Kliendid peavad sageli sisemist dialoogi inimestega, kes neid ümbritsevad ja kellega palju kokku puututakse. Omas peas püütakse leida lahendusi lahendamatutena näivatele probleemidele, ja lahendus ei tule. Gestaltteraapia pakub võimalust see sisemine dialoog välja nähtavale tuua.
Jah, seal toolil ei ole TEGELIKULT teist inimest, aga meie aju jaoks ei ole vahet. See, mis toimub kliendiga, kui ta räägib toolile kujutletud persooniga, on üsna sarnane sellega, mis toimub temaga elus. Kuidas kliendi hääl või kehaasend muutub, mis tunded teda valdavad toolil istujaga kohtudes, annab hulgaliselt materjali saamaks aru, mis toimub nende kahe inimese vahelistes suhetes igapäevaselt. Sisuliselt on see samaväärne või isegi parem, kui tulla selle inimesega koos teraapiasse. Parem, sest meil on võimalus järele proovida, öelda välja kõike, mida tegelikult elus öelda ei julgeks ja vaadata riskivabalt, mis siis juhtub.
Enamasti juhtub meiega rohkem kui oodata oskasime. Väljaütlemistega “puhastatakse” oma ekraani, seda, mille läbi maailma vaadatakse. Välja saab öeldud hulgaliselt emotsioone, mis ei lase igapäevaselt selge pilguga olukordi näha. Tulemuseks on sisemine rahulolu ja uued vaatenurgad enne võimatuna tundunud olukordadele.
Norimine või uudishimu
Ühel vanal gestaltteraapia õppevideol võib näha gestaltteraapia loojat Fritz Perlsi istumas vastastikku suurde segadusse aetud naiskliendiga: “Mida sa nüüd teed? Oled sa teadlik oma asendist? Mis su jalg/käsi/silmad/ jne hetkel räägivad?” Kliendi paanika kasvab plahvatuseks: “Mida ma üldse teha võin, kui sa iga asja kallal norid!” Terapeut ei nori tegelikult, ja tegelikult ei ole see terapeudi isiklik huvi ega soov panna klient mingil muul moel käituma, eesmärk on hoopis kliendile tema tegevus peegeldada ja sellega ta teadlikkust tõsta.
Kõige lihtsamaski kehahoiakus on palju informatsiooni terve isiksuse ja tema eluviisi, suhtumiste, hoiakute kohta. Tavaelus inimesed harjuvad meie isikupäraste mustritega ega pane neid kunagi küsimuse alla — seega ei tule meil ka kunagi pähe küsida endalt, miks just nii teen või olen ja kuidas see mu praegust elu mõjutab?
Inimene on tervik igas mõttes, see kuidas ta elab oma elu, peegeldub igas väiksemaski tegevuses, mida ta teeb. Teost või tegemata jätmisest harutada välja niidiots, mis viib kogu elamise viisi lõngakerani ja tahtmise korral aitab seda lahti harutada ja pusadesse selgemat pilku heita. Komme hilineda võib viidata suutmatusele ei öelda — ei öeldakse kaudselt ja justkui maskeerides seda endast olenematute põhjuste taha. Valu õlgades võib viidata väljaütlemata vihale, see suunatakse endasse — enda vastu ja alatasa pinges lihased hakkavad lõpuks valuga endast märku andma. Kaalus juurdevõtmine võib viidata inimese omadusele liiga lihtsalt ja mõtlemata “neelata” kõike, mis pakutakse — ka arvamusi, teiste elustiile, mis endale sobimatud ja “seedimatu” kivina kõhtu kinni jäävad.
Juukseloki närviline keerutamine räägib midagi sellest, kuidas klient end tunneb — on see ebamugavus või soov flirtida? Seda küsib terapeut ja vastuse leiab klient enda seest. Terapeudi asi pole öelda, miks inimene nii teeb ja kuidas seda muuta, keegi teise sügavasse sisemusse tegelikult ei näe. Võime vaid oletada ja vahest täppi panna. Terapeudi asi on juhtida tähelepanu ja anda inimesele võimalus ise selgusele jõuda, millega täpselt tegu ja kas oma elu soovitakse sellisena jätkata. Kui elu sellisena rahuldust pakub, pole muutmine vajalik, kui aga tunne ütleb, et midagi tuleks muuta, siis uurimismaterjali toob klient teraapiasse ohtralt.
Töö unenägudega
“Ma kõnnin suure gladioolivälja ääres ja mul on plaan minna sünnipäevale, ma murran mõned gladioolid, aga nende vars jääb lühikeseks… murran veel, aga ikkagi ei saa kätte õige pikkusega lille… Ma peaks vist hüppama kaldaveerelt alla põllule, et õige pikkus kätte saada.” Vahest imestad hommikul, miks ma sellist und nägin ja mida see peaks ütlema?
Gestaltliku mõtteviisi kohaselt ei ole tüüpunesid, millel igaühe jaoks sama tähendus. Inimene valib unenäo elemendid igapäevaelust ja tegemisest, kuidas need öises unes aga kombineeruvad, ütleb midagi meie sageli teadvuse salasoppidesse surutud mõtete-soovide kohta. Gestaltteraapias saab unenägudega tööd teha. Klient räägib oma unenägu nii nagu see sünniks olevikus ja terapeudi abiga leitakse seosed hetkel elus toimuvaga.
Unenäos saab esile tulla alateadlik materjal, mille kaitsemehhanismi tõttu oleme teadvusest eemale jätnud, millel aga meile oluline sõnum, see sõnum võibki olla vastus, mida hetkel elus otsime. Kui ühtpidi une rääkimine kohe “silmi ei ava”, võib proovida ennast unenäo erinevatesse rollidesse — mis tunne oleks olla gladiool? Ja kui olen gladiool, kas ma tahan jääda põllule, kus on turvaline ja tuttav, või saada murtud, kaasa võetud ja maailma näha? Ja kuidas on see seotud mu eluga praegu?
Individuaalteraapia või grupp
Gestaltteraapiat tehakse nii individuaalteraapiana kui grupis. Seda, mis endale paremini võiks sobida, otsustab igaüks ise. Grupid käivad koos nädalavahetuseti — kolm kuud, igas kuus üks pikk nädalavahetus. See, mis toimub, on sisuliselt sama nii grupi kui individuaalteraapia puhul. Grupi võit on aga suurem tagasiside võimalus. Sageli kardetakse, et oma muresid ja rõõme võõrastega jagada on raske. Tegelikult jääb grupis toimuv selle ruumi seinte vahele.
Enamus märkab üsna pea, et tekkinud usalduses ei olegi enese jagamine midagi ületamatut. Pigem suurendab iga jagamine usaldust teiste vastu, sest vastukaja laseb näha — oleme nii paljudes asjades sarnased. Samas oleme paljudes asjades erinevad ja ka see saab grupis selgeks, ka teiste tegevuse tagamaasid mõistetakse järsku kergemini.
Gestaltteraapia grupp ei ole meeskonnatöö harjutus. Igaüks saab tähelepanu ja tegelda oma asjadega — mingeid ühiseid lahendusi leida ei saagi. Grupp on vajalikul hetkel toetuse või tagasiside allikaks. Gestaltteraapia ei ole ka sektiliikumine, kellelegi ei sisendata “õige mõtlemise” viise ega soovitusi. Gestalt vaatab inimese olemise alustaladele, eeldab, et inimene on elus olulisim otsustaja oma vajaduste ja soovide üle.
Grupis saab treeneri õhutusel harjutada uutmoodi suhtlemisviise, küsida abi või vaadata, mis juhtub, kui ma ennast üksi jätan, väljendada kellelegi oma suhtumist ja näha reaktsioone, jagada ennast ja küsida, kuidas see teistele tundub. Tavaelus jääb meil sellisest väärtuslikult tagasidest sageli vajaka ja peame piirduma oletustega. Grupis saab oletusi kontrollida ja nii mõnigi saab ümber lükatud, nii mõnigi kartus jõudu andva lahenduse.
Grupiteraapia ei pruugi olla igaühele parim valik. Enne grupi kokkupanekut viiakse kõigi osalejatega läbi intervjuud, kus oma sobivust ja ootusi selgitada saab. Eelintervjuud kindlustavad, et gruppi ei satu teisi võib-olla kahjustavate kavatsustega inimesi.
