Eestlane ise hoolitseb selle eest, et ta laps oleks oma klassi "rasvarullike"
Iga teine eestlane kannatab ülekaalu või rasvusmise all, kirjutab tänane Eesti Ekspress. Nõudlus kiirtoidu järele kasvab, vöökohad paisuvad ja spordiklubi MyFitness peatreener, Tartu Ülikooli võimlemisõppejõud Inga Neissaar ütles õigesti — me liigume praegu täpselt Rootsi ja Soome heaoluühiskonnale omase kehakuju suunas. Aga miks? Kuidas selline asi alguse sai? Üks Naisteka lugeja usub, et eelkõige kodust...
“Esiteks, olgem ausad — kui paljud meist teevad iga päev kodus tervisliku lõuna- ja õhtusöögi, hoolitsedes selle eest, et lapsed saaksid kätte kõik vajalikud vitamiinid, kiudained ja nii edasi? Mitmed meist aga pistavad hommikul lapsele põske kohukese või meeletu suhkrusisaldusega piimakrõbinad, lõunaks võileib ja limps või friikartulid-viinerid (sest ta ju muud ei taha!) ning õhtuks ikka ja jälle makaronid. Arutlesin sel teemal tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta õde on põhimõtteliselt loobunud oma nelja-aastasele juurvilju pakkumast. “Ta lihtsalt ei söö neid,” väidab ema ning täidab oma lapse taldrikut vaid makaronide, kalapulkade, lihapallide ja viineritega. Ainus vorm puu- ja juurviljadest, mida laps näeb on mahlad ja ketšup…
See paneb mõtlema, et ega ükski laps ei söögi ju “värsket kraami”, kui talle seda kunagi ei pakuta. Me kasvatame oma 21. sajandi lapsukesi saiakeste, kohukeste, limonaadide ja lõputu koguse töödeldud toidu peal — oleks lausa lollus eeldada, et nad jäävad sealjuures sama saledateks, kui need vähesed, keda on lihtsalt heade geenidega õnnistatud või kelle ema võtab vaevaks külmutatud pitsa ahju pistmise asemel paar porgandit ära koorida.
Teine üpris ilmselge põhjus, miks meie lapsed ei pea “sangade” ja “õllekõhu” tekkimisega keskeani ootama on vähene liikumine. Autoga või bussiga kooli, samamoodi koju, siis diivanile või arvutisse ning magama ära. Võid ju uhkelt öelda, et sinu laps käib kaks korda nädalas trennis, kuid sellest ju ei piisa, kui ta ülejäänud nädala end tagumikul toetab.
Ma ei püüa kellelegi moraali lugeda, kuid nüüd, kus rasvumise ja ülekaalu teema on taas “au sisse” tõstetud, tahaksin ma kõigile tuletada meelde vaid üht: lihtne on süüdistada kõiki teisi peale enda. Lihtne on kurta, et laps ei taha või viitsi — see on mugav vabandus, mis alati varnast võtta. Aga kuidas peaks laps seda tahtmist õppima ja kust ta peaks selle viitsimise leidma, kui temalt pole seda iial nõutudki? Ära süüdista halba toitu, süüdista ema, kes selle oma lapsele suhu pistab. Ära süüdista lapse laiskust, süüdista lapsevanemat, kes teda tagant tõugata ei viitsi. Veel? Ära süüdista tüsedat last, et ei jaksa lasteaias teistega ringi joosta — heida seda ette ta emale, kes pidas vajalikuks teda viienda eluaastani kärus ringi lükata.
