Kuna meid mõlemaid selline “ninnu-nännu” tavaar itsitama ajas, tegime mängu: kes leiab kõige ebavajalikuma/tobedama valentinipäevaasjakese. Võitsin mina. Leidsin kummist südame, mille all oli lüliti, et seda põlema panna, sealjuures nägi see välja nagu leekiv pepu ja maksis ka mõttetult palju. Naersime selle üle ja mõtlesime, et kes küll sellist kingitust saada tahaks...

Kuna poeketid midagi head ei pakkunud, korraldasin oma kallimale sõbrapäeval romantilise õhtusöögi, millega nägin palju vaeva. Kui minu kauaaegne kallim (nüüdseks oleme lahus) töölt koju tuli, sain roosiõie ja selle sama leekiva pepu kingituseks! Kuna armastasin oma meest ja ei tahtnud teda solvata, siis hoidsin suure tahtejõuga naerupurset tagasi. Sellest hoolimata veetsime kena õhtu. Ainult, et noormees ei saanud aru, miks ma vahepeal endamisi muigasin.
Kui vend järgmine nädal külla tuli, ei osanud ta südamekest nähes kohe midagi kosta.