FOTOD | "Maalides Head" projekti eestvedaja Marianne Tamm: seda projekti poleks olemas, kui ma ei oleks saanud neilt eitavat vastust

Vaata ka pilte tänavustest maalidest!

Keskkooliõpilane Marianne Tamm räägib lähemalt, millest "Maalides Head" alguse sai ja oktoobris toimuvast heategevuskontserdist. Ühtlasi tõestab ta, et vanus ei ole kunagi takistuseks, isegi kui alguses on palju ebaõnnestumisi.

Maalides Head” on heategevusprojekt, mida korraldatakse juba neljandat aastat järjest. Projekti eestvedajateks on kaks keskkoolitüdrukut, lisaks Mariannele ka Annabell Sarapuu ning selle mõte on tiivustada tuntud Eesti inimesi maalima pilte, et panna need heategevusoksjonile. Tulu annetatakse vabatahtlike tegevusel loodud ja toetajate rahastusel baseeruvale heategevusfondile Minu Unistuste Päev, mis viib ellu raskelt või krooniliselt haigete laste unistusi.

Projekti eesmärk on aidata lapsi, kes peavad haiguse tõttu veetma oma päevi haiglaseinte vahel või tarbima igapäevaselt ravimeid. Oma projektiga saavad nad toetada Minu Unistuste Päeva organisatsiooni, et nemad saaksid omakorda täide viia rohkemate laste unistusi. Projekti eestvedaja Marianne on tegutsenud ka ise Minu Unistuste Päeva vabatahtlikuna ja teab hästi, kuidas väikene heategu võib olla kellegi jaoks suureks toeks, või isegi elumuutev.

Marianne, olete ise alles keskkooliõpilased, aga “Maalides head” tegevusprojekt on tegutsenud aastast 2016. Kui vanad te olite, kui selle asutasite ja kust selline tore idee alguse sai?

Seotud lood:

Kui projektiga alustasime, siis ise olime 14-15aastased (Marianne 15, Annabell ja Maarja-Liis 14 — toim.). Vaatasin 2015. aasta jõulude ajal saadet “Jõulusoojus” ning seal räägiti Minu Unistuste Päevast. Minu jaoks oli see imetlusväärne, mida teeb Minu Unistuste Päev.

Kuulates seda, et osad lapsed on haiglas ja peavad võitlema valudega ning sööma igapäevaselt ravimeid, tundus minu jaoks ebaõiglane. Need armsad lapsed on nii pisikesed ja peavad juba võitlema oma eluga. Tahtsin koheselt anda ka oma panust, aga kahjuks minul kui kooliõpilasel ei ole oma sissetulekut, et teha annetusi. Kirjutasin mõne päeva pärast Minu Unistuste Päevale, et sooviksin tulla vabatahtlikuks ning anda oma panust ajaliselt. Sain vastuseks “ei”, sest olin liiga noor nii suure vastutuse võtmiseks ning see oleks ka minule vaimselt väga raske. Olin alguses väga kurb ja isegi veidi pettunud.

Üks õhtu, kui hakkasin magama jääma, siis tekkis mul idee, et mis oleks kui paneksin Eesti avaliku elu tegelased maalima ja need maalid oksjonile ning saadud tulu annetaks Minu Unistuste Päevale. Ma ei suutnud sellel õhtul enam uinuda, idee hakkas peas tiirlema. Võtsin arvuti ja kirjutasin kohe üles, kes võiks maalida, tegin valmis ka kirjad, mida saata tuntud inimestele. Järgmise päeva hommikul kooli kõndides rääkisin ideest oma klassiõele Annabellile, kes tuli minu ideega kaasa. Kooli jõudes saatsime juba kirjad välja ning paari tunni pärast hakkasid tulema ka esimesed positiivsed vastused.

Meil ei olnud ei ruume, vahendeid ega mitte midagi muud kui idee ja motivatsioon. Viskasime iseendit pea ees vette ja hakkasime siis vaikselt korraldama. Kui me ei oleks seda kohe teinud, siis ilmselt ei oleks me seda kunagi teinud.

Meile meeldib Minu Unistuste Päevaga ikka öelda, et “Maalides Head” projekti poleks, kui ma ei oleks saanud neilt vastust “EI”. Aga pärast esimest aastat sain ma siiski Minu Unistuste Päeva vabatahtlikuks. Ma tõestasin, et vanus ei ole minu puhul takistuseks.

Milliseid üritusi te eelnevatel aastatel korraldanud olete ja kuidas need läinud on? Mis on teie enda meelest kõige säravamad momendid, mille üle te uhkust tunnete?

Kui projektiga alustasime, siis meil polnud ideed, et korraldaksime ka näituse. Meil käis maalimas Tõnis Niinemets, kes küsis, et miks te näitust ei korralda. Läksime pärast maalimist kohe koju ja hakkasime korraldama, teadmata, mis vastutuse ja kohustuse me endale võtsime.

Meenutame esimest aastat ikka selle looga: esimesel aastal toimus meie üritus Kultuurikatlas ja kohal olid enamasti ainult minu sugulased. Pärast üritust läks minu väike sugulane maale vanaema juurde ja küsis vanaemalt, et miks sina Marianne sünnipäevale ei tulnud, see oli nii armas. Meil oli kaks varianti, kas me oleme kurvad, et nii vähe rahvast tulid ja loeme ürituse läbikukkunuks, või võtame selle kogemuse kaasa ning läheme edasi. Meie valisime teise variandi ja siin me nüüd oleme.

Eelmisel aastal toimus meil näitus-kontsert samuti Eesti Rahva Muuseumis. Kui inimesed hakkasid kogunema ja saal täitus ja täitus ning toolidest tuli puudu, siis oli meil mõnes mõttes hea meel. Mitte sellepärast, et kõik istuda ei saanud, vaid sellepärast, et neid oli nii palju. Tassisime veel Uku Suvistega enne kontserti algust saali toole juurde.

Säravaid momente on meil väga palju, aga tõesti eelmise aasta üritus oli meie jaoks ääretult eriline. Seistes laval ja vaadates neid inimesi tundsin, et saime hakkama sellega, mida oleme üritanud saavutada. Kogu meie tiimil oli õhtu lõpuks pisarad silmis.

Kas inimesed, keda palute appi maalima, tulevad hea meelega ideega kaasa või vajavad natukene palumist?

Tavaliselt tullakse ikka hea meelega, aga on ka neid, kes kardavad maalida ja ütlevad seetõttu ära või lihtsalt ei vasta meie kirjadele.

Tegutsete kahe-kolmekesi, aga kas olete mõelnud oma tiimi suurendamisele? Kas kahekesi raske ei ole?

Oleme rääkinud ja mõelnud, et võiksime tiimi suurendada, aga nagu näha, siis me hoopis kahanesime sellel aastal. Projekt läks suuremaks ja kohustusi on rohkem, aga tiim on väiksem.

Paljude jaoks on tundunud, et kõik on nii lihtne ja kerge, aga tegelikult alati see nii ei ole. On olnud palju õhtuid, kus olen nii suure pinge all, et lihtsalt nutan, sest ma tunnen, et ei jaksa enam. Aga siis pühid pisarad ja ütled endale, et sa saad hakkama ning lähed edasi. Kui sa teed seda, mida sa armastad ja teed seda südamega, siis ükski raskus ei takista sind.

Ma teen mingil määral iseenda elu raskeks. Kui keegi saadab mulle kirja, siis mul on vajadus vastata sellele kohe, mitte oodata õhtuni. Minu lähedased nimetavad mind viimasel ajal töönarkomaaniks. Kuna ürituseni on vähem kui kuu, siis on see kõige kiirem aeg üldse. Vabandan väga oma lähedaste ja sõprade ees, et pole nendele nii palju aega pühendanud kui võiksin.

Kuidas te jõuate kooli kõrvalt nii suure projektiga tegeleda?

Mingil määral on see raske, aga see on minu jaoks kui hobi, mida ma teen iga vaba sekund. Kuna armastan seda, mida ma teen, siis see ei ole minu jaoks kohustus, vaid puhas rõõm.

Koolis istun kõik vahetunnid telefonis ja vastan meilidele ning õhtud olen samuti arvuti taga ja tegelen “Maalides Head” projektiga. Kõige keerulisem on ilmselt see, et nädalas kahel-kolmel korral tuleb käia Tartu-Tallinna vahet. Näiteks eile pidin minema Tallinna ja tagasi hakkasin sõitma hommikul kell viis, et kaheksaks kooli jõuda ning nüüd õhtul Tallinna tagasi.

Õnneks on meil sellel aastal toetajaks Škoda, mis tähendab, et saame käia autoga igal pool, mis teeb meie elu palju lihtsamaks ning koolis on ka mõistvad õpetajad ja maailma parim klassijuhataja Piret, kes tulevad vastu ja toetavad seda, mida me teeme.

Kas plaanite ka tulevikus sellega tegeleda ja on teil mõni suurem eesmärk mõtteis mõlkumas?

Järgmisel aastal oleks meil juubeliaasta, sest siis saab meil täis viis aastat. Mõtlesime, et siis võiks teha eriti ägeda aasta. Ideed, kuidas ja mida teha on meil juba tegelikult olemas, aga veel me neid ei jaga, kuna need pole veel täiesti kindlad.

Kuna hetkel käime 12. klassis ja eksamid on tulemas, siis tuleb meil kõik korralikult läbi mõelda, et see kooli ei segaks.

Meilt küsitakse tihti, et kas teil staarid juba otsa ei saa. Neid on tegelikult veel palju, kes ei ole maalinud ja samas on võimalus proovida ka välismaa staaridega ühendust saada, aga see tundub esialgu võimatu. Kuid alati tasub proovida ja küsida!

Millised on teie endi kõige suuremad ootused ja lootused tänavusele üritusele ja oksjonile?

Loodame ikka, et saal oleks rahvast täis ning koguksime võimalikult suure tulu Minu Unistuste Päeva jaoks, sest iga laps väärib oma unistuste päeva.

"Maalides Head" 8. septembri ühismaalimine Foto: Andre-Harlet Elvisto

“Maalides Head” soovib oma tegevusega olla ka väärikaks eeskujuks Eesti noortele, näidates, kuidas ise midagi põnevat ja vajalikku teha. Ja näidata noortele, et kõik on võimalik, kui ise pingutad. Nad tahavad tähelepanu juhtida, et neid lapsi, kes vajavad oma ellu rohkem rõõmu ja hingejõudu, ei ole kahjuks vähe.

Kolme aasta jooksul on neile maalinud juba pea 70 Eesti avaliku elu tegelast, näiteks: Ott Lepland, Anne Veski, Ivo Linna, Liis Lemsalu, Birgit Sarrap, Juss Haasma, Tõnis Niinemets jpt. Sel aastal maalivad neile Ott Tänak, Tõnis Mägi, Evelin Ilves, Liisi Koikson.

Nad korraldavad iga aasta heategevusliku näitus-kontserdi, kus on üleval maalid, millega on võimalik tutvuda, ning vahva kontserti pool. Üritus toimub 6. oktoobril Eesti Rahva Muuseumis. See on sündmus, mis on mõeldud kogu perele. Esinejateks on Lenna Kuurmaa, Mikk Saar, Birgit Sarrap, Uudo Sepp, Getter Jaani ja Kadiah.

Aita ka sina täita haigete laste unistusi! Lihtsaim viis toetamiseks on rahaline annetus:

Saaja: SA Heategevusfond Minu Unistuste Päev

EE082200221059721449 (Swedbank)

EE101010220197114226 (SEB)

EE767700771001366205 (LHV)

EE931700017003582453 (Luminor)

EE819999000010139105 (Pocopay)

Palun märkige annetuse juurde viide “Toetaja 2019” ning oma ettevõtte/eraisiku kontaktandmed.

Annetustelefonid:

900 0505 — kingid 5 eurot
900 0510 — kingid 10 eurot

Minu Unistuste Päeva toetamiseks saad teha annetuse otse läbi Swedbank Ma armastan aidata keskkonna.

Inglite aeg