Eesti tudeng Soomes: ausad põhjused, miks ma kodumaale naasta isegi ei plaani
Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas nimetas iseseisvuse taastamise tähtpäeva puhul Tartus peetud kõnekoosolekul mugavuspagulasteks neid, kes hiljaaegu Eestist lahkunud on. Ta lisas, et on vale öelda, et las noored lähevad, kui tahavad. „See ei ole see laine, mis läks aastal 1944. Need on mugavuspagulased, kes praegu lahkuvad. Osalt ka lodevuspagulased.”
Eesti Päevaleht, 21. august 2014 04:30
Jah, see laine on korra juba vaibunud, aga näen, et taas on torm möllamas. Ja ma ei saa enam mitte vaiki olla. Ma olen tudeng, ma elan Helsingis ja ma arvan, et ma ei ole ei lodevus- ega mugavuspagulane. Ma olen tubli ja töökas inimene. Siin on minu seitse põhjust, miks ma isegi kodumaale tagasitulekut endale plaaniks võtnud ei ole:
1. Sellised poliitikud nagu auväärt härra Lukas. Võrdlemisi suur väsimus tekib sellistest arvamusliidritest, kes oma kitsast silmaringi terve maailmaga jagada soovivad. Enne mõtle ja siis ütle. Tuletaksin meelde, et vaikimine on kuld. Ei hakka isegi rääkima, mis emotsioone minus tänailmunud Ekspressi riigikogulaste ja keemiliste elementide tundmise video tekitas. Paha hakkab.
2. Ülikoolisüsteem. Ma pole enne tundnud end tudengina niivõrd hinnatu ja austatuna kui ma tunnen seda praegu. Ma olen õppinud nii Tartu ülikoolis, kui ka Tallinna omas. Mõlemad ka lõpetanud. Helsingisse tulin end täiendama ja arvan, et see oli elu üks parimaid otsuseid. Õppejõud suudavad arendada konstruktiivseid vestluseid, üliõpilane on nendega rääkides võrdne. Kohale tuuakse teadlaseid teisest maailma otsast. Seda selleks, et parimat haridust pakkuda. Seda on tunda. Ma isegi ei alusta sellest, kuidas Soome tudengite igapäevaelu mugavaks muudetakse — alustades soodustustest toidule ja lõpetades abiga üürikorteri leidmisel.
3. Räpasus. Käisin viimati Tallinnas eelmisel nädalavahetusel. Sain šoki, kui trammiga sõitsin. Tagumises reas oksendav vanamees ei näinud kedagi häirivat. Kui politsei kutsusin, sain sõimata. Pole minu asi sekkuda — las oksendab, las haiseb. Kedagi ei huvita.
4. Külmus. Käsi südamel, ma ei tea teist nii külma rahvast kui eestlased. Isegi üle lahe on inimesed palju soojemad ning vastutulelikumad. Poodides ei ole tervitamine mingi patt. Korterelamutes teab naaber naabrit.
5. Beibekultuur. Jah, sellele vastandub loomulikult soome tüdrukute hipikultuur. Aga ausalt öeldes on palju meeldivam olla seltskonnas, kus sind ei hinnata sinu riiete järgi kui seal, kus kaubamärgid on ainukeseks välimäärajaks.
6. Ühtsuse puudumine. Loomulikult on igal pool probleeme. Kuid millegipärast ei tunne ma Helsingis elades, et Soome riik või rahvas kuidagi enda võssaminekuid varjata üritaks. Eestis on ikka veel kinnimätsimis kultuur — parem ärme räägi, ehk saab keegi teada. Ja kui saab teada, siis valetame. Kord aastas laulupeol käte ristamine ei ole minu jaoks piisav.
7. Normaalne töökeskkond. Eestis tööl olles tundsin ma end ülemuse ees nagu tuppalasknud kass. Isegi siis, kui ma midagi ei olnud teinud. Isegi, kui mu töö oli heal järjel ja kõik oli korras. Ometi oli õhus kogu aeg pinge ja levis arusaam, et töötaja on ülemusest madalam. Ja seda tuli iga hinna eest välja näidata. Siin oleme me kõik võrdsed. Kui on vaja kauem kontorisse jääda ja ideid genereerida, teeme me seda koos. Lõunal käiakse koos. Pärast tööd veedetakse koos aega. Ja see on inimlik.
Eestis on puudu soojast tervitavast käest ning inimlikkusest. Ma ei tea, millal ometi sellest aru saadakse.
