Äärmuslike ökoistide — nimi, mille neile on külge pookinud nn korralikud kaaskodanikud — puhul kehtib tabavamalt kui vist kellegi teise puhul väljend: mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Jah, nad ei taha mitmel põhjusel elada nii, nagu meie teiega: tulla iga päev poest uue kilekotiga koju (milles on omakorda terve trobikond väikesi kilekotte: leiva, saia, kohupiima, sokkide, šampooni jms jaoks); lasta üle päeva kraanikausist alla piim või jogurt, heita prügikasti vorsti, juustu, leiba ja saia. “Korralik inimene” ei taha kriimustatud kohvimasinat ega kolme jalaga diivanit, freeganitele sobivad aga nii üks kui ka teine — ja nad on õnnelikud! Miks? Sest nende maailmavaade ei toetu vaid oma rahakotile ja “korralikuks olemisele”, vaid rohelisele mõtteviisile laiemalt ning selle üks kandev alustala on säästlik eluviis.
Seda saab kõige paremini teha iseenda näite varal — alates isikliku raha säästmisest, kuni mure ja hoolivuseni maailma rohelise tulevikuni välja. Seetõttu ei piirdu freeganid sugugi ainult toidukauba hankimisega, vaid neile on sümpaatne igasugune tarbimine, mis hoiab ära asjade (olgu nendeks mööbel või rõivatükk) juurdetootmise ja asjatu minemaviskamise. Terve ilm on ju täis nii töökorras külmikuid kui ka tasuta toitu, mida sinna sisse panna.
Ohjeldamatu priiskamine
Kui arvestada, et eurooplaste kulutused toidule neelavad ümmarguselt veerandi sissetulekutest (2006. aastal moodustasid kulutused toidule eesti peres 24,8% sissetulekutest, kümme aastat varem oli see näit koguni 41%), olles konkurentsitult majapidamises kõige suurem kuluartikkel, tekib hoopis küsimus, miks me kõik freeganite kombel ei mõtle ega tegutse. Lootus on, et ehk nüüdne majandussurutis korrigeerib meie mõtlemist, tootmist ja tarbimist. Sellest poleks kasu mitte ainult igale perele konkreestelt, vaid kasu oleks ka globaalne.