Eliise lugu: ta võis mu sealsamas köögis põrandale pikali suruda ja lihtsalt... mind sundida

 (52)

Eliise lugu:

Meie suhe oli alguses väga kirglik ja mulle sobis see. Ühel hetkel, kui me juba koos elasime, mina enam nii palju ei tahtnud, aga tema tahtis ikka ja…noh, tema tahtmine jäi nagu peale. Ta lihtsalt ei kuulanud mind. Ta võis hakata mind suvalisel hetkel käperdama, näiteks kui ma tööd tegin, ja isegi kui ma ütlesin “ei”, see ei mõjunud.

Ta võis mu sealsamas köögis põrandale pikali suruda ja…lihtsalt…mind sundida. Olin täiesti abitu, aga ta ei jätnud järele. Lihtsalt ei jätnud…

Mulle tundus, et see on minu süü, et ma olen selle ära teeninud.

Ma ei suutnud sellest ühelegi sõbrannale rääkida, mul oli nii häbi. Aga täiesti võõrale oli lihtsam. Ma arvan, et see telefonikõne päästis mu kõige hullemast. Ma ei uskunud, et ma suudan veel kunagi rõõmus olla, kuid tunnen, et olen taas mina ise. Nüüd tean, et see ei olnud minu süü.

Olukorda kommenteerib naistearst Kai Part:

Vägivalda on mitmesugust, ka seksuaalset. Kui sageli tuleb ette, et suhtes teist inimest seksuaalselt ära kasutatakse?

Suhtes toimuv seksuaalvägivald on varjatud ja raske on välja tuua kindlat levimust, sest eri uuringutes vaadeldakse eri sihtrühmi erineva metoodika järgi. Uuringud näitavad, et noored vanuses 16-24 on suhtevägivallast enim ohustatud. Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu (2016) järgi on Eestis ligikaudu kolmandik 16–18aastastest noortest kogenud oma elu jooksul vähemalt korra seksuaalset väärkohtlemist ning ligikaudu sama palju noori ka vähemalt üht seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist ja alasti eksponeerimist. Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes noor, sh 5% noortest on sunnitud olema seksuaalvahekorras. Tüdrukute seas on poistega võrreldes ligikaudu 2,5 korda rohkem seksuaalset väärkohtlemist kogenuid.

Seotud lood:

Seksuaalvägivalla ohvriks langetakse enamasti teismeeas, 15−16aastasena ning selles eas on vägivallatsejaks peamiselt meessoost 16−17aastane või alles täiskasvanuks saanud tuttav või praegune/endine poiss-sõber.

Sageli jääb selline vägivald koduseinte vahele, sest on häbi? Tundub, et oma mees ju, aga vägistaja on tavaliselt ju keegi võõras pimedal tänaval?

Tundub, et paarisuhtes aset leidev seksuaalvägivald on tõesti erakordselt varjatud ja tõenäoliselt otsitakse sel puhul ka kõige harvemini abi. Euroopa Põhiõiguste ameti 2014. aasta uuringu järgi otsis vaid iga kümnes naine abi oma kõige tõsisema füüsilise või seksuaalse vägivallajuhtumi tõttu, mille toimepanijaks oli paarisuhtepartner, Euroopa Liidus aga iga viies naine. Loodan südamest, et viie aasta jooksul on see number paranenud ja ka paarisuhtes seksuaalvägivalda kogenud naised julgevad senisest sagedamini abi otsida. Uuring näitas ka, et kui abi järele pöördutakse, siis kõige sagedamini otsitakse seda tervishoiuasutusest — mõnikord on põhjuseks vigastused, mis vajavad ravi, teinekord loodetakse psühholoogilist abi ja toetust. See on olnud ka ajendiks, miks paljudes maades, nüüd ka Eestis, on loodud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, mis töötavad ööpäevaringselt. Seal öeldakse pöördujatele: “on hea, et sa pöördusid”; “see ei ole sinu süü”; “nüüdsest alates lähevad asjad paremaks”; “me aitame aru saada, millist abi on vaja ja aitame sul seda abi saada”.

Loe veel

Tavaarusaama järgi on tõesti nii, et vägistamisena kujutatakse ette rünnakut võõra inimese poolt ja pimedas pargis. Ka selliseid vägistamisjuhtumeid tuleb ette, kuid enamasti on seksuaalvägivalla toimepanija varasemast tuttav inimene või paarisuhtepartner. Eriti paarisuhtes toimuva seksuaalvägivalla puhul on abi otsimine raskendatud — seda takistab nii ohvri kui ümbritsevate ja mõnikord ka abistamispositsioonil olevate asjatundjate väärarusaam, et paarisuhtes vägistamist ei saa toimuda; lootus, et äkki oli tegemist eksitusega ja toimepanija saab kohe ise ka oma teost aru, vabandab; sageli mängivad olulist rolli kõik need tegurid, mis suruvad naise paarisuhtevägivalla ringi: süütunne, alaväärsustunne, hirm. Kuna paarisuhtes toime pandav seksuaalvägivald on sageli korduv ja ajas järjest süvenev, siis ka selle tõttu on abi järele pöördumine küllaltki hiline. Meie kogemus seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes näitab, et lähisuhtes seksuaalvägivallajärgselt pöördunud naised on sageli aastaid seksuaalvägivalda kannatanud ja pöörduvad siis, kui tegemist on ka kehalise vägivalla ja vigastustega ning toimetulekumehhanismid on otsakorral.

Miks tuntakse sageli end süüdlasena? Kust see tunne tuleb ja kuidas sellest vabaneda?

Süütunne tekib korduva ja pideva vaimse vägivalla tingimustes. Vägivallatseja kontrolliv/manipuleeriv käitumine paneb ohvri ennast alaväärsena tundma, väheneb usk abi saada ja leida, hakatakse uskuma, et toimuv on enda süü. Sageli ei saadagi aru ega osata märgata, milles seisneb kontrolliv käitumine — see on vägivallatseja püüe sundida kedagi tegema midagi, mida ta ei taha; või takistada kedagi tegemast, mida ta just tahab teha — kasutades hirmutamist, manipuleerimist, ähvardamist, eraldamist jne. Seevastu terves ja turvalises suhtes tunnevad mõlemad partnerid vastastikku, et eriarvamuste korral on neil võimalik väljendada oma vaateid ja seisukohti, austades samal ajal partneri vaateid ja seisukohti. Terve vaidlus sisaldab mõningal määral nii andmist kui võtmist, keegi ei ole võitja ega kaotaja.

Ohvri poolelt vaadatuna soodustab kontrollivat käitumist eraldumine sõpradest ja pereliikmetest. On tähtis, et ümbritsevad oskaksid näha suhtevägivallale viitavaid märke ja vajadusel oma abi pakkuda.

Kas on võimalik sellest kuidagi aru saada, et suhe võib ühel hetkel sellisesse punkti jõuda? Näiteks, kui alguses on suhe väga kirglik?

On märgid, mis viitavad suhtevägivallale ja mida on võimalik ka lähedastel ja ümbritsevatel tähele panna. Näiteks, kui su partner on maailma parim ja tahab vaid sind. Ta tahab iga sekund teada, kus sa oled ja millega tegeled, kellega sa oled ja mis riideid sa kannad. Suhte alguses võib see isegi tore tunduda, aga ajapikku muutub taoline kontroll rusuvaks. Armukadedus võib alguses olla isegi armas, aga aja jooksul muutub piiravaks ja kurnavaks. Armukadedus on normaalne tunne, aga selle ajel tehtud ahistavad teod mitte. Usaldamatus, süüdistamine, ähvardamine, karjumine, alandamine, pidev kritiseerimine, käikude ja tegevuste kontrollimine, sõpradest ja tuttavatest eraldamine, seksuaalvahekorda sundimine — need ei ole terve ja turvalise suhte tundemärgid. Ka suhtes olles tuleb veenduda, et partner on pakutud seksuaaltegevusega nõus, nõusolekut ei saa endastmõistetavalt eeldada. Kõige kindlam viis, kuidas teada saada, kas partner on näiteks seksuaalvahekorraga nõus, on seda otse küsida. Võimalusi selleks on palju, näiteks:

  • „Kuidas Sulle tunduks…“
  • „Kas sa sooviksid, et…?“
  • „Kas see on OK, kui…?“
  • „Mulle meeldiks…, aga Sulle?“
  • „Ma olen alati tahtnud, …, aga Sina?“

Praegu on juba kolmandat aastat käimas õpetajatele noorte suhtevägivallateemaline koolitus — kuidas neid teemasid koolitundides käsitleda, kuidas suhtevägivalda varakult märgata, kust abi saada. Vastav juhendmaterjal töötati välja siseministeeriumi tellimusel ja veel käesoleval aastal toimub õpetajatele kuus koolitust. Õppematerjaliga käib kaasas ka mõtlemapanev videofilm, mida saad vaadata siit:

Kas peale vägivalda on üldse võimalik veel usaldada ja armastada?

Usaldust taastada on väga raske. Võtmepositsioonil on siis nõusoleku küsimine ja sellega arvestamine. Kui puudub kindlus, et partner ei tee midagi minu tahte vastaselt, siis on hinges hirm ja ebakindlustunne. Paraku suhtevägivald kordub ja süveneb — sellise mustri lõpetamiseks on ainus tee suhtest väljumine.

Kuidas end ise aidata? Kuhu pöörduda?

Seksuaalvägivalla kriisikeskused pakuvad professionaalset ööpäevaringset abi seksuaalvägivalda kogenud inimestele. Tulla võib igaüks ise või koos saatjaga, mistahes kellaajal ja ilma saatekirjata. Ei ole oluline, kas politseisse on juba pöördutud, kavatsetakse pöörduda või ei soovita seda teha.

Juhised, mida soovitame teha, kui inimene on kogenud seksuaalvägivald viimase seitsme ööpäeva jooksul:

  1. Mine kohta, kus Sul on ohutu ja turvaline;
  2. Hädaolukorras helista numbrile 112;
  3. Kui Sul on tõsised vigastused ja vajad kiiret arstiabi, helista 112;
  4. Ära pese, ära vaheta riideid, võimalusel ära söö ega joo;
  5. Tõendite kogumise huvides on hädavajalik ennast mitte pesta ega riideid vahetada, kuigi selline seesmine vajadus võib tekkida. Abi järele pöördudes võta vahetusriided kaasa. Juhul, kui oled siiski riideid vahetanud, säilita seljas olnud riideid (sh aluspesu) pesemata, soovitavalt puhtas paberkotis.
  6. Pöördu võimalikult kiiresti abi järele lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse;
  7. Kui tunned, et ise ei jaksa, siis palu abi kelleltki, keda usaldad.

Seksuaalse rünnaku järgselt on igaühel õigus pöörduda abi järele seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse.

  • Lisaks naistele on keskused avatud ka meestele ja lastele;
  • tulla võib nii üksi kui ka koos saatjaga;
  • keskused on avatud ööpäevaringselt;
  • saatekirja pole vaja;
  • abi saamiseks politseisse pöördumist ei nõuta.

Tulla võid ka siis, kui Sa pole kindel või Sa ei mäleta, mis Sinuga juhtus.

Millist abi kriisiabikeskustest saab?

Pöörduja soovil ja nõusolekul pakutakse seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes järgmist:

  • ärakuulamine, toetus ja esmane nõustamine;
  • läbivaatus ja tõendite kogumine;
  • abi raseduse ärahoidmisel;
  • suguhaiguste testimine ja HIV kontaktijärgne ravi;
  • psühholoogiline nõustamine;
  • tugi politseisse pöördumisel.

Kõik uuringud ja ravi keskustes on tasuta.

Kuhu pöörduda?

  1. Tallinnas Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku erakorraline vastuvõtt, Sõle 23, tel 5342 4724 ja www.synnitusmaja.ee
  2. Kohtla-Järvel Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 12. Sisenemine EMO kaudu. Günekoloogia osakonna valveõde: tel 331 1041 või www.ivkh.ee
  3. Pärnus Pärnu Haigla, Ristiku 1. Sisenemine EMO kaudu. Valvegünekoloog: tel 447 3505 või www.ph.ee
  4. Tartus Tartu Ülikooli Kliinikum, L. Puusepa 8. Sisenemine EMO kaudu. Günekoloogia osakonna valveõde: tel 731 9954 või www.kliinikum.ee

Minevikus läbielatud seksuaalvägivald võib häirida igapäevast toimetulekut. Abi ja nõu saamiseks võib alati pöörduda lähima ohvriabitöötaja poole. Vaata kodulehelt palunabi.ee või helista ööpäevaringselt avatud ohvriabi kriisitelefonile 116006.

Vaata ka www.palunabi.ee/seksuaalvagivald, kust leiab ülevaatliku info abi kohta.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse pöördus 2019. aasta esimesel poolaastal kokku 65 seksuaalvägivalla ohvrit. Igal aastal on seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse pöördujate arv peaaegu kahekordistunud. Eelmisel aastal oli aasta peale kokku 92 pöördmist. Selle aasta noorim ohver on olnud 2- ja vanim 57-aastane.

Vaata ka meieajakangelane.ee ja SKA Ohvriabi Facebooki lehele.