Ära paanitse iga tühja asja pärast
„Iga tühise ootamatuse tõttu lähen ma täiesti endast välja,“ kurdab nii mõnigi meist. Paanika põhjuseks on ennekõike hirm. Abituse tunnet saadab veendumus, et ei olda võimeline olukorda lahendama. Tekib pelg kohutavate tagajärgede ees, mis tunduvad vältimatud.
Liiga kiire ja elav kujutlusvõime. Sageli on tunne, et peas tormab vihurina terve ahel kujutluspilte, mis suunduvad lõputult kaugele algsest sündmusest. Sa kardad, et kõik saavad aru, et sa ei suuda ülesandega toime tulla, et sa ei jõua töödega valmis, et sind lastakse lahti, et sa ei saa siis enam üüri maksta… Tekib täielik tühisuse tunne. Sellega koos ka enesehaletsus (kui väike ja abitu ma olen) või vastikustunne iseenda vastu (olen lihtsalt üks rumal äpu).
Kujutlusvõime maalib hetkega silme ette hirmutavaid pilte lähenevast ülemaailmsest katastroofist — tulekahjudest, üleujutustest, võimalusest veeta ülejäänud elu tänaval jms. Sellist reaktsiooni oleme tahtmatult õppinud lapsepõlves, kui oma vanemate nõudmisel üritasime „hästi järele mõelda, millega see kõik lõppeda võib“.
Oma võimete alahindamine. Ootamatu abituse tunne haarab ka neid, kellel ei jätku jõudu uskuda oma võimetesse. Tundes, et olukord väljub kontrolli alt, ei suuda nad sellega kohaneda ning neid haarab paanika. Probleemi juured ulatuvad kaugele minevikku ning on seotud faktiga, et eraldumine emast on jäänud poolikuks. Kolmeaastase lapse kriis („Ema, ma ise!“) jäi läbimata. Võimalik, et ema ei tundnud end küllalt vajalikuna — näiteks isale. Seetõttu oli tema jaoks eluliselt tähtis olla sajaprotsendiliselt vajalik oma lapsele. Alateadvuslikult nii ta ka toimis, sisendades lapsele, et too ei saa ilma temata kuidagi hakkama. Ema ei lasknud lahti ning laps ei vabanenudki tema köidikuist. Tulemuseks oli initsiatiivi ja uudishimu asemel abitus, süü- ja häbitunne, lisaks veel vajadus kellegi järele, kes toetaks ja ütleks, kuidas „õigesti toimida“.
Soov tuge leida. Sageli tormab inimene paanikasse sattudes helistama või jookseb selle juurde, keda ta usaldab (vahel ka tõepoolest ema juurde). Ja kummaline on see, et usaldusaluse inimese ebakompetentsus konkreetses küsimuses ei lähe üldsegi arvesse. Sellistel hetkedel on kõige tähtsam saada nimelt tuge, mitte konsultatsiooni. Ning kui lõpuks saabub arusaam, et „ma ei ole oma probleemiga üksinda“, valdab inimest rahu ning tekib selginemine, näiteks mõte leida spetsialist, kes arvuti korda seab.
Paljud meist elavad veendumuses, et tuge võib paluda üksnes siis, kui selleks on küllaldane põhjus. Kui meie tähelepanuvajadus on juba väga suureks paisunud, hakkame alateadvuslikult neid põhjusi looma. Põhjusetu probleemi paisutamine, mille puhul esmapilgul puudub reaalne alus, varjab endas sügavat vajadust olla armastatud.
Mida teha?
Tule tagasi reaalsusesse
Tähtis on osata prognoosida tagajärgi. Mitte vähem tähtis pole ka oskus olukorda reaalselt hinnata. Selleks tasub endale meelde tuletada oma eesmärke. Mida ma tõepoolest pean tegema? Milline ülesanne tuleb kõigepealt lahendada? Milline on minu järgmine samm selles suunas?
Luba endale ka eksimist
Vähemalt kord elus on meist igaüks kukkunud ja end kriimustanud. Nii ka teistes eluvaldkondades — „muhud ja armid“ on aeg-ajalt vältimatud. Pea seda meeles ja ära nõua endalt täiuslikkust kõiges.
Palu abi
On ülesandeid, milliseid me ei suuda ja ei peagi üksnes oma jõududega lahendama. Spetsialist parandab su arvuti, müüja müüb sulle uued sukkpüksid ning me läheme psühhoterapeudi juurde, et parandada oma enesetunnet. Kui sa ei saa mõne asjaga ise hakkama, leia see, kes on võimeline sind aitama.
Allikas: Psychologies — Psihhologija
