Rahnu tõdes, et toimunud muutused on seotud rahvastiku demograafilise nüüdisajastumisega. “Kuna vabaabielud ja lahutused levisid paljudes Ida-Euroopa riikides, sh Eestis märksa varem kui 90ndate režiimimuutus, siis ei ole sel perioodil piirkonda tabanud majanduslikud raskused ja ebakindluse tõus muutuse seletamiseks piisavad,“ täpsustas Rahnu. Doktoritöös toodi välja ka kultuuriliste tegurite olulisus muutuse seletamisel.

Töös pöörati eraldi tähelepanu Eesti välis- ja põlisrahvastiku perekäitumise võrdlusele. “Nägime, et vanemates põlvkondades oli Eesti välispäritolu rahvastikule omasem alustada kooselu otseabieluga ja vabaabielus olles kiiremini abielluda, kuid nüüdseks on koosellumuses toimunud uuendused rahvastikurühmades juba ühtviisi levinud” sõnas Rahnu.

Töö koosneb neljast sündmusloolisest uurimusest, milles kasutati rahvusvahelise uuringu Generation and Gender Survey (GGS) andmeid. Töös vaadeldud Ida-Euroopa riikide kogemus võimaldas täpsustada koosellumust puudutavaid teoreetilisi seisukohti, mis seni on valdavalt tuginenud Lääne-Euroopa ainesele. Samuti aitas töö paremini mõista Eesti asendit kõnealuste arengumuutuste kontekstis. “Pereprotsessides toimuvaid muutusi pole põhjust käsitleda sotsiaalse hälbena, pigem on oluline viia poliitikad demograafilise arengu suundusmustega vastavusse. Saime ka kinnitust, et asukohamaa keele varane omandamine on lõimumisprotsessis keskse tähtsusega“, arutles Rahnu lõpetuseks töö laiema ühiskondliku tähenduse üle.

Doktoritöö kannab pealkirja „Partnership Dynamics in Second Half of the 20th Century: Evidence from Estonia and Other GGS Countries of Europe / Koosellumuse dünaamika 20. sajandi teisel poolel: tulemusi Eestist ja teistest GGS- Euroopa maadest“ ja selle avalik kaitsmine toimub 6. juunil kell 14 Tallinna Ülikooli auditooriumis M-213 (Uus-Sadama 5). Doktoritöö juhendajad on TLÜ juhtivteadur Allan Puur ja vanemteadur Luule Sakkeus. Täistekst on kättesaadav Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.