Appi! Ämblik!

Kel meist poleks vähemalt ühte tuttavat, kes kardab hiiri, ämblikke või midagi muud taolist, mis reaalset ohtu endast ju ei kujuta. Või oleme ise mõne taolise foobiaga kimpus. Millest sellised hirmud? Kas neist saab ka vabaneda?

Tõsisemate foobiate puhul tasuks nõu pidada psühhoterapeudiga, aga ehk saab väiksemate hirmudega toimetulekuks abi või mõtteid ka alljärgnevast artiklist, mis on kirjutatud psühhiaatriliste probleemide kognitiivse käitumisravi praktilise käsiraamatu põhjal.

Oxfordi Ülikooli kliiniline psühholoog Gillian Butler defineerib seal foobiat nii: “Foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti või olukorra ees, mis ei ole tegelikult ohtlik. Selliste hirmude tagajärjeks on tugev soov vältida foobiat esilekutsuvaid olukordi, kuigi patsiendid saavad sageli aru, et see ei ole mõistuspärane. “Ohutus” kohas viibides võivad nad suuta oma hirme kõrvale tõrjuda, kuid kardetuga vastamisi sattudes usuvad nad end siiski tõelises hädaohus viibivat.”

Butler ütleb, et keeruline on tõmmata kindlat piiri “normaalsete hirmude” ja foobiate vahele. Kui palju võiks olla foobiate käes kannatajaid, on raske väga täpselt öelda, sest sageli ei söanda inimesed oma hirmudest rääkida. Tsiteeritava raamatu andmeil on foobiaid oletatavasti umbes üheksandikul täiskasvanuist, naistel sagedamini kui meestel. Eriti levinud on foobiad lapsepõlves, kuuendaks eluaastaks hajub neist enamik.

On arvatud, et foobia väljakujunemine on võimalik ükskõik millise objekti või situatsiooni suhtes. Aga on esitatud ka seisukoht, et kardetavad asjad võivad olla või on kunagi olnud inimsoole potentsiaalselt ohtlikud. See “valmisoleku“ teooria (Seligman, McNally) kehtib foobiate kohta, mis on seotud väikeste loomade, haiguste, vigastuste, äikese, kõrguste, võõraste, vee või selliste olukordadega nagu ohutust kohast kaugel viibimine või tõrjutus teiste poolt. Sama päritolu võivad olla ka lendamiskartus ja seksuaalsed hirmud.

Foobia — õpitud hirm

Kuigi foobiate täpset põhjust ei teata, peetakse neid üldiselt õpitud hirmudeks. Näiteks lapsepõlves koeralt hammustada saamine võib tekitada koertekartuse kogu eluks. Siiski on foobia all kannatajail enamasti raske kirjeldada ühtainsat traumeerivat sündmust, millega ta võiks seostada oma foobia teket. Hirm koguneb tavaliselt aegamööda, korduvate, rohkem või vähem kohutavate kogemuste kaudu. Mõnikord toimub see stressi või kõrge erutuse ajal, mil hirmureaktsioone on kerge õppida.

Sümptomeid, mida tekitab kokkupuude millegi kardetavaga, võib jagada kolme gruppi.

Füsioloogiliste sümptomite hulka kuuluvad kõik aistingud, mis võiksid esineda näiteks kellelgi, kes oleks peaaegu auto alla jäänud: südametegevuse kiirenemine, higistamine, värisemine, kiirenenud hingamine, lihaspinge ja/või nõrkus, “kõht on külm”, iiveldus, hingetus jne. Vere ja vigastustega seotud foobiate korral on sümptomid pisut erinevad: südametegevus aeglustub, mistõttu inimene võib ka minestada.

Käitumissümptomitest on kõige märgatavamad põgenemine või “tarretumine”, kiiruga eemale liikumine või järsult ühe koha peale jäämine.

Subjektiivseid sümptomeid saab tuletada inimese jutust ja käitumisest. Sageli kaasnevad sellised emotsioonid nagu häbi, kohmetus, viha, hirm.

Foobia korral tuntav hirm pole proportsioonis hädaohu allikaga, ettevaatus ja hirmu esile kutsuvate olukordade vältimine pole õigustatud.

Vältimine säilitab ärevuse

Foobiate all kannatajad reageerivad hirmule nii füsioloogiliselt, käitumuslikult kui subjektiivselt ning need reaktsioonid takistavad sümptomite taandumist, säilitavad foobiat, tekitades nõiaringe, muutes hirmu pidevaks. Sageli on foobiat tekitava objekti või olukorra vältimine häirivaimaks reaktsiooniks.

Vältimine säilitab ärevuse, kuna raskendab selle taipamist, et kardetav objekt või olukord ei ole tegelikult ohtlik, vähemalt mitte sel määral, nagu inimene ise arvab. Kui ämblikukartja keeldub kategooriliselt tuba koristamast, kartes kohtuda ämblikuga, ja pereliikmed koristavadki alati tema eest, siis foobia säilib.

Järk-järguline lähenemine

Foobiate käitumisravi väljakujundamisel lähtuti Wolpe`i hüpoteesist, et enamik “ebanormaalsest” käitumisest on õpitud nagu “normaalnegi”, järelikult on võimalik õpitut unustada. Seda võib saavutada kardetud objektile lähenemise kaudu, objektiga järk-järgulise kokkupuutumise kaudu, selle asemel, et seda vältida. Kui püüda lahti saada kalduvusest pageda foobiat tekitavaist olukordadest, neist eemale tõmbuda või neid lihtsalt vältida, tekib foobia all kannatajal võimalus kogeda, et olukord polegi tegelikult ohtlik.

Koeralt hammustada saanud laps, kes enam kunagi ühelegi koerale ligi ei lähe, võibki koeri kartma jääda, aga laps, kes tasapisi proovib uuesti koertega suhelda, saab ilmselt enesekindluse tagasi. Foobiat ravides lastakse patsiendil korduvalt kokku puutuda asjade või olukordadega, mida nad kardavad, seda tehakse seni, kuni hirm hakkab järele andma. Kokkupuude katkestab sümptomeid säilitava nõiaringi.

Kokkupuude peab olema järk-järguline, korduv ja kestev. Alustama peaks lihtsamatest ülesannetest, nii et võiks olla kindel, et inimene üritab, aga teatud ärevuse peab iga harjutus esile kutsuma, muidu pole harjutamisest kasu. Ülesandeid tuleks tihti ja korrapäraselt korrata, kuni tekkiv ärevus on väike või kadunud ja siis asuda keerulisema ülesande juurde.

Näiteks peaks ämblikke kartev inimene alustama vabatahtlikult kokkupuutest millegagi, mis küll tekitab hirmu, ent talutaval määral, näiteks vaatlema väikest surnud ämblikku suletud purgis. Seda harjutust peaks kordama seni, kuni hirm hakkab taanduma. Siis peaks asuma raskema ülesande juurde, näiteks surnud ämbliku kättevõtmine või kinnises purgis viibiva elusa ämbliku uurimine.

Vältimine on peamine foobiat säilitav tegur. Kui hakata aga käituma vältimisele vastupidiselt, tehes seda järk-järgult, mõistlike sammudega, hakkab ka hirm tasapisi järele andma.

Foobiatest saab lahti

Butler kinnitab, et foobiatest on võimalik lahti saada. Ootused peaksid olema aga reaalsed. Näiteks võib sotsiaalfoobia all kannatav inimene soovida, et ta enam kunagi ei tunneks seltskonnas ärevust, aga teatud ärevus seltskonnas on täiesti normaalne, enamus inimestest tunneb seda. Mõistlik on mitte püstitada absoluutseid eesmärke.

Butleri sõnul pole täit üksmeelt selles, kas kõige hirmutavamate olukordadega vastandamine on abistav või mitte. “Võib-olla pole tingimata vajalik, et patsient ravi käigus mürgimadude või tarantlitega mängiks,” nendib Butler. Võiks jääda tagasihoidlikumate harjutuste juurde, näiteks ämblikukartuse puhul korraldada suurpuhastusi, kus kapi alt võivad ka ämblikud välja ilmuda. Verd ja vigastusi kartvatele inimestele soovitatakse regulaarset doonoriks käimist.

Mõnel juhul, näiteks äikesekartuse või lendamishirmu puhul, pole objekti eksponeerimist kerge korraldada, selle asemel tuleb kasutada kujuteldavat kokkupuudet. Lennufoobia all kannataja võib kujutluses reisiks valmistuda, lugeda midagi lennureiside teemal, käia lennujaamas.

Foobia käes kannataja võiks mõtiskleda selle üle, mis temaga juhtub, kui satub kardetud olukorda, ja katsetada siis, kas tõesti nii juhtubki. Inimesed teevad katastrofaalseid ennustusi: kõik naeravad mu üle, ma lähen hulluks jne. Ennustuse ümberlükkamine praktikas võib tekitada jahmatava äratundmise, et nii ei läinudki.

Foobiaid on kolme tüüpi:

Lihtfoobia piirdub ühe kardetava objekti või olukorraga, näiteks ämblikud, hiired, kõrgus, veri. Kui lihtfoobia all kannatav inimene ei viibi foobiaolukorras — hiiri, ämblikke pole nähtaval — ega oota seda, siis enamasti ei esine tal ka sümptome.

Sotsiaalfoobiad on püsivamad ja keerulisemad, need keskenduvad hirmule sündmuste ees, mida ei saa jälgida, näiteks negatiivsed hinnangud, kriitika ja tõrjutus teiste poolt. Sotsiaalfoobiad võivad koonduda sotsiaalsete suhete mõnele konkreetsele aspektile, näiteks avalikule esinemisele.

Agorafoobia korral määrab ärevust nii kaugus ohutust kohast kui foobiat tekitava ärritaja lähedus. Siia liiiki kuuluvad näiteks kartus rahvarikaste kohtade, suletud ruumide, ühistranspordis või kodunt kaugel viibimise ees. Sümptomite hulka kuulub nii hirm kui selliste olukordade rõhutatud vältimine, millest võiks olla raske pääseda või milles viibides oleks häda korral raske abi saada. Agorafoobia all kannatajad tunnevad sageli ennast turvaliselt kodus ja on seda kartlikumad, mida kaugemale nad kindlast kohast lähevad.

* Kui foobia segab Teie igapäevaelu, ärge kannatage, pöörduge psühhoterapeudi poole.
* Foobiaist on võimalik vabaneda.
* Kokkupuutel baseeruvas foobiaravis leevendatakse foobiaid kardetud objektile või olukorrale pigem lähenedes kui seda vältides. Lähenemine peab olema järk-järguline, regulaarne ja pikaajaline.