Migrantidega tegeles Sloveenias hulk vabatahlikke, kes varustasid neid keedetud joogivee ja puhaste riietega, mängisid lastega ja aitasid neid, kel vaja arstiabi.

Kõige pisem lapsuke, keda Egle ja Maarja nägid, oli kahepäevane: sündinud teel Euroopasse. Põgenik hakkas sünnitama Sloveeniasse jõudes ja püüdis veel arstidele vastu vaielda, et ei-ei, tema tahab sünnitada Saksamaal. Väikelastega emadele jagati laagris puhtaid mähkmeid. Kuigi laste mähkimiseks oli telgis eraldatud ruum, ei kasutanud seda keegi: lapsi mähiti telgi külmal põrandal ja jäeti must mähe sinnasamma.

“Tegelikult ei suuda keegi ju ettegi kujutada, millise trauma selline kogemus lapsele jätab,” lausub Egle põgenikelaagrit meenutades. “Nad võivad seal kohapeal ju naerda, aga kui nad suuremaks kasvavad, siis hakkavad alles mõtlema, kus nad tegelikult olid ja mida läbi elasid,” arutleb ta.

Pikema loo leiad värskest ajakirjast Eesti Naine!