Asjade kogumise kirg — tõsine haigus või süütu hobi?
Tagurpidi areng
Juhul, kui inimene on tõepoolest haige, on kogumine seotud peaaju orgaaniliste kahjustustega või siis ealiste muutustega. Pole saladus, et vanadusega, mida paljud nimetavad „tagurpidi arenguks”, kaasnevad märkimisväärsed muutused emotsionaalses sfääris. See on kasvav kahtlustamine, inimpelglikkus, hirm vaesumise ja kaotuse ees. Kõik see tekitab vastupandamatu soovi kõikvõimalikke asju koguda.
Samas on ju eakatele inimestele antud suurepärane võimalus integreerida kõik oma elus toimunud sündmused terviklikuks pildiks ning nautida tarkust ja rahu.
Kui see nii ei lähe, jääb üle vaid üritada mõista, miks ei olda endaga rahul ning püüda analüüsida oma minevikus tehtud vigu.
Mälestuste laegas
Sukeldudes mõttetusse kogumisse klaarivad inimesed tavaliselt suhteid oma minevikuga, et omandada olevikku. Eksistentsiaalses mõõtes vastab see melanhoolsele maailmanägemusele. Vahel on ju kahju lahkuda asjadest, mis tekitavad puhuti meeldivaid mälestusi.
Arvame, et visates ära kasutu asja, reedame need tundmused, mis olid sellega seotud. Nagu oleks mälu ehitud jõulukuusk, mille ilu kaob niipea, kui ehted on ära võetud, karpidesse pakitud ja saadetud uut talve ootama.
Asi on selles, et üsna sageli ei näe me puude tagant metsa. Suur hulk asju, mida tõepoolest saaks veel kasutada, kaovad selliste asjade sekka, mis on edaspidiseks ära pandud. Sageli ei tule meile isegi nende olemasolu meelde. Näeme neid alles siis, kui asume koristama. Imestame siis, et pole neile senini rakendust leidnud. Enamgi veel — kuidas õnnestus meil üldse elada ilma neid tolmuseid aardeid kasutamata? Ning saadame need siis taas tagavarade hulka, nüüd juba teatavate ootustega. Nii võib kõik lõpmatuseni korduda.
Tõde, mis seisneb asjade ümbertõstmises ükskõiksuse tsoonist huvi tsooni, on lihtne ja samas ebameeldiv — seda kõike, mida oleme säilitanud, me tegelikult ei kasuta. Vastasel juhul oleksid need meil käepärast.
Säilitada — tähendab omada kasutuid asju, mis sümboolselt „kaitsevad mälestusi”.
Elav huvi tsoon
Skemaatiliselt võib joonistada huvitsooni, milles on meile vajalikud asjad. Need võivad olla midagi, mis on seotud tööga, hobidega — kõige sellega, mis hoiab üleval meie tavapärast mugavustunde taset. Periooditi, vastavalt tegevuse maastiku muutumisele, kaovad mõningad esemed sellest tsoonist. Asemele tulevad teised. See on täiesti normaalne protsess. Asjad on kui hokimängijad — mõni mängib kõrgliigas, teine aga langeb tänu mitmesugustele asjaoludele ajutiselt või alaliseks „varumängijate pingile”. Või lõpetab oma sportlaskarjääri üldse. On tähtis osata lahkuda sellest, mis ei ole enam tugi, vaid on saanud takistuseks. Kogumiskire taga peitub üsna ohtlik viis ignoreerida reaalsust. Hirm lõpetada suhted objektiga, millesse ollakse kiindunud, meenutab väikelapse hirmu, kes katsetab olemist oma emast kaugemal. Ta läheb eemale talle ulatatud käest ning siseneb tundmatusse vabaduse ruumi. See innustab teda, kuid samal ajal ka hirmutab. Vahel tuleb ta tagasi selleks, et end „laadida”. Aga mis siis, kui ei õnnestugi lõplikult ema juurest eemalduda? Peaks ehk teda ikka nägemiskauguses hoidma?
Paistab, et minevikust pärit asjad lisavad kindlusetunnet muutuvas maailmas. Kusjuures sel kindlusetundel on oma kaal, mis võib ulatuda kümnetesse kilodesse. Otsekui omandatud kogemus vajaks kinnitust kogutud asjade näol, justkui nende puudumine võiks hajutada isikliku ajaloo terviklikkuse, kui viime selle materiaalsed komponendid prügimäele.
Et ellu saabuks midagi uut, on tarvis sellele ruumi teha, Parimaks viisiks vabaneda kogumiskirest on kasutada arenemiseks loomingut . Kogumine on omalaadne stagnatsioon, samas, kui looming — täis riske, vigu ja indu — on vastand stabiilsusele ja seisakule.
Isolatsiooni puuris
Miks huvi, mida tavaliselt tunneme maailma vastu, hakkab tagurpidi veerema? Miks uudishimu jätab maha reaalsuse ning viimane kaotab oma võlu ja vormi, otsekui õhupall, mis on tühjaks saanud?
Põhjus on ehk pettumuses ja lootusetuse tundes. Hirm olla mahajäetud muutub vastupidiseks, s.o. sooviks jätta kõik just esimesena maha. Seejuures suhtutakse teadvustamata kurbusesse kui teatud väärikusse. See eitab vajadust olla teiste seas. Võimetus olla usalduslikes suhetes viib liigse kiindumuseni asjadesse. Nendega kehtestatakse siis väga tugev side.
Rämps. Ära visata!
Kui kogumine on muutunud teeks ühiskonna juurest enda juurde, siis on parim viis sellest pääsemiseks tagasikäik. Võib-olla on selline kogumiskirg meeleheitlik soov leida oma koht võõras maailmas?
„Kasutute asjade muuseum”, kus elavad kirglikud asjade kogujad, loob tugeva barjääri, millest elu ei suuda läbi tungida. Kogumisest vabanemiseks tuleks endale jätta vaid see, mis on antud hetkel kasulik. Või vähemalt lihtsalt ilus.
Tähelepanu tuleks pöörata ühele olulisele asjaolule: kui kulutada hulga aega revisjonile, siis ei pruugi oleviku jaoks enam jõudu jätkuda.
Kogujat saab aidata, püüdes suunata teda liikuma vastupidisele poolele. Selle asemel, et leida, nagu oleks suhted väärtusetud, tuleb liikuda nende tähtsuse tunnistamise poole. Pettumuste juurest , mida maailm võib pakkuda, võiks liikuda oma isiku väärtuste suunas. Lõputu mineviku revideerimise ning tulevikuks valmistumise juurest tuleb leida enda jaoks olevik.
Ja lõpuks ka üks suurepärane nõuanne: visates minema rämpsu, ei tohi asuda seda revideerima.
