Minu üks kõige hullemaid kingitusi oli hamster. Ma sain siis 14-aastaseks, kui mul oli üks klassiõde, kes oli majanduslikult suhteliselt vaesest perekonnast. Korrutasin küll talle enne sünnipäevakutse andmist, et ma ei soovi mitte mingeid kingitusi -piisab kui tüdruk ise kohale tuleb. Kahjuks ta nii ei teinud.

Sünnipäev oli juba alanud, kui ta kohale tuli, käes selline suur plastiktoru, silindrikujuline (osad viskipudelid näiteks on selliste sees) ning sõbranna ulatas selle minu kätte. Alguses ei osanud ma nagu mida arvata sellest, aga kui kingi lahti tegin, siis oli üllatus suur: beež hamster. Ma ei osanud kingituse peale mitte midagi öelda. Mul ei olnud kodus puuri ega sööki ja ma ei teadnudki hamstritest mitte midagi. Õnneks oli meil vana akvaarium ning ema arvas et ta võiks seni seal elada kuniks me puuri ja muud vajalikud tarbed ostame. Väljast tõime kõik rohtu ja andsime juurvilju ja teri talle. Akvaariumi põhja panime heinad ja kausi veega. Ülejärgmisel päeval ostsime me uue puuri koos kõikide vahenditega (joogitops, jooksuratas, söögid, vitamiinid jne).

Läks umbes nädal aega, kui ma tulin pärast kooli koju oma Tupsut vaatama ning enam ta ei liigutanud. Mu hamster oli ära surnud. Tuli välja, et mu klassiõde kinkis mulle enda vana hamstri, kes oli juba peaaegu 3 aastat vana. Ning nagu teada, siis selle väikese närilise eluiga ongi kuni 3aastat. Pettumus oli suur ja hinges oli ka kurbus. Kuid õnneks vanemad ei lasknud mul pikalt kurvastada ning ega ei saanud ka uuel puuril raisku minna ja nad ostsid mulle uue hamstri. Seekord õnneks otse poest ja poja… Selline oligi minu mitte just kõige meeldivam kingitus.