Reis paradiisi oli väga kurnav. Kõigepealt sõitsime ootusärevalt lõbusas meeleolus laevaga Soome ning veetsime öö sõprade pool. Järgmisel varahommikul startisime suunal London–Los Angeles–Honolulu. Tallinnas olid mind ära saatmas ema, vanaema ja kallid sõbrannad Maarja-Liis ja Liisa, kes mulle väga nutika kingituse tegid — Hawaii põhiseaduse ja sõnastiku. Sealt sain elementaarsed keeleteadmised, et nt fufu tähendab vihast, hui tähendab gruppi, aa on laava, wikiwiki on kiirustama jne. Wikiwiki valmistas mulle eriti palju nalja — sellise keelepärandiga koht ei saa ju mu lootusi petta, ega ju?!

Hiljem selgus, et kohalikku keelt räägivad vaid üksikud kohalikud ja seda kuuleb haruharva. Välja arvatud aloha ja mahalo, mida kuuleb iga nurga peal ja millega alustatakse ja lõpetatakse ka kõige formaalsemaid kirju. 

Kui mahalo’l on kohalikus keeles vaid üks tähendus — aitäh, siis aloha defineerimine on oluliselt keerulisem, sest seda kasutatakse nt armastuse, kiindumuse, kaastunde, rahu ja halastuse kontekstis. Alates 19. sajandist kuni tänaseni tõlgendatakse seda peamiselt kui „tere“ ja „head aega“ ning „alooohaaaaaaaaa“ (hääldus ongi just selline!) kostub nii poodi, restorani kui ka naabrite poole sisenemisel ja väljumisel. Sellest on Hawaii ka oma hüüdnime saanud — Aloha-osariik.

Aloha on Hawaii tunnussõna ja esineb nt autoregistrimärkide ja paljude sealsete ettevõtete nimedes. Kohalikku telefoniraamatut sirvides avastasime 4 lehekülge aloha-ga algavaid ettevõtteid. Selle sõnaga seondub ka aloha-spirit, mis viitab sõbralikule ja avatud vastuvõtule, mis kõiki külalisi ees ootab. Lisaks seondub see ülima positiivsuse ja usuga, et iga ettevõtmine edukaks osutub. Eesti „tere“ pole seega ehk siiski kõige parem tõlge, sest ei väljenda havaikeelse termini seotust eluenergia jagamisega. Et kirjeldus siin liialt eneseabi-raamatuks ei kisuks, võiks kokkuvõtteks öelda, et aloha on südamest tulev siiras heasoovlikkus kaasinimeste suhtes. Tervitamise juurde kuulub muidugi ka korralik soe kallistus. Selle heaks näiteks on Barack Obama abikaasaga, kes isegi ametlikel vastuvõttudel külalisi tihti embavad.

Tervitustest natuke vähem võib kohata musi ehk honi. Polüneesia-juurtega honi ei ole meie mõistes siiski tavaline põsemusi, vaid sarnaneb pigem eskimote-musile — ninad pannakse korraks kokku ning hingatakse samal ajal sisse. Tegemist on väga auväärse lugupidamisavaldusega, mis sümboliseerib eluhinguse vahetamist ja inimestevahelist spirituaalset sidet. Sisserännanule tundub selline komme eelkõige suhteliselt ebahügieeniline — kuumas kliimas ei meeldi mulle võõraste inimestega ei kallistada ega kätt suruda, rääkimata siis „musitamisest“. Õnneks piirdutakse enamasti kallistamisega ning honi õnnestus mul mõnel korral vaid hulashow ajal eemalt jälgida.

Kui Eestis kallistavad teineteist vaid lähemad sõbrad, siis Hawaiil on tavaline kallistusega ka võhivõõrast tervitada. Äritegemise puhul kehtivad aga eraldi reeglid ning kindlasti tasub meeles pidada, kellega äri tehakse, sest nt jaapanlast ei tasu kohe kindlasti musitama-kallistama rutata. Kultuurid on erinevad ja teadmata viisakusreegleid, võib äritehing katki jääda.

Tallinna sadamasse tuli ka Siimu vend, kes saarelolijatele pangakaardi ja suitsupaki palus järgi viia. Pangakaardi toppisin rahakoti vahele, aga suitsupaki osas tõstsid ema ja vanaema kohe kära — mine tea, mis seal sees võib olla. Ajasid mulle hirmu nahka, et Hawaiile jõudmise asemel topitakse mind poolel teel narkomuulana vangimajja. Siim tundus küll maailma kõige tšillim vend olevat, aga eks ta ju tõsi oli, et tundsin teda vaid mõned nädalad, kui sedagi. Hoolimata kiletatud pakendist ei andnud kahtlused järgi ja ema sõbranna Pille pidi katsejänesena pakist ühe suitsu tegema, olemaks kindel, et tegu on ikka õige kraamiga. Vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma Hawaiil ootavale Siimule lahtist suitsupakki isehakanud politseinike narkoreidiga seletan, aga vastu vaielda polnud mõtet. Paari minuti pärast tuli Pille suitsult tagasi ja ütles, et „täitsa normaalne suits oli“.