Eestlasest taksojuht Soomes: lugu vanamutist, kes tulihingeliselt eestlaseid vihkas
Detsember. Argipäeva õhtu. Lõuna-Espoos, Matinkylä taksopeatusesse kõndis üks vanamutt oma kaubakärust kotiga. No sellise ratastel, metallist raamil tekstiilist kotiga. Ma ei näinudki, kust ta välja ilmus. Võib-olla tuli ta seal mõnest lähedalasuvast „popist” baarist. Tädi oli täidlast vormi, prillidega, lühemat kasvu. Ja muidugi purjus — kell oli „palju” ka juba ju — 8 tööpäeva õhtul.
Läksin autost välja, et aidata tädil kott pagassi tõsta ja uks talle lahti teha. Teretasin, vastu ei kajanud sealt aga mitte midagi — vaikus. Mutt istus tagaistmele, koti panin pagassi. Küsisin siis aadressi ja sain heliga vastuse. Lisaks sain teada, et pean peatuma B trepikoja ees. Selge. Teadsin, kus see koht on — käisin just sama päeva hommikul sealt kliente võtmas ja lennujaama viimas. Maja oli taksopostist ca 300m kaugusel, kust muti peale võtsin!
Sõitsin siis maja juurde ja küsisin: „Kas siin on Teie trepikoda? Kas peatun siin?” Mutt lärmas aga enese üle kontrolli kaotanult vastu, „EI, SEE EI OLE nr … MAJA!” Seletasin vastu, et „On ju! Ma tean. Käisin hommikul siit kliente võtmas.” Mutt vastu, et „EI OLE! MA EI ELA SIIN, SÕIDA EDASI!” Küsisin siis, et „Kuhu ma sõidan? Me sõidame siis ju teispoole maja. Siin on ju ainult kaks trepikoda ja järgmine maja on juba … (suurema numbriga).
Mutt lärmas ikka vastu, et „SÕIDA EDASI!” Kurat mul hakkas ka kergelt see jama ära tüütama. Sõitsin siis maja otsa juurde ja osutasin näpuga maja seinal olevale majanumbrile: „NÄE! SIIN ON SINU MAJA, ON JU … NUMBER?! (See, mis ta ütles mulle). „Jaaaa, see on nr …. maja, aga see pole minu maja,” vingus mutt vastu! „No, mis mõttes pole Teie maja, kui see on see number, mille Te mulle ütlesite?” küsisin vastu. Seletasin siis edasi: „Järgmisel majal on trepikojad hoopis teispool maja. Sõidame siis sinna.” Number … A majal olid trepikojad ühelpool maja ja järgmisel, number … B majal teispool. Loogiline ju jälle, eksole?
Sõitsin siis uuesti tema öeldud numbriga maja taha ja kordasin: „Näe, oleme ju number … maja taga ja siin on B-trepikoda. Selle peale sai kuradi mutt ka korralikult oma suu käima ja lärmas mulle vastu: „See on B trepikoda! Ma tahtsin D trepikoda!” Kuradi loll, kas sa kohe nagu ei oska mulle öelda, et sul on D?! Et enne pean ikka 2 ringi ümber maja sõitma?!
Sõitsin uuesti maja tagant välja jalgteele teispoole maja ja siis uuesti tagasi hoovi ning küsisin taas: „Kus see Teie maja ja see D-trepikoda siis nüüd on?” „Sõida siit otse edasi (ca 6–7 meetrit)! Seesama maja siin otse ees on minu maja ja seal on D-trepikoda!“, karjus vanaeit. Ehk me olime siis eelnevalt juba kaks korda õigesse hoovi sõitnud, kuid mutt oli lasknud mul enda maja juurest vasakule ära keerata. Selle asemel, et öelda mulle hoovi sõites, et tema maja on kohe otse ees.
No konkreetne ajuden..sija lihtsalt. On ennegi seda juhtunud ja ka teised taksojuhid on rääkinud, et leidub konkreetselt sellised, kes testivad su närve ja elavad autos su peale oma frustratsiooni ning stressi välja.
Mutt lärmas aga edasi ja sõimas mind: „Kuradi idioot, pöörled siin majade ümber!” Ma küsisin vastu: „Misasja, et MINA olen idioot või?! Mida põrgut!” „Jaa, sina oled idioot,” mölises eit edasi. „Koli oma kodumaale tagasi, raisk!” pani mutt auru juurde.
Pidasin auto kinni ja mutt üritas kohe autost väljuda arvet maksmata. Summa oli sitane 8.90 ainult kogu selle põrgu eest. Rabasin tal käest kinni, vihastades ta peale ning ütlesin talle eesti keeles: „Sa ei lähe kuskile, enne kui rahad on makstud!!!” „Lähen küll,“ ülbitses vanamutt vastu ikka. Seletasin talle uuesti enda plaani, hoides teda jõuga käest kinni: „Ei lähe sa kuskile! Enne annad rahad ja alles siis lähed autost välja!!“
Selle peale otsis eit rahakotist 20se lõpuks. Andsin 12 euri tagasi, sest mul ei olnud lihtsalt 11 anda ning ütlesin: „Nüüd võid autost välja minna.”
Hüppasin ise ka autost välja ja tõstsin muti käru pagassist kõnniteele. Mutt sõimas aga ikka edasi, et „Koli tagasi oma kodumaale! Käi minema siit!” Mul oli juba nii kõriauguni sellest tropist ja vastasin: „Haista paskaa!” Seejärel tõmbasin autoukse kinni ning sõitsin minema.
Loe kindlasti veel: Eestlane jagab kogemust Soomes: kaklused ja varganägudest ülbed mustanahalised
