Eestlannast modelli aus ülestunnistus: kokaiin, peod ja kiire sööst mööda allakäigutreppi

 (12)
Narkots-1-6
Narkots-1-6Foto: Ilmar Saabas

Katkend Diana Lotuse raamatust “Kassikõnd”, mis räägib ühe eesti soost modelli elust-tööst-reisidest aastatuhande vahetusel.

Kokaiini pakutakse New Yorgi klubides ja järelpidudel alati, mõnikord varjatult ja teinekord päris avalikult. Kuna see on nii vabalt saadaval, kaob ära ka võlu, mis kättesaamatuga tekib, nii et ma ei ole kokaiini siiani veel proovinud. Pealegi ei riski ma võõraste inimestega koos seda katsetada. Eriti veel klubides, kus toimub kuulu järgi igasuguseid asju. Aga ühel houseparty’l ma selle ära proovin.

See on küllaltki sarnane Paul Thomas Andersoni filmi „Boogie Nights” stseeniga, kus kutid istuvad ümber laua ja pole päevi uksest välja saanud. Tarbivad väikeses räämas korteris kokaiini ja arutavad turbokiirendusega oma bändi üle, mis neile üha ägedam tundub. Neile tunduvad nende endi mõtted ja jutud nii tohutult unikaalsed ja ehedad ja nad ise tunduvad endale nii vaimukad. Nad on kohe-kohe oma mõttetu bändiga kuulsaks saamas. Nii tundub mullegi kahel esimesel minutil, et ma olen leidnud vastused kõigile maailma küsimustele, ja me jõuame kaksikutega isegi määratleda „the meaning of life’i” probleemistiku. Mulle tundub, et mind ei murra enam miski ja olen kõigeks võimeline. Käige ainult ideed välja ja ma vormistan kohe ära!…

Aga sellest kõrgusest laskumine on kiire ja otsejoones musta auku.
Ma proovin kokaiini veel mõnigi kord, aga õnneks saan ma selletagi pidutsetud. Sest kui on pidu, siis ei taha ma muud kui tantsida. Tantsin teinekord nii, et riided on seljas märjad nagu närtsud.

Seotud lood:

Edaspidi otsustan kokaiinist hoiduda. Olen tunnistajaks sellele, kuidas mu hea kaaslane Puerto Rico Susanne selle aine lõksu langeb ja kuidas ta üha ebaadekvaatsemaks muutub. Mul on seda väga kurb kõrvalt vaadata, eriti veel seetõttu, et olime paljuski väga sarnased. Hoolimata kultuuride erinevusest on meil muusika ja riiete suhtes ühesugune maitse, oleme oma emade ainsad lapsed ja meil on isegi ühel päeval sünnipäev. Nüüd olen temast mitme aasta jooksul kuulnud vaid korra, kui ta mulle täiesti segaseid sõnumeid saatis ja ma ei suutnud isegi tuvastada, kus ta on. Kodus või Euroopas või siin, New Yorgis.

***

Mind aga paigutatakse vahepeal uude mahukasse modellikorterisse, East Side’i 45. tänaval. Korteri suurus on saavutatud keldri ja esimese korruse korteri ühendamisega. Elutoa suure klaasseina taga on väike siseõu, kuhu toovad majaelanikud vanast harjumusest prügikotte ja muud trääni. Meie sissekolimine on ilmselt olnud pisukeseks üllatuseks keldrikorruse asukatele, sest vaatamata värskele remondile imbuvad siia vaikselt sisse prussakad. Aga New Yorgi prussakad ei ole tavalised väikesed vurrudega mutukad, vaid hiiglaslikud prügist sünnitatud mutandid. Suurlinnades on neid tõesti raske vältida, kuid keldrikorrustel on nendega kohtumise tõenäosus veel suurem.

Hoolimata minu suurest looduse austamisest ja loomaarmastusest panevad need elukad mu niimoodi kiljuma, et ma ise ei tunne ka oma häält ära. Ma hüppan iga vilksatuse ja krõbina peale peaaegu nahast välja. Me piserdame mürke, kriiskame ja nõiume need krõbiseva kestaga vilkalt sibavad peaaegu taksikoera suurused loomad minema.

Aga võibolla ei olnudki see meie geniaalse tegevuse tulemus, sest meid tervitavad köögis juba uued keldriasukad. Need on väikesed vurre võdistavad hiired, kes on ilmselt prussakad ära söönud ja nüüd ennast meie kööki sisse seavad.

Olen ühel õhtul üksi kodus ja vaatan pooltukkudes televiisorit. Äkki kostab köögist mingi krõps ja siis piiks ja lõpuks kolks. Astun köögi poole ja koban pimedas lülitit, süda sees puperdamas. Valgus süttib ja mulle tundub, et kogu köök lihtsalt liigub. Iga köögiriista tagant, kus mõne puru või pudi võib leida, piilub minu poole paar musta silma, pisikesed vurrud võdisemas, et siis kiiresti kuskile pragudesse peitu pugeda. Karjun nii kõvasti, et mu hääleulatus üllatab mind ennastki.
Paneme kogu korteri lõkse täis ja kogu õudus tipneb hiirelaipade ja lõksude kõrvaldamisega. Nii et selle jada võib panna niimoodi kirja: prussakad — poolsurnud / surnud prussakad — hiir — hiired — miljon hiirt — lõksud — poolsurnud / surnud hiired lõksus — äranäritud silmadega hiired lõksus — lõksude väljaviskamine koos seal pehmelt rippuva ohvriga. Niipalju siis glamuursest modellielust.

Õppetund number 13. Kui vähegi võimalik, ära koli suurlinnas keldrikorruse korterisse.

Meie korterisse paigutatakse tšehhi tüdruk, kes on oma kodumaal tuntud modell ja püüab nüüd New Yorgis kanda kinnitada. Kuna korteris on kõik toad enam-vähem hõivatud ja kuna Duška (nii teda kutsutakse, pärisnime ma ei teagi) on tulnud ainult paariks nädalaks, pakume talle läbikäidavat tuba, kus me kõik kunagi mõnda aega oleme pesitsenud. Aga Duška tahab kindlasti ülemise korruse kahest tuba, kus on üks voodi vaba. Sinna aga tuleb mõne päeva pärast tagasi üks Ameerika tüdruk ja kõik tema asjadki on toas laiali. Ameerika tüdruku toanaaber ei kavatsegi Duška kapriisidele alluda.

Natukene teeme Duška üle nalja ka. Kukkumine kohalikust avaliku elu tegelasest „suvaliste modellidega” ühele pulgale on temale nii suur probleem, et ta kaebab meie peale agentuurile. Läheb lahti tõsine eeluurimine. Kõik kutsutakse eraldi agentuuri juhi juurde vestlusele. Duška paigutatakse hotelli, aga minul saab mõõt sellest korterist lõplikult täis.

Loe kindlasti veel: Eestlanna kogemus: kui radikaalne modellimaailmas dieeditamine tegelikult on?