Kell on kolm pärastlõunal, kui Marijke koos oma freeganitest kamraadidega Amsterdami Uuele turule ilmub. Ta tuleb jalgrattal, pakiraamil väike kast, selles punt nööri, ja muidugi ei puudu tema raudsel päevi näinud ratsul ka esikorv. “Ei või iial teada!” naerab Marijke, ja seegi kord on tal õigus. Pärast vähem kui tunnist turutiiru on nii korv kui ka kast toidukraami täis ja pika varrega põrandalampi tuleb tal juba tõelise žonglööri osavusega kodu poole vedida. Noor naine kaob vingerdades kaaslinlaste sekka, ja ainus, mida keegi tema toidunoosi puhul arvata ei oska, on tõsiasi, et ta pole ühegi suutäie eest sentigi maksnud.

Marijke toidusedel koosneb suures osas sellest, mida turukaupmehed lettidele ja kastidesse maha jätavad. Naise jaoks pole see probleem, sest ta on peaaegu täielik taimetoitlane. Kui tal millegi “väga erilise” järele isu tuleb, astub ta muidugi sisse mõnda toidupoodi, kuid… Kuid Marijke möönab, et tal on igast poes toidu eest välja antud eurost tuliselt kahju, kuna freeganlik elustiil on temas tekitanud kindla veendumuse, et kõike, mida ta vajab (ta peab silmas nii toidu- kui ka tarbekaupu) võib saada ka täiesti tasuta. Ehk küll mitte kohe täna…Uut voodit tuli tal näiteks otsida kaks kuud, hõrkude merekarpidega või värske kartuliga on seevastu lihtsam. Kui ei saanud täna, saab homme või ülehomme. Aga saab kindlasti, ütleb Marijke kogemus.

Freeganid — kes nad on?

• Freeganism on mõõdutundetu ja mõttetu tarbimise vastu suunatud alternatiivne elustiil, mille viljelejad ise kulutavad oma elutegevuseks minimaalselt loodusressursse, praktiseerides mõõdukat tarbimist ja asjade taaskasutust.
• Nad ei soovi oma tarbimisega toetada kapitalistlikke suurmonopole, makstes neile toidu, rõivaste ja tarbekaupade eest põhjendamatult kõrget hinda.
• Freeganid toituvad peamiselt supermarketites, turul või restoranides äravisatavast puhtast toidust ning pooldavad tuliselt tarbe- ja rõivaesemete ning jalanõude korduvkasutamist.
• Termin tuleneb ingliskeelsest sõnapaarist free ja vegan, mis võeti esimest korda kasutusele antiglobalistide ja äärmuslike keskkonnakaitsjate poolt 1990ndate algul. Toona käivitati aktsioon “Toitu, mitte pomme”, milles veeganid ja vegetaarlased hakkasid esimest korda avalikult tarbima supermarketites äravisatud puhast toitu.

Kuid hollandlanna pole ainus — freeganluse elustiiliks võtnuid on üle maailma tuhandeid. Neid on igas eas, igast rassist ja igasuguse sotsiaalse staatuse ja positsiooniga, nii Pariisis kui ka New Yorgis, Londonis ja Brüsselis. Selles veendumiseks piisab, kui jälgite veidigi terasemalt mõne suurlinna turu külastajaid — süsteem toimib suurepäraselt. Teine asi on öistel kogumisretkedel käijatega. Selleks et nende kampa saada, peab olema juba “ökosekti” usaldusväärne liige. Esiteks pole seltskonda vaja mingeid ninakrimpsutajaid ja teiseks on igas suurlinnas oma magusad ja vähem magusad noosipaigad, mida iga juhusliku ligiastujaga ei jagata.

Kui halvasti võib “soovimatute külaliste” käsi prügikasti juures tegelikult käia, näitas ilmekalt mai lõpupäevil Kanal 2 eetris olnud saatelõik: et tüütust tülitajast vabaneda, võttis prügikastist söögipoolist ammutanud mees kaameramehe hirmutamiseks välja hiigelmõõtu noa… Pea samal ajal leidis trükimeedias kajastamist lugu “täiesti korralikult riides inimestest”, kes kampas supermarketi juures tähtaja ületanud toidukaupade äraviskamist ootasid, need kärmelt läbi sorteerisid, kottidesse ladusid ja koju tagasi kiirustasid. Hämmeldust ei tekitanud ajakirjanikus mitte fakt, et keegi prügikastis sorib, vaid see, et tegu oli justkui täiesti korralike inimestega — kuhu me küll jõudnud oleme! Tõesti kuhu, tekib küsimus. Kas sinna, et prükkarid on saanud ajapikku paremad hilbud üll ja puhtama silmnäo, või on juhtunud hoopis see, et oleme otsaga Euroopas, kus meid on ees ootamas juba tuhanded kompleksivabad “ökohullud”, kelle jaoks see ongi elustiil?

Teadlik protestikäitumine

Freeganlus, mille eelkäijaks võib pidada koos suurlinnade tekkega käivitunud kokkuhoidlike ja praktilise meelega pensionäride ning majanduslikult kehval järjel oleva elanikkonna “kogumisaktsioone” (stiilis: palju asju jagatakse tasuta, ole ainult ise õigel ajal õiges kohas ja hoia kott ligi), on praeguseks ajaks välja kasvanud uue põlvkonna omalaadne protestimaiguline tarbimiskäitumine. Aktsioon, mida kohati ilmestab tõepoolest äärmusesse kalduv säästlikkus, on aga väljas õige asja eest — võideldakse ju sel moel ületootmise- ja mõõdutundetu tarbimishullusega.

Freeganid on kui uue ajastu ristisõdalased, kelle rünnaku sihtmärgiks on priiskamise esirinnas olevad suurlinnad ning kel on kõrini suurtootjate ja turustajate hinnalõa otsas olemisest. Teiseks on valdav osa neist veendunud, et inimestel pole üldse nii palju toidu- ega tarbekaupu vaja, kui neid praegu toodetakse: esmalt raisatakse mõttetult ressursse nende tootmiseks, hiljem nende hävitamiseks ja tootmise tagajärgedega võitlemiseks. Milleks see kõik? Seega pole freeganite puhul tegu mitte haiglase tungiga sorida supermarketite prügikastides või sorteerida turul riknenud tomatikuhilast kotti kobedamaid; ka mitte lihtsalt püüdu võimalikult odavalt läbi ajada (kuigi paljusid on algselt sellele teele tõuganud majanduslik sundolukord), vaid kindlatele väärtustele tuginev eluhoiak.

Nn uusfreeganlus, mis tekkis ekstreemsete keskkonnakaitsjate ja antiglobaliseerumise vastaste leeris juba 1990ndate algul, on märksa laiem liikumine, kui esmapilgul tundub ega piirdu sugugi ainult oma “ökopesas siblimisega”. Freeganid muretsevad enamasti tõsimeeli kogu maailma pärast: tulevastele põlvedele pärandatava keskkonna, puhta joogivee, Antarktika igijää sulamise pärast… Millal teie näiteks nendele probleemidele mõtlesite või selle heaks konkreetselt midagi ära tegite?

Äärmuslike ökoistide — nimi, mille neile on külge pookinud nn korralikud kaaskodanikud — puhul kehtib tabavamalt kui vist kellegi teise puhul väljend: mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Jah, nad ei taha mitmel põhjusel elada nii, nagu meie teiega: tulla iga päev poest uue kilekotiga koju (milles on omakorda terve trobikond väikesi kilekotte: leiva, saia, kohupiima, sokkide, šampooni jms jaoks); lasta üle päeva kraanikausist alla piim või jogurt, heita prügikasti vorsti, juustu, leiba ja saia. “Korralik inimene” ei taha kriimustatud kohvimasinat ega kolme jalaga diivanit, freeganitele sobivad aga nii üks kui ka teine — ja nad on õnnelikud! Miks? Sest nende maailmavaade ei toetu vaid oma rahakotile ja “korralikuks olemisele”, vaid rohelisele mõtteviisile laiemalt ning selle üks kandev alustala on säästlik eluviis.

Seda saab kõige paremini teha iseenda näite varal — alates isikliku raha säästmisest, kuni mure ja hoolivuseni maailma rohelise tulevikuni välja. Seetõttu ei piirdu freeganid sugugi ainult toidukauba hankimisega, vaid neile on sümpaatne igasugune tarbimine, mis hoiab ära asjade (olgu nendeks mööbel või rõivatükk) juurdetootmise ja asjatu minemaviskamise. Terve ilm on ju täis nii töökorras külmikuid kui ka tasuta toitu, mida sinna sisse panna.

Ohjeldamatu priiskamine

Kui arvestada, et eurooplaste kulutused toidule neelavad ümmarguselt veerandi sissetulekutest (2006. aastal moodustasid kulutused toidule eesti peres 24,8% sissetulekutest, kümme aastat varem oli see näit koguni 41%), olles konkurentsitult majapidamises kõige suurem kuluartikkel, tekib hoopis küsimus, miks me kõik freeganite kombel ei mõtle ega tegutse. Lootus on, et ehk nüüdne majandussurutis korrigeerib meie mõtlemist, tootmist ja tarbimist. Sellest poleks kasu mitte ainult igale perele konkreestelt, vaid kasu oleks ka globaalne.

Enim äravisatavad toiduained

• piimatooted
• liha ja -kalatooted
• kulinaariatooted
• aed- ja puuviljad
• pagaritooted

Euroopa Komisjoni põllumajandusvoliniku Mariann Fischer Boeli tänavu kevadel esitatud aruandest selgub, et eurooplased heidavad prügikasti uskumatutes kogustes toitu. Ainuüksi Prantsusmaal minemavisatust piisaks kogu Kongo Demokaartliku Vabariigi alatoitumuse all kannatajate toiduprobleemi lahendamiseks, Itaalia prügikastides olevaga aga võiks teha lõpu näljahädale Etioopias. Siiski pole toiduainete massiline ületootmine ja selle tonnide kaupa prügimäele saatmine vaid nende kahe riigi probleem. Nähtus on märksa laiem, et mitte öelda lausa pandeemiline — patustajad on sisuliliselt kõik maailma jõukad riigid. Ainuüksi Suurbritannias visatakse raporti andmetel minema tervelt 1/3 kogu toidust ja see läheb maksma 13 miljardit eurot aastas! Seega makstakse toiduainete hävitamise eest omakorda peale, ja mitte vähe.

Ameerika Keskkonnakaitse Agentuuri andmetel läheb igal aastal kogu riigis prügimäele ligikaudu 38 miljonit tonni toitu. Mõru huumoriga võiks väita, et umbes poolel tuhandel end ametlikult New Yorgis freeganiks kuulutanul pole hoolimata majandussurutisest mingil juhul nälga vaja karta. Freeganite retked on osutunud nii kuumaks teemaks, et isegi kuulus telesaatejuht Oprah Winfrey oli nõus nad oma kaamerate ette tooma. Ja üllatus, üllatus! Esialgsest hämmeldusest kasvas välja siiras lugupidamine. Kuigi saatejuht ennast freeganite seltskonnas veel ette ei kujutanud, oli ta nende väärtushinnangutega absoluutselt päri.

Paradoks on aga selles, et vabaturumajanduse õndsalikes tingimustes toodetud tohutuid toidukoguseid ei jõua ükski ühiskond ise ära tarbida, vähem kindlustatud elanikele seda söömiskõlblikku toidukraami aga normidele ja ettekirjutistele viidates samuti jaotada ei ole võimalik. Jah, teoreetiliselt ehk veel, kuid praktikas ei tule sest suurt midagi välja. Ei Itaaliast ega Prantsusmaalt, ei Soomest ega Eestist jõuaks jogurt või saiake ka parima tahtmise korral paari tunniga Mustale Mandrile, kus see tänuga vastu võetaks. Seega jääbki üle vaid üks lahendus: prügikast.

Rimi hüpermarketil, mis on tuntud nii keskkonnateadlike väärtuste kui ka õiglase kaubanduse (Fair Trade — toim) ühe suurima propageerijana Eestis, on kavas lähiajal Pärnus käivitada projekt, millega antakse realiseerimisaja lõpul toiduained (toidukaubad, mille puhul kehtib realiseerimiskriteerium “parim enne”) tasuta vähekindlustatud inimestele. Rimi pressiesindaja Evelin Mägioja ütles, et igas nende poes jääb päeva lõpus järele keskmiselt 1-2 korvitäit toidukaupu ning nüüd on otsustatud see prügikasti viskamise asemel tasuta realiseerida. Kuna ettevõtte põhiväärtuste hulka kuulub muuhulgas ka säästlikkuse väärtustamine, polnud Mägioja sõnade kohaselt sellisele mõttele kuigi keeruline tulla. Siiski põrkus Rimi esimene analoogne ettevõtmine Tartus koostööpartneri (kes pidi tegelema jaotuse ja logistikaga) esitatud ülikõrgete sanitaar- ja toidukäitlusnõuete tõttu vastu bürokraatiamüüri. Ometi ollakse valmis veel kord üritama. “Kõige suuremad piirid seab märge “kõlblik kuni” (nt piima- ja kulinaariatooted), mis kohustavad müüjaid toiduained realiseerima veel sama kuupäeva sees. Palju lihtsam on toiduainetega, millel on märge “parim enne”, ja just nende kaupadega algust teemegi,” ütleb Mägioaja.

Tarbimismaaniast vaevatud ühiskond

Kuigi ligi kolmandik eurooplastest elab üheliikmelises leibkonnas, jääb neil aina vähemaks võimalusi osta toiduaineid soovitud väikeses pakendis. Suurketid dikteerivad aina jõulisemalt tarbijale ette ostetava toidu koguse (suured pakendid) ja hinnad ning mängivad järjest küünilisemalt tarbija emotsioonidel (näiteks: ostes kaks, saad kolmanda tasuta; ostad kilo, saad poole odavamalt jne). Need on vaid mõned priiskamisele ehk oma tegelikku tarbimist mittearvestavale ostumaaniale ärgitavatest näidetest, mida kohtame igal sammul, päevast päeva.

Ostupalavikule aga järgneb psühholoogilises plaanis järgmine samm: mis kergelt käes, see kergelt läheb. Ehk seda, et ei toit ega ka tarbeesemed ei tundu nii väärtuslikena, et seda mõistlikus koguses ja hinnaga soetada, hiljem tarbida või säilitada (hoida) — toidu ega asjade minema viskamises ei nähta midagi väära. Vanemad ees, lapsed järel!

Loe juulikuu Marie Clairest:

• Maailma edukaima modelli Gisele Bündcheni eksklusiivintervjuu
• Kuidas eesti tüdruk Brasiilias mehele läks
• Ukraina amatsoonid - naised, kel on meestest kõrini
• Sissevaade sõprusesse - Eesti tuntud inimesed räägivad, mis neid üksteises paelub
• Uuestisünd pornotähest pastoriks

Kolmas aspekt, mis raiskamist soodustab, on tänapäevase urbanistliku eluviisi jätkuv pealetung, mis väljendub nii uut tüüpi kodude (köök-elutoa-stiilis-korterid; panipaikade puudumine) kui ka traditsiooniliste toiduainete koduse valmistamise ja säilitamise kadumises. Räimepihvide praadimine, et need siis tilli-äädika marinaadi panna, on plasmateleriga hüper-super disainitud köök-elutoas ilmselge stiililine libastumine. Meie uutes moodsates kodudes pole ette nähtud kohta ei seenekorvile ega moosipurkidele… Nii ongi kõrvuti freeganitega üles kasvanud urbanistlik põlvkond, kelle suhe toidu ja üldse tarbimisega on sama äärmuslik kui esimeste prügikastis sorimine, kuid nad asuvad skaala teises otsas. Nemad usaldavad vaid oma kodukülmikut, supermarketit ja pangakaarti.

Samal ajal tõstatakse aga Euroopa Liidus järjest teravamalt üles küsimust, kui suur on õigupoolest äravisatud toiduainete ladustamisest tekkinud kasvuhoonegaaside hulk. Juba praegu viitavad arvutused miljarditele tonnidele. Halenaljaks on seejuures fakt, et kui Euroopa Komisjoni üks direktoraat tõstatab küsimuse massilise raiskamise lõpetamisest, tegeleb teine neist samal ajal aina uute ja senisest veelgi kõrgemate ja reaalsusest kaugenevate reeglite ja normide väljamõtlemisega. Kuid kes teab, võib-olla on selles ka midagi head — äkki me lahendame just tänu sellele probleemi ise, otse rohujuure tasandil ning võtame eeskuju freeganitest.

Kommentaar

Sirli Pehme
Eesti Maaülikooli Mahekeskuse juhataja

Teadlik põhimõtteline freeganlus ehk vabadus mitte osta, vaid kasutada olemasolevat, on muidugi põnev, kuid päris ekstreemne lähenemine. Seda eriti prügikastidest toidu otsimises. Eestis on levinud pigem see, et inimene on vaesuse tõttu sunnitud tarbima vaid seda, mis käeulatuses. Küll aga mahub freeganluse ja raiskava tarbimise vahele veel üsna palju võimalusi säästvalt käituda: osta vaid tõesti vajaminevat kaupa vajalikus koguses, igasugune taaskasutamine, kohalike väiketootjate kauba eelistamine jne. Need põhimõtted on õnneks paljudele Eesti elanikele omased ja säästva tarbimise teema muutub üha aktuaalsemaks.
Freeganite sõnum on igal juhul oluline, sest tõmbab tähelepanu ühiskonna tarbimishullusele. Toidu raiskamist aitaks vältida lühem ja paindlikum tarneahel — see tähendab enam kohalike tootjate kauba pakkumist ja hooajalise toidu tarbimist. Kõik see aga vajab üsna suuri muutusi mõtteviisis. Loodetavasti saadab Rimi algatust vähekindlustatud inimeste abistamiseks edu. Paindumatud ja ebamõistlikud euronõuded ei tohiks takistada toimimist terve mõistuse printsiibi järgi. Millegipärast ei tunne euronõuded aga sama elavat huvi selle vastu, et hädasolijad sellesama toidu prügikastidest leiavad, ning samuti ei pööra need tähelepanu alatoitunud inimestele.

Allikas: MC