Elust Ugandas: ja kus on sinu neli last?

 (11)
Elust Ugandas: ja kus on sinu neli last?
AP/Scanpix

Kaua need seitse ehitajat kavatsevad seal teisel pool teed kõrguva jämeda tüvega puu all lösutada? Silmitsen neid rõdul istudes mõtlikult. Rüüpan veripunast, jääkülma hibiskusemahla, sirutan jalgu, õhkan rahulolevalt. Nüüd mõistan, miks pooleliolev maja on täpselt samas seisus nagu siis, kui siia kuu aega tagasi saabusime.

Kell on kolm pärastlõunal ja väljas on meeletult palav. Kuumus paneb päeva virvendama, võbelema, nagu tahaks meid kõiki pehmeks sulatada, meie teadvust uinutada. Ja ta teeb seda salakavalalt, märkamatult, sest hommikud on alati paljulubavalt värsked. Ehitajad, kõik seitse, tulevad varakult tööle ja teevad seda rõõmsalt, energiliselt, hakkavad kohe hoogsalt kätega vehkima, üksteisele ülesandeid jagama, plaane tegema justkui uskudes, et tänane päev on eilsest erinev, et täna suudavad nad töötada kauem, tõhusamalt, väsimustundeta. Neist kõige tugevam, lihaseline noormees, kelle lumivalge maika lausa särab ta musta ihu peal, hakkab käruga edasi-tagasi käima, majja sisse, välja, sisse, siis välja tagasi ja ei olegi päris täpselt aru saada, kas ta toob ehitusprahti sealt välja või viib hoopis sisse, sest kärul on kogu aeg hiigelsuur hunnik peal.

Teised samal ajal naeravad, jutustavad, kratsivad pead, toksivad, puurivad või kraabivad midagi, siis tõstavad üles oma punased, sinised, rohelised nokamütsid, sest kuumus pitsitab aina enam ja aina sagedamini otsustavad nad ühel ajal veevoolikuga pead kasta. Eranditult kõigil on nokatsite all sile, läikiv pealagi. Vesi värskendab, puhastab mõtteid ja nokatsid vajuvad pähe tagasi. Mingil hetkel saabub ka kokk, kaasas kaks keedupotti, ja hakkab neile sealsamas, ehitusplatsil, poolelioleva maja ees hommikusööki valmistama. Ta teeb lähiümbruses paar ringi, kuni leiab neli-viis puuhalgu, kohendab tuleaset, süütab lõkke ja sätib vee keema. Hommikusöök näib koosnevat vaid lähkritäiest teest, mida ehitajad puu alla istudes üheskoos naudivad.

Pärast hommikusööki jätkub vilgas sagimine, kuigi kahanevas rütmis ja ainuke, kelle jõuvarud ei näita minutikski taandumismärke, on valge maikaga noormees, kelle ihul pärlendavad keskpäevaks pingutuse soolased piisad, millest ta ise aga ei paista väljagi tegevat. Ja kui päike tõuseb, kõrgele, otse pea kohale ja kogu see lämbus, palava õhu raskus vajub maale, hakkab paljast inimihu armutult kõrvetama, piitsutama, istuvad ehitajad uuesti puu alla, einestavad mõnuga, sest lõunasöögiks valmistab kokk midagi tummisemat kui tee, kas matoke või posho, ning jäävad sinna liikumatult lebama. Pooleldi tukkudes, pooleldi laugude vahelt piiludes, oodates teab mida või keda, kuigi sel kellaajal ei liigu siin kedagi. Mitte kedagi peale koka, kes ei peatu hetkekski, ning ta paariaastase tütre, kes jalutab rahulikult ema jälgedes. Ema ei heida lapsele toimetamiste kõrvalt poolt pilkugi ja tüdruk astub omapäi ehitajate, tööriistade, lahtise tule, keeva veega katla vahel ning… temaga ei juhtu mitte midagi! Ta ei kuku, ei põleta end ära, ei nuta, ei kaeba kordagi. Uskumatu. Enamus eurooplaste koosviibimistel, kuhu on kaasa võetud väikesed lapsed, ei tee täiskasvanud muud, kui jälgivad murelikult lapsi.

Õhk on pulbitsevat paanikast paks ja kui keegi pole ühte lastest terve minuti näinud, siis jääb koosviibimine katki. Kõik hakkavad küsima, uurima, hüüdma, ringi jooksma, tunnistajaid üle kuulama, karjuma, ise juba meeleheitesse langenutena, sest süda aimab halba. Süda aimab sellistel hetkedel alati halba ja kõik, kuigi nad seda kõvahäälselt ei tunnista, teavad, et kindlasti ongi midagi kohutavat juba juhtunud ja see on nende süü. Lapsel tuleb kiivamalt silma peal hoida. Rongaemad, rongaisad! vannuvad nad mõtteis üksteise võidu. Ja kuigi hetk hiljem leitakse laps üles, elusa ja tervena, võib too juba vaikselt hakata taolist omapäi ringi hulkumist unustama, sest seda ei saa juhtuma, ütleme, järgmise viieteistkümne aasta jooksul…

Selle kujutluspildi juures muigan lõbusalt, joon sõõmu mahla ning ringutan end toolis pikaks-pikaks. Kõikidest hommikutest on just tänane see, mil tunnen end tõeliselt hästi. Milline mõnu on lihtsalt olla ja maailma vahelduseks mõmisedes kõrvalt jälgida! Puhata, mõtiskleda, nautida. Imetleda, kuidas siin tatsab pisikene tüdruk vabalt ringi, mis sest, et veel pisut taaruvalt, aga ta astub tarmukalt oma pruunika särgiga, mis kunagi võis olla helekollast värvi ja mis on talle liiga suur ning jätab nõnda põlvedeni ulatudes päris kleidi mulje. Kuid siin värvub päeva lõpuks kogu su rõivastus, juuksed ja nahk punakaspruuniks, Uganda mulla värvi, otsekui maa veritseks, kuigi mu mullateadlasest onupoeg täpsustaks kohe, et mulla värvil pole mingit pistmist maa verise ajalooga ega tema esivanematega, vaid oleneb mulla kompositsioonist. Mis on muidugi tunduvalt kuivem ja igavam selgitus, kuigi võib osaliselt tõsigi olla…

Kuid ega pruunika särgiga tüdrukule geoloogilised seletused hetkel ilmselt suuremat huvi ei pakukski, sest ehitusplats, lõõmav tuleleek ja mullitavalt kutsuv keedupott on sealsamas, käeulatuses, just praegu. Ta jalutab ehitusprahi keskel, nagu teaks täpselt kuhu ja miks, tõstab vahepeal üles puuhalu, viskab selle kaugemale, ronib maja tulevasele katusele viiva redeli esimesele pulgale. Ja kui leiab traadijupi, siis vibutab seda, nagu oleks tegemist lassoga, sest see lendab laias kaares lopsakate põõsaste lähedale, kõrge rohu sisse, kus minu kujutluste järgi elab lugematul arvul madusid ja muid koletisi. Tüdruk otsustab traati päästma minna ja kaob hetkeks rohu sisse üleni ära. Ta on nii pisike alles. Mõne hetke pärast ilmub ta aga jälle välja, käes traadijupp, ja muudkui sammub edasi, katsub kõike, mis ette jääb, isegi kükitab, kui leid tõsisemat huvi pakub, ning seda juhtub sageli, sest ehitusplats on ju üks hiigelsuur avastamata saar. Ja ta teeb kõike nõnda iseteadvalt, kindlalt, avastab seda suurepärast maailma, mille moodustavad kärud, haamrid, puurid ja labidad, hirmuta, et paneb mind mõtlema uuesti valiku üle, mille otsustamist ikka ja aina edasi lükkan. Kas elu, inimesi, maailma ei peakski alati just selle tüdruku moodi tundma õppima?

Isegi uimase pilguga lähedal heina mäluv siinkandi ainukene veis, too taevani ulatuvate elevandiluukarva sarvedega loom, ei ehmata teda. Ja see on imelik, väga imelik, sest mina kardan teda küll ja mulle meenub päev, mil töölt tulles nägin, kuidas salk lapsi ajasid vaest veist taga. Loopisid ta poole kive, plekkpurke, puuoksi, vanu rattakumme, mida iganes tee äärest leidsid, ja loom põgenes laste eest, kuis suutis. Mingil hetkel jäi ta korraks seisma, et hinge tõmmata, ja kus mujal kui täpselt meie värava ees. Ma nägin seda ja kangestusin kümme meetrit eemal. Mis nüüd saab? Hakka või nutma! Kes on see julge, kes söandab koju astuda, kui taoline elajas lõõtsutab ukse ees? Jumaluke, ta sarved ulatuvad taevani! Siis hakkas vaene loom kaeblikult, südantlõhestavalt hüüdma, ilmselt oma ema järele, kes võis selleks ajaks olla teab kus, ja see viis mind täiesti rööpast välja. Õnneks jõudsid sel hetkel lapsed meieni ja jätkasid rõkates elaja tagaajamist, too pani tuhatnelja punuma teadmata suunas. Pärast polnud veist ega tema suursuguseid sarvi meie kandis tükk aega näha.

Jah, lapsed võivad olla väga julmad…
Ja lapsi on siin palju. Hommikuti paistab neid Kiwatule igast nurgast, praost, tänavaaugust välja voolavat. Igast uksest ilmub vähemalt kolm ja pole ühtegi noort naist, kelle sabas, süles või seljas ei ripuks pere pisim elanik, mis paneb neid mind imelikult, pisut kahtlustavalt vaatama ja küsima, et kuidas on võimalik, et minuvanusel naisel neid juba vähemalt neli pole. Ma ainult naeratan neile ning neelan vastuse alla, sest nii meeletu ma pole, et nelja lapse sünnitamist kõvahäälselt hullumeelsuseks kuulutada, kui sind põrnitsevad, suu ammuli, paarkümmend tumedat, säravat silmapaari, pilgus mingi seletamatu nukrus.
“See on kaastunne, sest lastetus pole muud kui nõiatohtri pandud needus,” sosistatakse mulle mõni aeg hiljem usalduslikult, nagu oleks tegemist päevavalgust pelgava saladusega.

Katkend on võetud Anna-Maria Penu reisiromaanist “Kes kardab Aafrikat?”, kirjastuselt Petrone Print. "Kes kardab Aafrikat?" on jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.