Erakordselt kehv aasta algus: liigsed kilod, ülemäära palju alkoholi ja suitsetamist

 (3)
Suitsetajad
SuitsetajadFoto: Vallo Kruuser

Katken Helen Fieldingu teosest "Bridget Jonesi päevik", kirjastuselt Varrak.

Pühapäev, 1. jaanuar

58,5 kg (aga jõulujärgne aeg), 14 alkoholiühikut (aga katab kahe päeva normi, kuna 4 tundi peost oli uusaasta hommikul), 22 sigaretti, 5424 kalorit.

Täna manustatud toiduained:

2 pk emmentali juustu viile,
14 külma kartulit,
2 Verist Maryt (lähevad toidu alla, sest seal oli ka Worcesteri kastet ja tomatimahla),
1/3 pätsi Ciabattat brie juustuga,
1/2 pakki koriandrilehti,
12 Milk Trayd (parem jõuluaegsetest magusavarudest ühekorraga lahti saada ja pöörata homme oma elus uus lehe­külg),
13 tikuvõileiba juustu ja ananassiga,
1 portsjon Una Alconbury kalkunikarrit herneste ja banaaniga,
1 portsjon Una Alconbury Vaarikaüllatust, koostis: bourboni küpsised, vaarikakompott, 8 gallonit vahukoort, kaunistatud suhkurdatud kirsside ning angeelikajuurega.

Keskpäev. London, minu korter. Oeh! Viimane asi maailmas, milleks ma olen füüsiliselt, emotsionaalselt või vaimselt valmis, on sõita Grafton Underwoodi Una ja Geoffrey Alconbury uusaasta kalkunikarri peole. Geoffrey ja Una Alconbury on mu vanemate parimad sõbrad ja, nagu onu Geoffrey väsimatult meenutab, on tundnud mind sestsaadik, kui ma õuemurul porgandpaljalt ringi silkasin. Ema helistas mulle augusti ainsa vaba päeva hommikul kell 8.30 ja pressis välja lubaduse, et ilmun kohale. Ta lähenes asjale saatanlikult kavala ringiga.
„Ah, halloo, kullake! Ma helistasin lihtsalt, et küsida, mida sa jõulukingiks tahaksid.”
„Jõuluks?”
„Kas tahaksid üllatuskinki, kullake?”
„Ei!” röögatasin ma. „Vabanda. Ma pidasin silmas, et…”
„Ma mõtlesin, et ehk sa tahaksid oma kohvrile rattakeste komplekti.”
„Aga mul polegi kohvrit.”
„Ma võiksin sulle osta väikese ratastega kohvri. Tead, niisuguse nagu stjuardessidel.”
„Mul on ju kott.”
„Oh, kullake, sa ei või ju ometi selle räbaldunud telgiriidest asjandusega ringi käia! Sa näed välja nagu Mary Poppins, kel on rasked ajad kätte jõudnud. Sihuke väike kompaktne kohver, väljatõmmatava käepidemega. Lihtsalt hämmastav, kui palju sinna mahub! Kas sa tahad punast sinisel taustal või sinist punasel?”
„Ema! Kell on 8.30 hommikul. Praegu on suvi. Väga kuum suvi. Ma ei taha stjuardessikohvrit.”
„Julie Enderbyl on selline. Ta ütleb, et ei kasuta iial midagi muud.”
„Kes see Julie Enderby veel on?”
„Sa ju tead Julie’t, kullake! Mavis Enderby tütar, kellel on Arthur Anderseni juures see superhea töökoht…”
„Ema…”
„Ta võtvat selle alati reisidele kaasa…”
„Ma ei taha väikest ratastega kohvrit.”
„Tead, mis — Jamie, isa ja mina paneme raha kokku ning ostame sulle korraliku suure kohvri ja rattakeste komplekti!”
Hoidsin kurnatult telefonitoru kõrvast eemal, murdes pead, kust see misjonärilikult innukas kohvrikinkimise tuhin pärineb. Kui ma toru jälle kõrva juurde tõstsin, rääkis ema parajasti: „…tegelikult võib neid saada eraldi pudelikestega mullivanni jaoks ja muude asjadega. Teine asi, mille peale ma mõtlesin, oleks ostukäru.”
„Aga mida sa ise jõuluks tahaksid?” küsisin meeleheitlikult, kissitades pimestava augustipäikese käes silmi.
„Ei, ei,” vastas ta muretult. „Minul on kõik juba olemas. Aga, kullake,” sosistas ta äkitselt, „sa ju tuled sel aastal Una ja Geoffrey kalkunikarri peole, eks ole?”
„Oih! Tegelikult ma…” sattusin paanikasse, mida küll ette­käändeks tuua. „Kardan, et pean vist tööl olema.”
„Sellest pole midagi. Sa võid pärast tööd tulla. Ah soo, kas ma rääkisin juba, et Malcolm ja Elaine Darcy võtavad Marki ka kaasa? Kas sa mäletad Marki, kullake? Ta on üks neist jube headest advokaatidest. Hunnikute viisi raha. Lahutatud. Pidu algab kell kaheksa.”
Oh issand! Jälle üks veidralt riides ooperifanaatik, juuksed küljelahust turritamas. „Ema, ma olen sulle ju öelnud, et ei ole vaja mind kellegagi paari panna…”
„Jäta nüüd, kullake! Una ja Geoffrey on uusaastal kalkunipidu pidanud sestsaadik, kui sina porgandpaljana mööda õuemuru ringi silkasid! Muidugi sa tuled. Ja siis saad oma uut kohvrit kasutada.”

Loe veel

Seotud lood:

23.45. Uhh! Uue aasta esimene päev oli täielik õudus. Uskumatu, et alustan aastat jälle vanematekodus üheinimesevoodis. Minu eas on see liiga alandav. Huvitav, kas nad tunnevad lõhnast ära, kui ma teen akna all ühe suitsu? Mossitanud terve päeva kodus, lootuses, et pohmakas kaob, andsin lõpuks alla ja asutasin end juba hiljaksjäänuna teele. Alconburyde poole jõudes ja nende raekojakella meloodiaga uksekella helistades olin ma ikka veel omaenda kummalises maailmas — iivelduse ja üldise jälkustunde käes vaevlev ning õel. Kannatasin ka maanteeraevu järelmõjude all, kuna olin eksikombel sattunud valele kiirteele ja pidin sõitma peaaegu Birminghamini välja, enne kui õnnestus lõpuks tagasi pöörata. Olin terve tee maruvihaselt jalaga gaasipedaali ramminud, et oma tundeid välja elada, mis on väga ohtlik. Vahtisin alistunult, kuidas fuksiavärvilises kostüümis Una Alconbury purjetas minu poole, paistes läbi säbrulise klaasukse huvitavalt moondununa.

„Bridget! Me oleksime sind juba äärepealt kadude hulka arvanud! Head uut aastat! Pidime just ilma sinuta alustama.”

Sel ajal kui ma nõjatusin tuge otsides vastu nikerdatud riiulit, õnnestus tal ühekorraga mind tervituseks musitada, mantel haarata, see trepikäsipuule riputada ja tekitada minus süüdlasetunne.

Tutvu raamatuga Varraku lehel!