Eksisin — järelikult olen halb! Kas vigade tegemine on siis tõesti täiesti keelatud?

 (28)
Eksisin — järelikult olen halb! Kas vigade tegemine on siis tõesti täiesti keelatud?
Panthermedia, Scanpix

Me teame suurepäraselt, et ei eksi vaid see, kes midagi ei tee. Ning meil on hirm. Aga asjata! Eksides saame võimaluse vaadata maailma teisiti ning avastada seal enda jaoks uusi valikuid.

Enamus meist on vähemalt kord elus hakkama saanud rumalusega, mille tõttu oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. Miks siis tekib selline tunnete torm eksimuse pärast, mis tegelikult ei põhjusta mitte kellelegi tõsiseid tagajärgi?

Olematuse hirm

Hirm eksimuse pärast on nii tugev, et tajume seda ebateadlikult kui ähvardust meie füüsilisele eksisteerimisele. Kust see tuleb? Need tunded on seotud tegelikult varasest lapsepõlvest pärit kogemustega, kui laps hakkab teadvustama endale oma isiklikku sõltuvust teistest inimestest ning vajadust nende nõudmistele vastata. Seetõttu kutsub isegi kõige väiksem eksimus esile hirmu. Eksides me ju rikkusime vanemate inimeste poolt kehtestatud reegleid ja nüüd ootame karistust oma „kuriteo” eest. Laps sõltub eluliselt täiskasvanutest. Ta peab ju ellu jääma, kui teda enam ei toideta või tal ei võeta tänavat ületades käest kinni. Et olla tunnustatud nende poolt, kellest sõltutakse, peab laps end kohandama nende nõudmistega, surudes alla oma tõelise mina. Just siis hakkab ta kaotama oma spontaansust. Ta teeb oma esimesed vead, milliseid tunnetab kui isiklikku ebatäiuslikkust. Oma lapseliku haavatavuse sügavat mälu säilitame ka täiskasvanuks saades. Ning siis juba karistame endid ise oma negatiivsete emotsioonide ajel.

Seotud lood:

Normi” presumptsioon

Eksides tunneme häbi ning meie enesehinnang saab seetõttu kõvasti kannatada. Suur osa sotsiaalseid mehhanisme ongi tegelikult üles ehitatud häbi- ja hirmutundele. Kui palju peretülisid põhjustab kinnikeeramata jäänud hambapastatuub või diivanil vedelevad riided! Ent, kui sageli tunneme vaimustust selle üle, et tuub on kinni keeratud ja riided kappi pandud? Sama käib ka töö kohta. Eksimine võib põhjustada noomituse või lausa vallandamise. Et aga preemiat välja teenida, on vähe oma kohustuste täitmisest. Siin tuleb ennast lausa ületada. Oleme keskendunud möödalaskmistele, mitte aga edule.

Tuletage meelde, kuidas algab laste sotsiaalne elu koolis. Kui nad kirjutavad etteütluse, kas keegi märgib ära, mitu sõna olid õiged? Selle eest kriipsutatakse iga viga punasega alla. Mida enam vigu, seda enam ebameeldivaid sõnu kuuleb laps nii õpetajatelt kui ka vanematelt, kes näevad juhtunus ka oma isiklike pedagoogiliste vigade peegeldust. Siin varitseb oht selles, et kaldume end määratlema koos oma isiklike puuduste ja eksimustega. Eksisin — järelikult olen halb. Eksisin uuesti — olen taas halb. Just seda õpetab meile ühiskond. Edasi on aga juba väga lihtne ning võib julgelt endale käega lüüa. Kui ma kord olen juba nii halb, siis mis vahet sel on, mida ja kuidas ma teen?

Aga ehk tuleks oma enesehinnangut siiski hoida ning jätta oma möödalaskmised tähelepanuta, otsekui neid polekski? Selgub, et ka see pole väljapääs — reaalsus tabab meid varem või hiljem, ning meil tuleb selle kõige eest kallist hinda maksta.

Kasutu põgenemine

Oleme endile sisendanud arusaama ilmeksimatuse vajadusest ning kohati lausa ei usugi, et oleme võimelised vigu tegema. Tahame ju nii väga olla head ja edukad, vead on aga kaotajate pärusmaa. Seetõttu oleme viimseni valmis neid eitama. Kui aga eksimused saavad siiski nähtavaks, oleme otsekui halvatud ega suuda midagi ette võtta.

Soov vältida eksimusi võib pidurdada meie arengut. Valime alateadvuslikult sellised käitumise strateegiad, mis vastavad paremini sisemise stabiilsuse vajadusele ning keeldume täielikult oma tõelise isiksuse näitamisest. Ent sellise hinna eest ostetud stabiilsus tekitab iseenesest vastuolusid. Häbi ning enesekindluse puudumine kujundavad meis seesmise kriitiku, kelle peamiseks ülesandeks on kaitsta meid vigade eest. Edaspidi muutub see meie isiksuse kontrolliv osa tõkkeks, mis üritab spontaansust vähendada.

Tegutseda ja luua

Loe veel

Vead õpetavad meid vaatama maailma laiemalt. Kinnised uksed sulgevad meie ees ka kujutlusvõime ning loomingu. Inimene on ainus olevus, kes suudab oma vigu teadvustada ning juba selletõttu on need eeliseks, mitte puuduseks.

Oleme täiesti võimelised innustama iseennast, märkama oma õnnestumisi, olema nende üle uhked ning määrama endile uusi eesmärke. Kui oleme aga kusagil eksinud … Siis võiks üritada mõelda sellele, mis on elus tegelikult kõige kohutavam. Ning seejärel võiks seda võrrelda oma võimaliku või juba tehtud eksimusega. See mõtteline tegevus aitab asjadele reaalselt vaadata ning mõista, et kõneapsakas avalikul esinemisel või kvartaliaruandega hilinemine ei ole katastroofid. Ning et tõeline viga seisneb nimelt selles, kui peatuda arengus, jättes end seega ilma võimalusest tegutseda ja luua.

Allikas: Psychologies