Masturbeerimist on hukka mõistetud kogu ajaloo jooksul peaaegu kõigis kultuurides. Vanadel aegadel, kui laste suremus oli suur ja inimeste eluiga lühike, peitus eneserahuldamise häbimärgistamise taga hirm, et see ohustab liigi püsimajäämist.

Ka usuti, et meestel on spermat piiratud hulgal ning masturbeerimine oli seega raiskamine. Ehkki tegelikult jagub 50 000 spermarakust, mis mehed minutis toodavad, rohkem kui kauemaks.

Masturbeerimist peeti paljude kehaliste hädade põhjustajaks. Omaaegsed hingetohtrid on seda nimetanud enese saastamiseks. Väideti, et selline tegevus põhjustab peavalu, epilepsiat, nina verejooksu, mälukaotust, südametöö häireid, nägemisekaotust ja koguni psühhoosi.

Maisihelvestega seksiliialduste vastu

1800. aastatel tervisliku toitumise ristikäiku juhtinud Sylvester Graham väitis, et seksuaalseid liialdusi, sealhulgas masturbatsiooni, erootilisi unenägusid ja vahekordi rohkem kui kord kuus põhjustab rasvane ja vürtsikas toit. Oma patsientidele määras ta siis loomulikult igava ja maitsetu dieedi.

Muide, maisihelbed mõtles John Harvey Kellogg omal ajal välja just selleks, et edendada tervislikku toitumist — ja pärssida sugutungi.

Kuninganna Victoria ajastul arvati, et meeste sugutung — erinevalt korralike naiste omast — on üleliia tugev. Abieluväline seks, homoseksuaalsus, suuseks ja masturbatsioon olid rangelt keelatud. Sellega ei kadunud inimese seksuaalsuse see pool loomulikult kuhugi, seda lihtsalt eitati ning mõisteti hukka.

Seks pole ainult lapsetegemiseks

Osa religioone ja kultuure mõistab masturbeerimist hukka siiamaani. Selle harrastamise pärast isegi karistatakse või välditakse seda kastreerimise või naiste ümberlõikamise abil. Veel 1940. aastatel väideti Ameerika Ühendriikide terviseõpikutes täie tõsidusega, et mis tahes seksuaalne tegevus, mille eesmärk ei ole järglaste saamine, on ühiskonnale kahjulik.

Tänapäeva ülerahvastatuse tingimustes ei ole seksuaalsus enam seotud laste saamisega. Me teame nüüd, et masturbeerimine ei põhjusta haigusi, pigem vastupidi — see aitab hoida inimesed tervetena. Enamik tänapäevaseid eneserahuldamisega seotud probleeme on psühholoogilised, sest paljud inimesed kannatavad siiamaani — täiesti tarbetult — süütunde, häbi ja üksinduse all.

1948. aastal valminud Kinsey raport (esimene ulatuslik seksuaalsete harjumuste uuring) tegi ilmseks, et seksuaalvahekord, masturbeerimisest rääkimata, on tegevus, mille peamine eesmärk on mõnu. See pööras paljud ideoloogiad pea peale ja tõstatas küsimuse: kui nii suur osa elanikkonnast masturbeerib, miks siis peaksid inimesed seda häbenema? Kuigi päris avalikult eneserahuldamist heaks ei kiidetud, hakati seda siiski pidama igati tervislikuks ja inimese seksuaalsusega seotud tegevuseks.