Häda ei anna häbeneda ehk tualeti ajalugu

 (44)
Häda ei anna häbeneda ehk tualeti ajalugu
Scanpix

Me oleme tänapäeval nii harjunud tualettpaberi ja privaatse tualettruumi kasutamisega, et esimese hooga on raske oma elu ilma nendeta ette kujutada. Ometigi aga pole need asjad ju sugugi nii olnud. Milline on olnud inimkonna puhtusevajadus läbi ajaloo?

Hügieen ja pingutused „puhtuse“ nimel on olnud osaks inimeste elust läbi kogu inimkonna ajaloo, ent muutused on toimunud arusaamades ja vahendites.

Kas teadsite?
  • Tänapäsevase tualettpaberi võtsid kasutusel Hiina keisrid, 14. sajandil;
  • Läände jõudis vetsupaber 1857. aastal täna Joseph C Gayetty’le. Mees tegi oma nimele roppu reklaami — trükkides oma näopildi igale pühkimiseks mõeldud paberile;
  • Veel aastaid pärast moodsate tualettpaberite kasutusele võtmist toimis omamoodi ringlus, kus eelmise päeva ajaleht oli järgmise päeva tualettpaber.
  • Tänapäevased rullides müüdavad vetsupaberid tulid müügile umbes 1880ndatel aastatel, kui Albany Perforated Wrapping (A.P.W.) Paper Company ja Scott Paper Company oma toodetega turule tulid.
  • Algselt turustati tualettpaberit meditsiinitootena, mida soovitati näiteks hemorroidide korral.
  • Tualettpaberi müümine oli firmade jaoks seotud ka häbitundega.
  • Keskmine ameeriklane kasutab päevas 57 lehte tualettpaberit, mis teeb kokku 20 805 lehte aastas.
  • Ameeriklased on nii maailma suurimad tualettpaberi kasutajad kui ka ka suurimad tualettpaberi tootjad.
  • Muistsetel aegadel mõisteti puhtuse all pigem välist puhtust, mis oli inimese enda teha. Mingeid suuri karme hügieeninorme enamasti polnudki. Näiteks Pompeis — kurva saatusega kuulsas linnas, mis 79. aastal Vesuuvi vulkaani tuha alla mattus — paiknesid eratualetid majapidamiste köögis.

    Eluviis lõi vajaduse

    Rändrahvastel polnud käimlaid ilmselgelt vaja, sest neil oli võimalik kõigest haisvast ja ebameeldivast lihtsalt eemale rännata. Tualettpaberi aset täitis kõik see, mida elukeskkond parasjagu pakkus: rohtu, lehti, puukoort, villa, sammalt, adru, lund, vett jne. Kõik, mis loodusest tuli, jõudis sinna ka tagasi.

    Koos paiksete asukondadega tekkis lõpuks ka vajadus püsivama lahenduse järele. Täpsemalt võib öelda, et käimlaid ja kanalisatsioonisüsteeme hakati rajama aastatuhandeid tagasi. Näiteks Šotimaal, Skara Brae nimelises kuulsas UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvas neoliitikumi aegses külas, oli algeline kanalisatsioon ja latriinidki olemas. Elu selles külas käis aga 5100-4500 aastat tagasi.

    Esimene, kõige lihtsam käimla oli maa sisse kaevatud auk. Keerukamad ehitised, nii augu kõrgenduse kui seinte osas, tulid tükk maad hiljem. Kreeka ja Rooma õitsengu ajal leidus mõnes elumajas tualett isegi juba teiselt korruselt.

    Vaim oli üllas, keha roojas

    Ent kanalisatsiooni või latriinide olemasolu ei tähendanud veel, et inimeste elupaigad oleksid tänapäevases mõistes puhtad olnud. Näiteks varajases Ateenas olid üsna algelised kanalisatsioonitorud, osaliselt olid need suisa avatud. Isegi tolleaegne kuulus komöödiakirjanik Aristophanes viitab oma tekstides Ateena „porri“ astumise võimalusele. Muide, kreeklased kasutasid tualettpaberi eelkäijana toona näiteks savi ja kive.

    Roomlased seevastu olid väga osavad kanalisatsioonimeistrid. Keiserliku linna kanalisatsioonisüsteemi tuumikelemendiks oli suur kloaak ehk Cloaca Maxima. Räägitakse, et 33 aastal e.m.a oli suure kloaagi juhttoru olnud sedavõrd võimas, et imperaator Augustuse abiline Marcus Agrippa mahtunud sealt koguni purjelaevaga läbi sõitnud.

    Ka avalikud käimlad olid Roomas levinud. On’s äkki neist aegadest pärit väljend — häda ei anna häbeneda? Pärast ihukergendust kasiti end pulga külge kinnitatud käsna või riidetükiga, mida siis kasutuskordade vahepeal hoiti soolveega täidetud anumas. Avalikud käimlad olid ka omamoodi suhtlemispaigaks, sest vaheseinadeta latriinid asusid väga lähestikku ja istudes läks enamasti kauem….

    Elu vaid ühe käega

    Araabiamaades peeti käimlas tehtud tegemisi sedavõrd räpaseks, et vasakut kätt väljaspool käimlat enam kasutada ei tohtind — olgugi pestud, oli see jumala silmis roojane ja söögilauas võis kasutada nii ainult paremat kätt. See uskumine on tänaseni säilinud.

    Islamireeglite kogu — Qadaahul Haajah — jagab aga juhiseid neile, kel vaja potile minna. Näiteks peab kempsu sisenema vasaku jalaga, välja astuma aga paremaga. Vetsu ei tohi kaasa võtta midagi, millel on kirjas Allahi nimi. Potil istudes — ja muuseas istumine on kohustuslik — ei tohi olla näo ega seljaga Meka poole.

    Pigem põllule kui potti

    Koos Rooma langusega kadusid sajanditeks ka teadmised hästi toimivast kanalisatsioonist ning tualettruumidest. Keskajal olid korralikud (nt kapilaadsed) vetsud haruldased. Enamasti oli põrandas lihtsalt mingi auk, mis juhtis väljaheited õue.

    Esimene üldkasutatav käimla ehitati Londonis 15. sajandil ning see mahutas korraga kuni 130 inimest. Väljaheiteid, mis tänavatel vedelesid loobiti kõikvõimalikesse kohtadesse: veekogudesse, kraavidesse, põldudele jne.

    Vesiklosett naases Euroopasse alles 16. sajandi lõpus tänu Inglise kuninganna Elisabeth I ristipoja söör John Haringtoni tegutsemisele. Haringtoni kaasmaalased vesiklosetti ehk WC-d heaks ei kiitnud, küll aga leidis see kasutust Prantsusmaal. Sealgi mitte ülemäära laialdaselt — näiteks Versailles’ lossis olevat algselt olnud vaid üks WC.

    Kuigi tänapäeva arenenud maade elanikud kasutavad juba väga moodsaid tualettruume — siikohal võib ära mainida ka invatualetid, helendavate prill-laudadega kempsud Suurbritannia haiglates ja ka kulla ning vääriskividega kaunistatud rikkurite pissuaarid — elab suurem osa maailmast siiani välikäimlate ja maasse kaevatud aukude ajastus. Vähehaaval on ka arenenud maadesse veesäästu eesmärgil hakanud tagasi tulemas kuivkäilad.