Dr Tanel Laisaar elundidoonorlusest: põhiline, et inimesed arutaksid omavahel seda teemat ja teaksid, et nad võivad meditsiinisüsteemi usaldada

 (27)
Dr Tanel Laisaar elundidoonorlusest: põhiline, et inimesed arutaksid omavahel seda teemat ja teaksid, et nad võivad meditsiinisüsteemi usaldada
Foto: Oliver Tomson

Tanel Laisaare juhtimisel tehti Tartus Eesti esimene kopsusiirdamine ja nüüd lööb tohter kaasa kampaanias, mis aitab elundidoonorlusega seonduvat eestlastele laiemalt tutvustada. Arst ütleb, et mõnedes riikides on väga selgelt reguleeritud, et kui inimene ei ole enne surma väga kindlalt deklareerinud, et ta on organite eemaldamise vastu, siis ta on nõus ja lähedaste käest ei peagi küsima. Eestis siiski räägitakse enne lähedastega alati läbi ja lähtutakse nende soovist.

Kuidas toimub siirdamine Eestis?
Siirdamiseks on vaja doonorit. Eestis kasutatakse ajusurmas doonoreid ning vaid neerusiirdamisel on kasutusel ka elusdoonorid. Sellisel juhul peab olema patsiendil lähisugulane, kelle neer sobib sellele konkreetsele patsiendile. Ühe neeru eemaldamine tervelt inimeselt on võimalik ilma tema tervist kahjustamata. Kõigi teiste organite siirdamiste ja ka lõviosa neerusiirdamiste puhul kasutakse Eestis siiski ajusurmas doonori elundeid. Ajusurm on kindlatele kriteeriumitele vastav seisund, mis võrdub inimese surmaga. Seda diagnoosivad intensiivraviarst ja neuroloog vähemalt kahekesi. Kui ajusurm on diagnoositud, tõuseb esile küsimus, kas sellelt isikult saaks eemaldada organeid siirdamiseks. Sellisel juhul tuleb arvestada surnu elupuhuse tahtega. Kuna surnu käest enam küsida ei saa, siis praktiliselt ainus võimalus on küsida lähedaste käest. Kuigi on olemas doonorikaardid ja e-tervise süsteemis saab teha linnukese selle kohta, et inimene on nõus oma organeid pärast surma loovutama, kasutavad neid võimalusi vähesed. Enamiku inimeste kohta infot pole ja seetõttu küsitakse lähedaste käest, kes peaksid juhinduma sellest, mida surnu on elus olles arvanud. Probleem tekib, kui ta pole midagi arvanud või lähedaste arvamus ei ühti surnu arvamusega. Loomulikult tuleb arvestada surnu arvamusega, kuid arstina me ei tea seda ja lähtuda saab lähedaste sõnadest. Kui lähedased on organdoonorlusele väga vastu, siis keegi organeid eemaldama ei hakka.

Miks inimesed ei ole doonoriks olemisega nõus?
See on väga keeruline temaatika ja sellele ühest vastust ei ole kusagil. Põhjuseid on väga erinevaid, aga üks oluline põhjus on kindlasti see, et enamik neist surmadest on väga ootamatud. Seetõttu tuleb lähedastel vastu võtta mitu olulist infot järjest ja tekib eitamine ning organite eemaldamisest võidakse keelduda. Kindlasti on väga suur roll inimesel, kes surnu lähedastega räägib. See on tavaliselt patsiendiga enne ajusurma diagnoosimist tegelenud intensiivraviarsti töö.
Nii kaua, kuni inimene on elus, tehakse kõik, et teda elus hoida. Kui on selge, et tegu on ajusurma seisundiga, tuleb see kinnitada kindlate kriteeriumite järgi ja alles siis kerkib üles organdoonorluse teema. Kui keegi peaks kartma, et tahteavalduse täitmisel ja hiljem haiglasse sattudes teda enam ei ravita, vaid vaadatakse kui organdoonorit, siis nii see kindlasti ei ole. See probleem on Eestis täielikult välistatud.

Inimeste hirmud seoses elundidoonorlusega?
Ma arvan, et põhiline on info ootamatus. See on niivõrd järsku tulev olukord, mil on vaja langetada kiireid otsuseid. Selle tõttu on mõnedes riikides väga selgelt reguleeritud, et kui inimene ei ole enne surma väga kindlalt deklareerinud, et ta on organite eemaldamise vastu, siis ta on nõus ja lähedaste käest ei peagi küsima. Mõnes mõttes on see hea, sest võtab lähedastelt ära kohustuse sellist otsust langetada. Alati on lihtsam valida otsus, kus midagi ei tehta, aga mõtlema hakates saab enamus inimesi aru, et lubavast otsusest saab tulla ainult kasu. Tehtud on uuringuid, kus küsitakse, kui paljud inimesed on nõus, et neile vajaduse korral doonororgan siirdatakse ja kui paljud on nõus sellega, et nende organeid pärast surma eemaldatakse siirdamiseks. Vastused on mõnevõrra erinevad.

Kui suur on tahteavalduse roll Eestis?
Tahteavaldusel on Eestis roll, kuid lähedastega räägitakse ikka. Kui lähedased on organite eemaldamisele mingil põhjusel väga radikaalselt vastu, siis nendega konflikti ei minda.
Inimesed peavad omavahel rääkima. Me ei tea kunagi, mis võib juhtuda ja kes peab otsuse langetama. Selle tõttu on oluliselt parem, kui info on fikseeritud digiloos. Sellisel juhul on arstil kindel juhis, kuidas lähedastega teemast rääkida.

Mis järgneb, kui ajusurm on diagnoositud?
Siirata saab organitest südant, kopsu, neeru, maksa, pankreast, soolt ning erinevaid kudesid. Meie patsientidele siiratakse südant Helsinkis, teisi organeid siiratakse ka Eestis. Iga koe või organi jaoks on olemas eraldi inimene, kes vastava valdkonna eest vastutab.
Ajusurmas doonori olemasolul informeeritakse esmalt siirdamiskoordinaatorit, kes selle info omakorda edastab kõigi valdkondade spetsialistidele. Iga spetsialist peab otsustama, kas vastav organ või kude üldse sobib siirdamiseks ja kas see sobib kellelegi Eestis. 2017. aasta oktoobrist oleme Scandiatransplandi liige ning meie patsiendile mingil põhjusel mitte sobivad organid pakume teistele Skandinaavia riikidele. Teistpidi saame sealt vastu ka.
Organi sobivus siirdamiseks sõltub kõigepealt organi funktsioonist, sobivus konkreetsele patsiendile sõltub paljudest parameetritest nagu veregrupp, koesobivus, organi suurus jne. Kui iga pädev isik on oma vastuse andnud, siis läheb protsess edasi ja siirdamiskoordinaator hakkab tegelema logistikaga. Kuna kõik organid on vaja eemaldada korraga, ühe operatsiooni käigus ja seejärel kiiresti siirata, siis on see väga keeruline protsess.

Kui tihti tulevad kõned, kus pakutakse organeid?
Eestis on umbes 30 ajusurmas organdoonorit aastas, seega 30 kõnet. Pärast Scandiatransplandiga liitumist aga palju sagedamini, kui meile pakutakse organit, millele ei ole Skandinaaviamaades sobivat retsipienti. Riikide vahel toimub rotatsioon. Kui oleme rivi eesotsas, siis tuleb pakkumisi iga paari päeva tagant, aga sageli need organid ei sobi. Kuna meil on vähe patsiente, siis sobivat organit on raske leida. Kui oleme organi saanud, siis läheme rivi lõppu ja teised riigid saavad pakkumisi enne meid.
Eelmisel aastal tegime Eestis 4 kopsusiirdamist ja pooltel kordadel saime doonorkopsud välismaalt, sel juhul tuleb doonororganil ka ise järel käia. Siirdamisoperatsioon toimub aga Tartus.

Millest sõltub organi sobilikkus?
Jällegi oleneb organist. Neer on organ, mida saab peaaegu kõigilt organidoonoritelt eemaldada, samas tuleb arvestada individuaalset koesobivust. Kops ja süda sobib siirdamiseks vaid 20-25% doonoritelt, mille tõttu on sobivaid organeid palju vähem kui doonoreid. Koesobivust ei arvestata, aga oluline on näiteks suurus. Samuti on doonori vanus on üks kriteeriumitest, näiteks südame või kõhunäärme doonor peab olema tunduvalt noorem kui neerudoonor. Organi kvaliteeti mõjutab ka intensiivravi, samuti ajusurma põhjus. Näiteks trauma korral võivad olla viga saanud ka organid, mida muidu saaks siirata.

Teie olite esimene, kes Eestis kopsusiirdamist tegi. Kuidas Te selleks valmistusite?
Tõsisema ettevalmistustega alustasime umbes 2 aastat enne esimest siirdamist. Ühest küljest oli see siirdamise tehnilise poole õppimine, aga palju oli ka logistika korraldamist ning spetsiifiliste ravimite, lahuste ja aparatuuri muretsemist. Kirurgilist tehnikat õppisin Viinis, kus on üks maailma suurimaid kopsusiirdamiskeskusi. Meie esimese patsiendi siirdamine toimuski seal, kuid järgmised tegime juba Eestis. Loomulikult on see suure meeskonna töö, paljud teised on ka just Viinis koolitustel käinud.

Mis teid innustas või motiveeris?
Olen kogu elu püüdnud uusi asju kasutusele võtta. Tolleks hetkeks olid muud olulised arendused tehtud ja sobiv meeskond olemas. Lisaks kindlasti üha selgemalt ilmnenud patsientide poolne vajadus. Tekkisid patsiendid, kelle jaoks kopsusiirdamine oli ainus ravivõimalus ja tuli hakata tegutsema.

Rääkides tulevikust, kas hakkame organeid hoopis laboris kasvatama?
Organi täiesti nullist kasvatamine lähiajal veel võimalik ei ole. Katsetusi on tehtud tüvirakkudega, kuid organid on väga erinevad ja keeruliste funktsioonidega. Ilmselt on kõige kaugemale jõutud südamega, kus eksperimentides on kasvatatud süda, mis on isegi kokku tõmbama hakanud, aga toimiva organi saamiseni läheb veel palju aega. Pigem on vaja teha tööd, et vältida siiratud organi äratõuget või leida võimalused patsiendi oma kahjustunud organit parandada, mis võimaldaks siirdamist vältida.

Mida peaks inimesed elundidoonorluse kohta teadma?
Põhiline on, et inimesed arutaks seda teemat ning teaksid, et võivad Eesti meditsiini usaldada. Me võitleme iga inimese elu ja tervise eest, kes haiglasse satuvad. Ajusurma korral on kahjuks võitlus läbi, siis enam midagi teha ei saa, kuid tänapäevane intensiivravi suudab hoida mõningaid organeid töös ja neid saab piiratud aja jooksul siirdamiseks kasutada. Kedagi ei käsitleta doonorina enne, kui ajusurm on diagnoositud. Raviarstid on väljas oma patsiendi heaolu eest ning siirdajateni jõuab info alles peale ajusurma diagnoosimist, kui on selge, et patsienti enam päästa ei saa.

Kui pikk on Eestis kopsusiirdamise ooteaeg?
Eestis on keskmine kopsusiirdamise ooteaeg kuus kuud alates patsiendi võtmisest siirdamise ootelehele. Mõne patsiendi puhul on see aeg oluliselt lühem — paar kuud, aga on oodatud ka üle kahe aasta. Kahjuks mõnel juhul patsient ei elagi piisavalt kaua, et leiduks talle sobiv organ siirdamiseks. Tavaliselt võetakse siirdamise ootelehele patsient, kelle oodatav eluiga ilma siirdamiseta on alla kahe aasta.
Erakorralisi siirdamisi, mil kopsu on vaja paari päeva või mõne nädala jooksul, tuleb ette harva. Esimest erakorralist siirdamist tehes polnud me veel Scandiatransplandi liige, kuid patsient vajas kopsu mõne nädala jooksul ja see oli ta ainus võimalus. Võtsime ta ootelehele, kuigi teadsime, et tõenäosus nii lühikese aja jooksul organit leida on pea olematu. Ometi saime kopsu juba samal päeval ning patsient elab tänase päevani. Üks võimalus mitmest miljonist, et selline asi juhtub, aga juhtus.

Rääkige mõnest meeldejäävast patsiendist
Iga patsient on millegi poolest eriline. Oleme võtnud ette ka piiripealseid juhtumeid ja mitmel juhul on siirdamine hästi õnnestunud. Siirdasime kopsud patsiendile, kellest Viinis keelduti, sest kaasuvate haiguste pärast oli risk liiga kõrge, aga kõik läks hästi ja ta käib praegu tööl. Kõige rohkem rõõmu valmistavad noored inimesed, kes peale edukat siirdamist igapäevaellu naasevad ja peale vaadates ei saa arugi, et neil oleks mõni probleem olnud.
Kopsusiirdamiste puhul on kahjuks suur oht äratõukereaktsiooni tekkeks. Oleme selle tõttu ka patsiente kaotanud. Erandjuhtudel saab teha ka korduvsiirdamise, kuid sageli ei ole see siiski võimalik. Meie esimesele Viinis siiratule patsiendile oleme teinud Eestis korduva kopsusiirdamise ja praegu läheb tal kenasti.

Vaata lisaks Elupäästva Kingituse kampaanialehelt!

Inglite aeg