Ärkasin mingis ruumis ihualasti...

… minu ümber oli veel palju voodeid, kus vedelesid pahupidi silmadega paljad naised… Nii meenutab Andrea. Riided olid keegi kõrvalasuvale toolile hunnikusse visanud, panin need vaikselt selga ja põgenesin.

Argentiinlanna Andrea oli 25-aastane, kui ta ühtäkki avastas, et on rase. Uudis tuli talle šokina — tal oli küll kindel meespartner, kuid suhe polnud eriti tõsine. Mees ei tahtnud lapsest midagi teada, kuid oli nõus otsima abordikliiniku ning vajalikud protseduurid kinni maksma. Nii sattuski Andrea ühte paljudest Buenos Airese salajastest abordikliinikutest, mille leidmiseks tuleb teada täpset aadressi, kuna tänavalt ei näevad need kliinikud välja nagu täiesti tavalised elumajad. Minna tuli salajasse kliinikusse, sest abort on Argentinas ebaseaduslik.

„Üksi poleks ma olnud suuteline seda last kasvatama, mul nappis vaevalt endalegi söögiraha,“ selgitab Andrea, miks ta üleüldse ebaseadusliku abordiga nõus oli, „perekond ei olnud mind nõus toetama, ema kutsus mind otsesõnu litsiks. Abordi eest pidi maksma ette ja meid koheldi nagu tapale saadetavaid lihaloomi. See kõik oli väga õudne.“

Abort on Argentinas küll illegaalne, kuid sellest hoolimata pole Andrea lugu riigis kahjuks erakordne. Väidetavalt sooritatakse siin aastas umbes pool miljonit aborti ehk umbes 40% kõigist rasedustest katkevad Argentinas just sel moel. Pea 100 000 neist aborti teinud naisest peavad hiljem komplikatsioonide tõttu pöörduma haiglasse ning seisma silmitsi karistusega, sest seaduse silmis on nad mõrtsukad.
Abort pole Argentinas siiski 100% keelatud, vaid on lubatud juhul, kui loode ohustab naise elu ja tervist või kui vaimupuudega naine on jäänud rasedaks vägistamise tõttu.

Viimastel aastatel on Argentina ühiskonda vapustanud lood vaimupuudega rasedatest tütarlastest, keda on vägistanud nende lähisugulased, kuid sellest hoolimata pole kohus andnud õigust abordi tegemiseks. 2006. aastal kogus üks mittetulundusühing kohtuotsusest hoolimata ühe tüdruku aitamiseks raha abordi eest maksmiseks, abordi sooritanud arst võeti hiljem vahi alla ning talt ähvardati võtta õigus arstina töötada.

Kui rikkamatest linnaosadest pärit inimesed lähevad aborti tegema normaalsesse kliinikusse, siis vaestegeto elanikel sellised võimalused puuduvad. Sellest hoolimata on abort vaestelinnaosades tavalisem kui rikkamates ja paremini haritud piirkondades. Seda kasvõi sel lihtsal põhjusel, et rikkamatel naistel on paremad teadmised sellest, kuidas rasedust vältida.

Getodes aga haritus rasestumisvastaste vahendite osas tihtipeale puudub, rääkimata sellest, et sageli pole rasestumisvastased vahendid neile kättesaadavad. Nii teataksegi getodes hästi, millises majas töötab „lihunik“, kes ebaseaduslikke aborte teeb.

Kuid mitte ainult — pole sugugi ebatavaline, et tüdrukud endale kodus ise üritavad aborti teha, sest mida sa ikka peale hakkad, kui sul on juba kuus last, keda sul pole jaksu korralikult koolitada ega toita. Abordiks kasutatakse erinevaid tablette, mida apteegist leti alt ostetakse, sukavardaid, kummitorusid või naabrinaise nõuandeid.

„Kuigi vaeste linnaosades on abort pigem viimane väljapääs, mida teevad ainult väga meeleheitel naised,“ räägib Varjatud Linna vaestegetos asuva kogukonnakeskuse juht Valmir, „põhjus, miks nad ei taha lapsest loobuda on pigem majanduslikku laadi — lastega emade eest peab riik rohkem hoolitsema ning lastega kaasnevad toetused.“

„Lihunikke“ leiab Argentinas igast vaestegetost, kuid nendega jutule pääseda on võimatu, kuna nad teavad ise väga hästi, et tegelevad millegi ebaseaduslikuga. Seda mitte ainult loote elutsükli lõpetamise mõttes — paljud nende juures abi otsimas käinud naised lõpetavad viimaks ikkagi haiglas, kuna abort on tehtud ebahügieeniliselt ning ebaprofessionaalselt.

„Need inimesed on umbes sama ohtlikud kui narkokaupmehed,“ usaldab mulle vaestegetos, mil nimeks Tapamajad (Mataderos), elav Carmen. Ta mõnigi kord kokku puutunud tüdrukutega, kes on lihunikuabortide ohvrid, „nad vahetavad pidevalt maju ja sa ei taha nendega tülli minna, kuna nad võivad su elu põrguks teha.“

„Ühel õhtul tuli mu juurde sõbratar Maria, kes ütles, et ei tea, mida teha — tütrel on kohutavad valud ja meeletu verejooks,“ räägib mulle Carmen. Maria tütar üritas endale ise sukavarrastega aborti teha, aga midagi läks ilmselgelt valesti ning teadmata, mida teha, jooksis Maria Carmeni juurde abi paluma.

„Maria oli täitsa hüsteerias, et tüdruk ainult sonib ja karjub ja verd on kõik kohad täis,“ meenutab Carmen, „ma ütlesin talle, et vaata, sa pead ikka võimalikult kiiresti haiglasse minema, mina sind aidata ei oska. Aga ega see pole nii lihtne haiglasse minna — nad saavad ju kohe aru, et sa oled aborti teinud ja kohtlevad sind väga halvasti.“

Viimases hädas ei jäänud Marial siiski muud üle, kui tütar haiglasse viia. Sealt öeldi talle, et kui ta oleks veel oodanud, oleks tütar tänaseks surnud. Lapsi ei saa Maria tütar enam kunagi.
Täna sureb Argentinas pea iga päev mõni naine ebaõnnestunud abordi tagajärjel ning just see on riigis kõige suurem rasedate naiste surmapõhjus. Arvatakse, et hinnanguliselt on selliseid surejaid umbes 500 aastas.

Seega on abort Argentinas küll ebaseaduslik, kuid üsna kergesti kättesaadav. Normaalne, hügieeniline ja inimväärne abort on loomulikult aga vaid nende privileeg, kellel on väga hea sissetulek. Korraliku günekoloogi käe all maksvat abort vähemalt 6000 peesot (natuke alla 20 000 krooni).

„Ma tean, et pead lihtsalt oma perearsti juurde minema ja talle oma muret kurtma,“ räägib mulle hea sõber Clarisa, „perearst annab sulle siis ühe paberilipiku koos numbriga, helistad sinna ja lepid aja kokku.“

Clarisa sõbrannad on küll aborti teinud, aga pole nõus sellest võõra inimesega vestlema. Abort on teema, mida arutatakse vaid väga heade sõbrannade keskel ning kui küsin oma meessoost sõpradelt, kas nad teavad kedagi, kes on aborti teinud, lähevad nad näost valgeks ja hakkavad kätega vehkima — ei, nemad ei tea kedagi ega taha sellest teemast midagi teada. Olen kindel, et üks neist, arstina töötav Agustin, tegelikult valetab, sest pole lihtsalt võimalik, et arstid selliste teemadega kursis pole.

„See on meie ühiskonnas väga varjatud teema, mida arutatakse ainult lähedaste sõprade ringis,“ tunnistab mulle sõber Miguel.

Med-õde Rosana töötas aastaid ühes haiglas Saltas (provints Põhja-Argentinas) ning tema sõnul on paljudel arstidel oma erakliinikud, kus aborte tehakse. Ametlikult aborte riigihaiglas muidugi teha ei saa, kuigi mitteametlikult külastab ka avalikke haiglaid iga päev üle Argentina sadu naisi, kes soovimatust lapsest vabaneda tahavad ning kellele ka riigihaiglas abort ära tehakse.

„Minu meelest on Argentinas praegu kaks olulist küsimust — mida teha abortide ja kanepiga,“ tunnistab mulle Rosana, „mõlemad on ebaseaduslikud, aga kõik teavad, et mõlemad on meie ühiskonnas äärmiselt tavapärased.“

Üks organisatsioone, kes abordiõiguse eest võitleb, on Pan y Rosas — Leib ja Roosid –, kes riputab üles plakateid haiglate lähedusse ning korraldab abordi legaliseerimiseks meeleavaldusi. Oma kodulehel kutsuvad nad üles harima naisi rasestumisvastaste vahendite osas vältimaks aborti ning legaliseerima aborti vältimaks surma.

Kuigi Pan y Rosas pole sugugi ainus organisatsioon, mis abordiõiguse eest võitleb, ei pruugi nende püüdlused veel niipea tulemusi anda — Argentina on siiski sügavalt katoliiklik riik, kus kirikul on igapäevaotsustes ja -poliitikas mängida oluline roll. Katoliku kirik aga teatavasti aborti ei tunnista, ning võitleb aktiivselt ka rasestumisvastaste vahendite kasutamise vastu.