglasel haavu, mida inimesed talle pidevalt tekitavad. Vastu parvetavad hiiglaslikud fiikosepuu tüved, kummalised Peruu sõjaväe jõealused, mida on laevaks palju nimetada, pidevalt kihutavad kiirpaadid, mis veavad naftafirmade töötajaid maardlatesse tööle, ja seal vahel kulgevad vaikse mootorijõrina saatel piroogilaadsed tüvedest tehtud paadikesed, milles kohalikud oma igapäevaseid asju toimetavad. Peajõelt suundume õige pea Napo-nimelisele harujõele, kus elu muutub juba märksa rahulikumaks, siin saab jõel kulgedes veeta tunde, et silm ei märka ainsatki hingelist.

Hirmunud silmad ja palju sõbralikkust

Kuna pimedaks läheb küllalt vara ja hämaras on paadiga raske navigeerida, siis tuleb leida endale sobilik ööbimispaik ja seda on lihtsam teha mõnes pisut tsiviliseeritud punktis. Nii saab alguse meie äärmiselt põnev külade ja majapidamiste külastamine ühe öö pikkuste visiitide kaupa. Mida kaugemal linnast, seda värvikamaks muutuvad inimesed. Kohtumistest kohaliku rahvaga saab vaieldamatult reisi tipphetkeks käik külla, mis paiknes peegelsileda järve kaldal keset džunglit. Külla pääsemiseks tuli eemalduda peajõest, läbida madalikud, kus paadireisijad jalutasid piki liivaseljandikke meetrisügavuses vees ja lükkasid paati enese kõrval, ning lõpuks leida üles tilluke kanal, mille läbimise järel avanes imeline vaade õhtusele peegelsiledale järvele. Raske on sõnadesse panna neid pilke, mis on inimestel, kes elus esimest korda oma silmaga valgeid — gringosid — näevad. Nende pisut nõutud ja umbusaldavad silmad, kes püüavad seisukohta võtta, mis elajad need sellised siis on, kas olla nendega sõber või hoida end mõõdukal vaenulikkusejoonel? Loomulikult on parimateks jää sulatajateks lapsed, kellest uudishimu võitu saab ja kes oma käega „valge paksu” ära katsuvad. Tõeliselt lummav on nende rõõm, siirus ja täielik saamahimu puudumine, mis tõtt-öelda kipub kaduma juba metsikumaski maailmaski, kus gringo võrdub vaid liikuva rahakotiga. Tõeliseks magnetiks sai digikaamera ekraan — nii tuli mul lapsed üles pildistada, et nad ennast ise ekraanilt imetleda saaksid.

Küla suurimaks uhkuseks oli 2 km pikkune betoonplokkidest jalgrada. Valitsus lasi selle ehitada 1970ndatel, kuna külas sai maohammustuse läbi hukka nii palju lapsi, et see viis kohalikku keskmist liialt alla.

Üldiselt näevad külaelanikud kõik küllalt tänapäevased välja, kõige popimaks riideesemeks on jalgpallisärk või mõni vana T-särk. Kui püksid juhtuvad olemas olema, pannakse needki jalga, kui mitte, siis pole probleemi. Traditsiooniliselt riietuvad veel vaid üksikud hõimud, kes hoiavad omaette ja proovivad tsivilisatsiooni pealetungi vastu võidelda, aga see on hoopis omaette lugu. Toidulaual on põhilisteks komponentideks kala ja banaan (nii magus, kartulilaadne), lisaks riisi ja kana ning enamikus majapidamistes leidub ka mõni siga, keda siis pidulikemal sündmustel tarbitakse. Kuid üldjuhul täidavad sead pigem koera ja üldse lemmiklooma rolli. Kuna kliima on niivõrd hea (aastas saab põldudel kolm-neli saaki), siis on külades naturaalmajandus ja nälg kedagi ei ähvarda.

Elu metsas

Kindlasti on kõikidel Amazonase piirkonda minejail üks peamine eesmärk näha ja kogeda reaalset metsikut džunglielu. See oli ka meie sihtmärk — ööbida puutumatus džunglis, eemal küladest, tsivilisatsioonist ja „turistidžunglist”, mida enamikule reisijaist pakutakse. Meie laagripaigaks sai peajõest eemal asuv järvekallas, mille puhastamine matšeetedega võttis mõned head tunnid, misjärel panime üles oma võrkkiiged ja seadsime valmis väliköögi. Mõistlikuks ööbimiseks džunglis ongi ainult üks võimalus — puude vahele pingutatavad ja sääsevõrkudega varustatud võrkkiiged ehk hammock’id. Esimene öö möödub võrkkiiges küll rahutult, kuid juba teiseks ööks on õiged asendid omandatud ja keset öiseid džunglihääli magamisest saab elamus omaette.

Džungel võib olla äärmiselt erinev, tihedast põõsastikust, kus on võimatu liikuda, kuni hiidsuurte tüvedega metsani, kus kogu elu toimub sinust mõned head korrused kõrgemal. Endiselt on lihtsaimaks liikumisviisiks paat, millega mööda oja- või järvekaldaid kulgeda. Öisel laagriplatsil läheb pärast päevavalguse kadumist lahti aga uus elu. Ei maksa väga imestada, kui ühtäkki kukutab end kellelegi pähe suur karvane tarantel või roomab lähedalt mööda omi asju ajama ülimürgine korallmadu.

Nagu mööda jõge reisides kombeks, tehakse seda ikka ülesvoolu ja nii saabub reisi lõpp ootamatult äkki. Allavoolu tagasi liueldes oleme algpunktis tagasi vaid kahe päevaga, sama teekond ülesvoolu oli meilt nõudnud viis päeva. Tagasiteele jäävad veel lõunasöök keset jõge asuval liivatasandikul ja selge öö lõunataeva all, kus kauguses sähvivad lõputud piksenooled, mis sumedasse ööse valgust loovad.

Amazonasest metsikust otsides soovitan meeles pidada kaht mõtet. Metsikut loodust otsides pead seda ka tundma, kuskil ei oota sind ahvikarjad ega tuukanite parved, kes poseerivad kui loodusfilmis. Amazonas võib jätta pealiskaudsel vaatamisel õige elutu mulje, kuid see, kes teab, mida otsida ja kust seda leida, hakkab lahti arutama üht kõige suuremat ökosüsteemi lõngakera, mis laotub justkui imeväel laiali sinu käeulatuses. Ning teiseks — ei tohi unustada, kui lähed metsikust otsima, siis pead käituma ka nende reeglite järgi, mis siin valitsevad. Siin ei saa kiirabi kutsuda, kui sind keegi hammustab, või autosse istuda ja minema sõita, kui sa ära väsid. Kuid Amazonas on uhke ja isepäine ja vaid tunne seal olla, keset hoomamatuid suurusi ja seda kirjeldamatut elu väärib iga kell sinnaminekut. See on ikkagi Tema ise — Amazonas.