Ära ole nõme ja ülbe! Kuidas nakatutakse künismi ja mida teha, et sellest hoiduda?

 (17)
Ära ole nõme ja ülbe! Kuidas nakatutakse künismi ja mida teha, et sellest hoiduda?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Kaasaegne ühiskond on otsekui läbi imbunud künismist ja nihilismist. Meid ei pane enam imestama avaliku elu tegelaste ülbed sõnavõtud. Enamgi veel, me suhtume sellesse kõigesse suhteliselt lojaalselt ja kannatlikult. Miks siis on künismil nii palju järgijaid ning kas on võimalik sellele vastu seista?

Loomulikult oleme me kõik oma aja lapsed ning meile kõigile on suuremal või vähemal määral omane küünilisus. Sageli on armutult solvav iroonia tänasel päeval peaaegu et norm, mille poole püüelda, kui tahad, et sind peetakse kaasaegseks ja arenenuks, mitte mingisuguseks lihtsameelseks hädavareseks.

Riskifaktorid. Nakatumine künismi on väga lihtne. Siin võiks esile tõsta kolme põhilist faktorit.

1. Meie „mina“. Sisemine heitlikkus, ebakindlus, oma isiklike põhimõtete ja arvamuste puudumine.

Kui puudub sisemine moraalne kindlustunne ning pole toetuspunkti, ei ole me võimelised vastu seisma väljastpoolt tulevale mõjule. Meile jääb üle vaid üritada ennast kaitsta. Ning siis muutub künism meile omamoodi psühholoogiliseks kaitsemehhanismiks. Katame oma ebakindlust, haavatavust ja tundlikkust salvavate fraasidega.

Vahel tundub, et pole midagi hullu selles, kui olla „mängult“ küünik. Jah, kui ma olen teiega, mängin teie mänge. Õhtuti aga loen Tammsaaret ja kuulan Mozartit. Üksi iseendaga olen teine inimene — kaastundlik ja siiras.

Seotud lood:

Ent just siin varitsebki lõks: igasugune mask kasvab pikkamööda külge ja muutub meie isiksuse lahutamatuks osaks.

2. Meie ümbruskond — kodused, sõbrad, kolleegid.

Kui meie lähedased on „küünilisuse viiruse kandjad“, siis nakatume ka ise märkamatult.

Ning kui siis keegi üritabki vastu vaielda või küünilist käitumist hukka mõista, kuuleb ta reeglina vastuseks: „Kuule, vana, kõik teevad praegu nii. Selliselt on elu nüüd seatud“. Ja siis hakkab tunduma, et tõepoolest elataksegi nii, seetõttu oleks ju rumal ennast teistsugusena näidata. Nii ei vaielnudki sa üks kord vastu, teisel korral ei astunud kellegi kaitseks välja või veel hullem — naersid koos teistega tema üle ja ütlesid samuti oma kange sõna sekka. Aja jooksul ei pane sa enam tähelegi, et laulad üldkooris. Sõnad, väljendid ja hinnangud, mida oleme teistelt saanud ning kordame neid pidevalt, hakkavad mõjutama meie mõtteviisi ning muudavad meid endid.

3. Meie töö. On aga ameteid, kus ilma vähese „terve künismita“ ellu ei jää. See aitab meid pääseda läbipõlemisest. Arst näiteks võib sellesama terve künismi abil ilma emotsioonidele allumata võtta patsiendi jaoks vastu eluliselt olulise otsuse. Mõned sõnad ja piiripealsed naljad aitavad eemalduda liigsest tundlikkusest keerulistes olukordades ning säilitada kainet suhtumist.

Siinkohal võiks öelda, et professionaalne künism omab õigust eksisteerida — ent vaid minimaalsetes hädavajalikes „homöopaatilistes“ doosides.

Kui aga taolised jutuajamised muutuvad tööl harjumuspärasteks, on see siiski tõsine põhjus järele mõtlemiseks. Tasub vaid naerda koos teistega kellegi üle või vaikida, tehes nägu, et see on normaalne ning künism hakkab levima, nakatades kõiki ümberringi.

Sõnadelt tegudele

Mida siis teha, et terveks jääda ning kaitsta ennast ka kõige mürgisemas künismi keskkonnas?

Üritada mõista iseennast. Kõigepealt tuleks teadvustada endale probleem, määrata oma suhtumine sellesse ning teha valik. Kas oled künismi poolt või vastu? Siin tuleb ka aru saada, et ei ühel ega teisel juhul ei garanteeri „dividende“ mitte keegi. Me võime astuda üle teiste peade, aga unistuste karjäär jääb ikkagi tegemata. Võime ka koos oma printsiipidega istuma jääda 20ks aastaks ühele ja samale ametikohale. Me riskime mõlemal juhul.

Kui oleme otsustanud künismile vastu seista ning vastuvoolu minna, peab meil olema tõsine sisemine veendumus. Tuleb luua oma isiklikud normid, reeglid, kriteeriumid. Kuidas? Näiteks võiks lapsepõlve meenutada. Mida siis räägiti, mida õpetati ning kuidas käitusid vanemad? Mis kiideti perekonnas heaks, mida mitte? Mida tähendas: „Käitus väärikalt või vääritult“?

Just nimelt isiklike printsiipide süsteem muudab infantiilse, sõltuva ja ebakindla inimese tugevaks täisväärtuslikuks isiksuseks. Siinjuures on oluline see, mida inimene ise otsustab, mitte see, mida keegi teine ütleb.

Kaitsta ennast ümbruskonna mõjutuste eest. Kui on tunda, et ümbrus mõjub mürgitavalt, et tingimused pole sulle vastuvõetavad, siis on vaid üks väljapääs — põgeneda. Viia suhtlemine miinimumini, lahkuda töölt, kui jutt käib tööst. Või siis lihtsalt distantseeruda küünilistest inimestest.

Kui aga mingitel põhjustel ei saa töölt ära minna või muuta suhtlusringi? Siis on kõige lihtsam mitte osaleda, mitte toetada, mitte nalja heita, mitte välja naerda. Vaikimine on samuti omamoodi väljaütlemine. Oma vaikimisega ning demonstratiivse osavõtmatusega anname toimuvale oma hinnangu.

Kaitsta oma isiklikke printsiipe. Kui me ei soovi vaikides pealt vaadata künismi ilminguid ning oleme valmis ilmutama vastuhakku, tuleb õppida oma printsiipidest teada andma. Seejuures rahulikult, ilma vastasseisu astumata.

Kõrgem pilotaaž on muidugi valmidus julgelt vastu astuda teiste künismile, olenemata positsioonist, mis meil tööl parasjagu on.

Tegelikult nii vaid näib, et „on mõttetu kellelegi midagi selgitada“. Suurem osa inimesi püüdleb ikka millegi helgema ja kõrgema poole. Lihtsalt nad ei mõista ega teadvusta seda endale. Vahel võib ju olla, et keegi on hoogu sattunud ning vastuväide võib just olla see sahmakas külma vett, mis sunnib teda peatuma, järele mõtlema ning ehk isegi oma seisukohti ümber hindama.

Valikuvabadus

Vastuseis künismile on omamoodi isiksuse kasvu treenimine. Alguses saab tõusta veidi kõrgemale sellest „soost“, seejärel „kuivatada“ väike lagendik, leida mõttekaaslasi ning tasahaaval hakata laiendama künismist vabastatud territooriumit.

On olemas väljend — ilus tegu. Kui me ütleme, et keegi käitus ilusasti või inetult, siis teavad kõik, millest on jutt. Ning sõnad „ilus“ ja „inetu“ pole juhuslikud. Iga ilus tegu kinnitab meie sõltumatust.

On kindel, et kui teeme midagi mitte raha pärast, vaid suurte eesmärkide nimel, kui me suhtume endasse ja teistesse ning ka oma töösse armastuse ja austusega, siis kaunistab see hoopis teisel moel meie elu. Ning me ei upu ära selles meid ümbritsevas julmas ja küünilises maailmas.

Allikas: Psihhologija, kevad 2015, nr 91