Haritud teenijatüdruk: tahtis ju kangelane tüdrukuga abielluda ega öelnud hoopiski: „Kuidas oleks? Lähme voodisse!”

Catherine Cooksoni „Haritud teenijatüdruku“ kangelanna Jinny Brownlow elab küll 1970ndatel aastatel, kui naised on nii mõnegi õiguse kätte võidelnud, aga enda eest tuleb seista ka temal. Kui peigmees ta maha jätab, otsib ta tööd sekretärina ning tööandja pere saab tallegi uueks perekonnaks. Raskused ei jää aga tulemata ja Jinnyl läheb oma elu muutmiseks vaja kogu oma vaimujõudu. "Haritud teenijatüdruk on Eesti Päevalehe laupäevalehe LP romaanisarja 33. raamat.

Katkend raamatust

1. peatükk

„Kuula, ja kuula hoolega, sest seda, mis ma nüüd räägin, mäletad sa oma surmatunnini, ja see kõlab nii: vooruslikkus on kõige kulukam kaup maailmas. Mida kauem sa seda hoiad, seda rohkem selle eest maksad. Need kulutused närtsitavad su ära. Mõned naised on neitsina sündinud, sest nendes peituv mehelikkus on vaekausi üles kaalunud. Teised jälle, nagu sina, kelle siht on olla veel üks Kristuse pruut selles neetud haaremis, mis praeguseks juba puupüsti täis on, ei ole muud kui põgenejad, elust põgenejad ... Selle asja tuum on ... Ja mis siis on selle asja tuum? Noh, eks ikka see hirmus sõna – seks. Te kardate seda ja nii te siis õilistate end küll luku taha pannes, küll julmale sõnakuulelikkusele ja alandavatele kommetele alistudes: käed-jalad laiali, pikali põrandal ... muidugi näoli maas ... jalgadele suud andes ... Jumal! mõelda vaid ... Tahaks küll teada, kas Temal iiveldus peale ei tule nähes, kuidas mees oma õigusi naisele peale surub, ja ikka kõik Tema nimel ... Mine! Jah, mine, kiirusta, eksabikaasa ootab sind! Viimane sõna veel: pea meeles, Tema on öelnud, et abielus seal teisel pool pole andmist ega võtmist. Nii et sa kaotad igas punktis ... Mis sa ütlesid?”

„Ütlesin, et palvetan su eest.”

„Käi põrgusse!”

„Seal ma olen käinud. Lähen teist teed.”

Jinny Brownlow suflööriraamatut hoidev käsi vajus alla ja ta oli äärepealt valmis ühe dekoratsiooni vastu toetuma, kuid selle väga vildakas asend hoiatas, et vähimgi liigutus paneks terve hulga dekoratsioonitükke uperkuuti lendama, ja see oleks tõepoolest olnud ühe kohutava nädala paras lõppvaatus.

Ta vaatas, kuidas kaheksa näitlejat nukra käteplagina saatel kummardasid. Eesriie langes ega tõusnud enam: plaksutamine lõppes ja kostis vaid jalgade rüsinat ning toolide naginat, kui hõredavõitu publik väljapääsu poole trügis.

Ta keeras ümber ja ühines näitlejatega, kes suundusid nõndanimetatud garderoobidesse, millega Fellburn Social Hall neid oli varustanud. Jinny pilk leidis Ray Collardi, aga mees oli kaugel eemal teistest ees, Ray ei olnud möödudes tema poole vaadanud. Midagi oli viltu. Jinny tundis seda juba mõnda aega, aga kõige rohkem viimasel nädalal, kui mees selles koledas näidendis peaosa mängis. Isegi kolmapäevases Fellburn Gazette’is ilmunud arvustusel, mis lõpukõne maitsetusele viitas ... peaaegu jumalateotus, öeldi seal ... ei olnud korda läinud ateiste, agnostikuid või lihtsalt kahtlejaidki etendusele tuua. Edasi ütles kriitik, et kui näidend tahtis tõestada, et kõik korralikud naised elavad viletsuses ja ainus väärt asi elus on seks, siis see igatahes ei õnnestunud, sest tahtis ju kangelane tüdrukuga abielluda ega öelnud hoopiski: „Kuidas oleks? Lähme voodisse!”

Jinny sõnas: „Vabandust!” ja trügis mööda Jess Wintersist, kes igavese koomikuna naerdes lausus: „No miks ma peaksin sind vabandama, Jinny, sa pole ju minu heaks muud teinud, kui aitasid täna õhtul paarist kehvast kohast üle. Eks minult oodatakse ikka nalja, pisukest leevendust selles neetud seedimatus tiraadis.”

Ülejäänud sõnad hajusid selja taga ja Jinny vabandas jälle, möödudes Hal Campbellist, näitlejast-mänedžerist, kes kogu asja käigus hoidis ja kes tavaliselt tegi lõpliku otsuse, millised neli näidendit Fellburn Players igal aastal lavastab. Aga selle viimase valikus teda küll süüdistada ei saanud. Lavastaja Philip Watson oli seda eelistanud, arvates, et on aeg Fellburni selle kandi inimesi mõtlema panna.

Noh, ilmselt nad olidki mõelnud ... ja leidnud pärast esietendust, et kõige parem on edaspidi eemale hoida.

Hal Campbell pani käe tüdruku käsivarrele, peatas ta hetkeks ja ütles: „Vaata, ehk saad Rayga midagi ette võtta. Ta ütles, et ei tule koosviibimisele. On’s midagi pahasti?”

„Mina ei tea küll midagi.”

Hal tegi grimassi ja laskis tal minna. Jinny teadis, et Hal ei usu teda. Nojah, aga mida ta siis ikkagi teadis? Päris kindlalt vaid seda, et ta oli narr. Aga ta ei saanud ju sinna midagi parata, et üks isemoodi narr oli.

Ta jõudis Rayle järele vahekäigu lõpus. Collard otsis lavastajat. „Noh, nüüd siis, kuradi päralt, said oma tahtmise, eks ole! Kolme aasta jooksul, mis ma selles tobedas seltskonnas olen olnud, pole veel sihukest käkki kokku keeratud.”

„Võib-olla see polnudki niivõrd näidendi kui osatäitmiste süü: mõni inimene oskab asja publikuni viia ja mõni ei oska …”

„Ray!” Jinny hääl kõlas ootamatult, peaaegu nagu karjatus.

Collard laskis käe langeda, käratas siis tüdruku poole pöördudes: „Too oma mantel! Ma lähen minema.”

Ta avas ukse enda kõrval, läks sisse ja lõi siis ukse mürtsuga kinni. Philip Watson ütles Jinnyle otsa vaadates: „Eks tee, mis su boss käskis. Öeldi ju, võta mantel. Miks sa siis ei jookse?”

Tüdruk vaatas teda pärani silmi. Watson ei olnud talle kunagi meeldinud, siiski oli mees tema vastu alati kena olnud. Jinny arvates püüdis mees omal moel talle meele järele olla. Ta oli juba minemas, kui Watson sootuks teisel toonil lausus: „Kui sa minu nõu kuulda võtad, Jinny, siis sa ei too mantlit, vaid tuled kõigi teistega koos pidu pidama. Ma ... ma räägin ainult sinu enda kasu pärast.”

Jinny viivitas ja vaatas teda üle õla tõsisel pilgul, enne kui minema hakkas. Alati, kui oli vaja midagi ebameeldivat öelda, kinnitasid inimesed, et räägivad su enda kasu pärast.

Ta läks mööda vahekäiku niinimetatud daamide garderoobi, ja kuulamata jutuvada säärase näidendi siin linnas lavastamise hullumeelsusest, võttis oma mantli, villase mütsi ning salli, ja väljus, ilma et keegi tema tulekut või minekut oleks tähele pannud, sest lõpuks ei peetud teda ju näitlejaks: ta kõlbas etteütlejaks ning lauljale klaverisaatjaks, kuigi mitte just professionaalsel tasemel, nagu talle korduvalt oli nina peale visatud. Õigupoolest olid ta kasinad klaverisaatjavõimed tihtilugu olnud põhjuseks, miks laulja ei saanud oma parimat välja panna.

Kui nad muusikalavastust tegid, korraldas peaosatäitja sopran Gladys Philips, tenor Peter Philipsi naine, alati põhjuste lahkamise. Imelik, mõtles Jinny, kui lauljatel etendusel midagi viltu kiskus, ei süüdistanud nad iialgi oma häält: ikka oli põhjuseks kas akustika või mõlemal pool lava vuhisev tõmbetuul või ei olnud nad parimas vormis, aga enamasti oli klaverisaatja see, kelle pärast kehvasti läks.

Ray Collard ootas teda autos ja käivitas mootori kohe, kui tüdruk vaevalt istuda oli jõudnud. Mees ei selgitanud kiirustamise põhjust ja Jinny ei küsinud. Ta teadis, mis tulemas oli, ega tahtnud seda kuulda, sest omal moel oli ta ju süüdi ... „Ei!” sõitles ta ennast, „Selle asja puhul ta sõna „süüdi” ei kasuta. Ei, ei kasuta.”

Nad ei vahetanud ühtegi sõna, kuni auto kihutas mööda Bog’s Endi kaldapealset, kus esilaternate valgus tõi tühja seina kohal nähtavale hiiglasuurte tähtedega kirja „Henderson & Garbrook. Engineers”. Siis hakkasid paistma väravad ja veel üks pikk sein täis aknatäppe. Lõpust kolmas alumises reas oli tema aken, vähemasti selle masinakirjabüroo aken, kus ta enamiku viimase aasta päevi oli istunud, välja arvatud need korrad, kui teda kutsuti asendama mõnd puhkusel olevat sekretäri või kedagi haigestunut mõnes harukontoris.

Peas vilksatas mõte, et kui ta lahkuks, ei tunneks ta büroo järele erilist puudust. Nädal tagasi oli ta esitanud oma kandidatuuri ühele teisele töökohale, ja tal oli ka vajalik kvalifikatsioon: ta oli tugev kiirkirjas, kuigi see praktika puudumise tõttu viimastel kuudel pisut värskendamist vajas, aga prantsuse keel oli korralik. Seda oli ta vormis hoidnud raadiot kuulates ning lugedes, kuid mitte kordagi ei olnud Hendersoni juures antud talle võimalust seda kasutada. Õigupoolest näis büroojuhataja preili Cadwell mingil põhjusel takistusi tegevat igaühele, kes prantsuse keelt oskas. Ei temale ega ka Noreen Powerile, kes samuti oskas hästi prantsuse keelt, polnud kordagi langenud osaks võimalust minna ülakorrusele.

Aga mis tähtsust oli tööl, mis tähtsust oli prantsuse keelel, mis tähtsust oli üldse millelgi peale selle, mida Ray talle öelda tahtis?
Auto peatus kõrgete kitsaste terrassmajadega tänaval. Jinny lükkas autoukse lahti, läks üle kõnnitee, läbi väikese raudvärava ja keldrikorruse trepist alla, pistis võtme lukuauku, siis astus oma kodu uksest sisse, kolmetoalisse köögi ja vannitoaga korterisse, ning süütas valguse, mis tõi nähtavale mugava, kuid külma toa. Ta pani gaasitule põlema ja pöördus oma saatja poole. Collard seisis, käed rippu, ja vaatas tüdrukut üksisilmi. Ta ilme oli tülinoriv. Siis haugatas mees ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Sina ise oled selles süüdi. Kuuled või? Sina ise oled süüdi.”

Jinny ei küsinud, milles ta süüdi oli, vaid ootas, et mees jätkaks.
„Ütlesin sulle mitu nädalat tagasi, olin hulluksminemise äärel ja ma ei saanud oodata. Sulle oleks see olnud kõige lihtsam asi maailmas, et ... et ...” Ta kallutas pea jõnksuga küljele, sirutas käe välja ja lisas, sõrm peaaegu tüdruku nina all: „Kogu selle kuradi nädala olen ma selle neetud näidendi viimaseid ridu rääkinud sinule. Kuuled? Olen neid sinule rääkinud, mitte sellele tobedale Wainwrighti-lipakale, vaid sinule. Ja nüüd ütlen ma sulle, et sa lõpetad niisamuti nagu see tegelane. Mitte kloostris, ei, see pole sinu jaoks, vaid siin pisikeses haisvas keldris koos paari kassiga.”

Jinny ei lausunud ikka veel midagi, ainult vaatas üksisilmi meest. „Pisike haisev kelder,” oli too öelnud. Võib-olla see oligi kelder, aga siin oli nii mõnigi parem mööblitükk, mille sarnast mees oma elus kunagi ei olnud näinud. Mida siis Ray talle õige pakkunud oli? Kaks tuba ja köök kaupluse peal. Ja mis see kaupluski endast kujutas? Üksainus aken, millel oli kiri „Raymond Collard, Painter & Decorator”. Ühe-mehe-firma. Aga ta mõtles seda laiendada. Oo jaa, see kavatsus tal oli, nagu ta ütles – laiendada. Sellepärast oli ta ka näiteseltskonda ning Fellburni Bog’s Endi Tööliste Klubisse astunud. Mõnda niisugusesse kohta nagu Rotary ei oleks ta pääsenud, aga nagu ta ise ütles, mida rohkem sa igal pool liikmeks oled, seda rohkem sidemeid sul on, ja ta oligi juba asjaarmastajatelt näitlejatelt kaks tellimust saanud. Ja veel oli mees otsustanud, mida Jinny mööblist maha müüb ja mida kaupluse peale korterisse kaasa võtab. Aga Ray rääkis nüüd jälle.

„Emilyl on rohkem mõistust ja arusaamist, kui sinul ilmaski olla võib, ja sa oled kogu aeg talle ülalt alla vaadanud, eks ole.”

Nii et see oli siis Emily. Muidugi oli see Emily. Miks ta end ikka veel ninapidi vedas? Ta teadis seda ju algusest peale, miks ta siis selle kõige ees silmad kinni pigistas?

Üle aasta tagasi, kui ema suri, tuli tal lahkuda majast, kuhu isa oli ema toonud pulmapäeval, majast, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud, tundes armastust ning rõõmsat meelt enda ümber. Just „rõõmus meel” oli see õige sõna; vanematest õhkus eheda õnne tunnet. Isa juhatas väikest antiigikauplust ja ema oli muusikaõpetaja. Rahaküllust polnud kunagi, aga näis, et selle puudumise pärast ei muretsetud iial. Jinny meelest oli vanemate abielu eeskujuks, mis oli sügavale temasse istutanud kujutluse omaenda tulevasest elust. Ta oli üheksateist, kui isa suri, ja aasta pärast läks ema talle järele. Mõlemad olid suhteliselt noored, alla viiekümne, kuid ilmselt ei suutnud ema üle elada lahkumist kaasast, sest arsti sõnutsi ei olnud tal kehaliselt midagi viga, ta lihtsalt hääbus igatsusest.

Kuuetoaline maja, kus nad olid elanud, ei kuulunud neile. Ettenähtud üür oli siiski ainult üheksa naela nädalas ja ta oleks sellega kenasti hakkama saanud, aga ta sunniti lahkuma: ta ei suutnud vastu panna majaomaniku survele, kes pakkus asenduseks seda keldrit. Aga et see oli heas linnajaos, siis oli üür neliteist naela nädalas. Veelgi enam, ta pidi selle korteri saamiseks alla kirjutama kolmeaastasele rendilepingule. Aga enda meelest tal vedas, sest ta sai peaaegu kohe korterinaabri, haigepõetaja Emily Houselea. Too hankis tööd peamiselt agentuuri kaudu, ja kuna ta eelistas öötööd, sobis see elukorraldus mõlemale, nii et nad puutusid veidi pikemalt kokku ainult laupäeviti ja pühapäeviti üle nädala.

See oli mõni nädal tagasi, kui Jinny tundis sigaretisuitsu lõhna ja et ei tema ega Emily ei suitsetanud, tegi ta järelduse, et Emilyl oli sõber külas käinud. Aga miks ta seda maininud polnud? Selle aja jooksul, mil nad koos olid elanud, oli Emilyl mitu sõpra olnud. Nad tulid ja läksid ja Emily heitis nende üle nalja. Aga sellele viimasele ei olnud ta kordagi vihjanud.

Kui Jinny nüüd Emily ukse poole vaatas, jõudis temani mehe uratav hääl: „Ta on läinud. Viis oma asjad ära. Niimoodi oli parem. Ja vaata,” Ray hääl muutus pehmemaks, „ma ei tahtnud, et nii läheks, sa ju tead, et ma ei tahtnud. Seda enam, et ta on minust kaheksa aastat vanem ja sellest ei oleks midagi välja tulnud. Oleksin veel oodanud, aga ta on sedapsi. Mul on tunne, et ta tegi seda meelega, aga see ei puutu asjasse. Ja ma kordan veel, et sa oled ise süüdi.”

Mis temaga lahti oli? Mis imelik tunne see oli ta sees? Ta polnud kunagi varem midagi taolist tundnud, ei olnud iial tahtnud kellelegi kallale karata, aga praegu oli tal meeletu tahtmine meest lüüa. Ei, mitte lüüa, vaid rebida, nägu küünistada, asju vastu ta pead puruks taguda. Ta ei tahtnud seda sõnadega endast välja paisata, ta tahtis seda välja märatseda.

Ja siis ütles mees: „Anna andeks, Jinny. Oh jumal küll! Miks sa midagi ei ütle? Anna vastu, naisterahvas! Vaata, see on veel üks sinu joon, sa oled nagu puunukk, sind lüüakse ja sa tuled muudkui tagasi, et veel saada. Nagu need kaks Philipsit alati su kallal klaverimängu pärast võtavad. Miks sa vastu ei hakka ja neid põrgusse ei saada? Või veel parem, ütle suurele Hal Campbellile, et eks maksku korralikule klaverimängijale, kui ta sellega rahul pole, mida sina teed. Aga ei, sina lihtsalt kannatad ära. Ja kõigi ülejäänutega ka, muudkui jooksed nende käskude peale edasi-tagasi nagu mõni haritud teenijatüdruk. Jah, see ongi sinu kohta õige väljend: haritud teenijatüdruk. Nii leplik, nii viisakas, nii kuradi kombel meeldimisõhinat täis, sa lased ju inimestel enda külge saapaid puhastada. Ma ütlen sulle veel üks kord, Jinny, siin sa lõpetad,” ta sihtis sõrmega põrandale, „kui sa ära ei õpi, et ei tohi nii väga saadaval olla.”

Ta läheb ... läheb ... läheb mehele kallale.

Ta tundis, et lõi pea selga, ja kuulis, et keegi naerab, aga ei suutnud sel hetkel uskuda, et tema ise toobki kuuldavale säärast heli ja karjub mehe peale: „Noh, sinu peale see ju ei mõjunud, eks ole! Et ma saadaval ei olnud, see sulle ei mõjunud. Käi välja! Käi välja, enne kui ma midagi teen! Mine! Mine minema!”

Ray oli ukse juures, selg tüdruku poole, ja seisis seal hetke vaikides, enne kui pöördus ja uuesti Jinnyle otsa vaadates vaiksel häälel lausus: „Anna andeks, Jinny. Ausalt, anna andeks. Ma teeksin ükskõik mida, kui saaksin veel praegu asja muuta, aga ma ei saa. Ja nali on ju selles, et ta ei tahagi minuga abielluda, ainult niisama koos elada. Aga kui laps käes on, võtan ta ära, see on ikkagi aus. Hüvasti, Jinny.”

Vaadates, kuidas uks Ray järel kinni vajus, kordas Jinny endamisi: „Kui laps käes on, võtan ta ära, see on ikkagi aus.” Imelikud võivad olla mõne inimese mõtted, need moraalivälgatused, mis vahel ilmsiks tulevad. Miks ta ei võiks abielluda enne lapse sündi? Ei, ta mõistis mehe kaalutlusi: Emily rasedus võis katkeda, laps võis sündida surnult. Ta seoks end ilmaasjata, ja sellest poleks mingit lohutust, et ta püüdis oma lapse vastu kena ja aus olla.

Aeglaselt võttis Jinny salli kaelast ja kootud mütsi peast, siis mantli seljast, läks magamistuppa ning riputas need kappi. Tuba oli jääkülm ja riiete kaitsva soojuseta värises ta silmanähtavalt.

Tagasi elutoas, tõmbas Jinny tumba kamina juurde, surus sellel kössitades käsivarred vaheliti ning istus, vaadates ainiti punaselt hõõguvaid püstvarbu. Haritud teenijatüdruk. Tema meelest oli see iseloomustus niisama hea kui iga teinegi. Üks tema nõrkusi oli ju see, et ta tahtis kõigile meele järele olla. Sellest ajast peale, kui ta oli kaotanud vanemad ja kodu, tundis ta endas otsekui iha kusagile kuuluda, olla jälle perekonna osa. Ta oli ainus laps, aga tundus, et nende peres oli koos kogu maailm. Nad olid kolmekesi, kedagi muud polnud neile vaja. Üks ebakõla oli nende elus olnud: Nell Dudley, ema nõbu. Jinnyle oli alati mõista antud, et Nell on labasevõitu, ja et ta oli ema nõbu, siis oli see tüdruku meelest kummaline, sest ema oli peen, elegantne. Aga nõbu Nellil oli kena abikaasa, advokaat. Ema ütles sageli, et tema küll ei taipa, kuidas Nell selle mehe oli saanud. Nell oli väga õnnelik, sest mees oli muretsenud talle ilusa aiaga terrassmaja Shieldi äärelinnas.

Ühel kohustuslikul külaskäigul nõbu Nelli poole ütles see daam prohvetlikud sõnad: „Nii see kesta ei saa: sina ja su ema ja isa elate seal nagu narride paradiisis. See pole loomulik, kogu see magus ja armas olemine ilma kellestki teisest hoolimata. Ühel ilusal päeval variseb see kokku. Pane mu sõnu tähele, tüdruk, ja valmista end ette.”

Isegi ema matusel ei jätnud nõbu Nell arvustamist: ema olevat olnud liiga hea, et elada. Selle tunnustava nentimise järel tegi Nell lõpetuseks peaaegu halvustava märkuse: „Sul peab küll visadust olema, et elule ja inimestele vastu panna”, et siis jälle tooni muutes lahkelt tähendada: „Sa tead, laps, kus me oleme, kui sul kunagi meid vaja peaks minema.”

Aga Jinny oli selsamal päeval otsustanud, et ükskõik kui väga ta ka seltsi vajaks, ei lähe ta seda nõbu Nelli majast otsima. Ometi koges ta üsna varsti, et nõbu ütlemine pidas paika, elule ja inimestele vastupanemiseks läks tõesti visadust vaja ja nii mõnigi kord tundis ta sellest puudu tulevat.

Ta mõtles möödaläinud aasta sündmustele. Ta oli vaid kuu aega Hendersoni juures töötanud, kui härra Pillon teda tähele pani. Ühel vihmasel õhtul küsis mees, kas ta ei tahaks autoga koju saada, ja tema oli rõõmuga nõus. Teisel korral kutsus mees teda enne kojuminekut klaasikest jooma. Kolmandal korral, kui Jinny oli kutse vastu võtnud, pööras mees auto vaiksele tänavale ja asus selle kallale, mis tema arust pidi olema tasu lõbustamise eest ja just õige tegevus õhtusel ajal. Jinny oli mehe autost peaaegu välja tõuganud. Ja kui ta minemas oli, krabas teine teda veel ja ütles: „Jäta nüüd! Sa ju tead küll, kuidas need asjad käivad, miks sa siis muidu tulid!”

Ta ei tundnud tol korral mingit raevu, ainult hirmu ja alandust, ja oli pühapäeval külmetanud, kuna sai paduvihmas jala koju tulles läbimärjaks.
Aga esmaspäeva hommikul oli alandus tuhat korda suurem, kui Betty Morris lausus: „Nägin sind reedel Pilloniga väljas. Sa vaata ette, muidu on ta naine sul kallal.”

Talle polnud hetkekski pähe tulnud, et Pillon võiks abielus olla, mees ei pidanud end abielumehe moodi ülal. Aga mismoodi üks abielumees end ülal pidas? Ta oli tobu, narr. Aga ta õppis.

Betty Morrise kaudu oli ta ka Fellburn Playersi seltskonnaga ühinenud ja kohanud seal Ray Collardit. Ray oli koolinäidendites ning skautide pantomiimietendustes mängides lavamaitse suhu saanud ja enamik trupist leidis, et tal on annet.

Jinny langetas pea, kuni lõug rinnale vajus. Ta tahtis nutta. Tema ees kangastus päevade rida, viis päeva nädalas kontoris: kirjutusmasinate klõbin, sekka preili Cadwelli käredad korraldused, vadistamine ja keelepeks sööklas, valgekraed ühes otsas, lihtrahvas teises. Härra Hendersoni plaan, et söödaks koos või et oleks üks suur söökla, oli luhta läinud: söödi küll ühe katuse all, aga eri pooltel. Tema klassivahede kaotamise idee oli toonud kuhjaga pahandust. Nagu keegi ütles, polnud neil iial streike olnud, aga pealesunnitud vendlus oleks äärepealt selleni viinud.

See härra Henderson oli päris põrguline. Jinny oli teda vaid pool tosinat korda vilksamisi näinud. Räägiti, et ta tuli hommikul tööle kõigist varem ja lahkus hilja. Mitte nagu ta äriosanik härra Garbrook. See näitas end umbes kord kvartalis juhatuse koosolekul.

Kell viis, Hendersoni firmas mitte minutitki varem, rünnati väravaid, autoparklaid ja busse. Jinny kasutas bussi. Mõnikord õnnestus tal esimese peale saada, sagedamini küll teisele või alles kolmandale. Siis tagasi siia korterisse ja kerge õhtusöök, võib-olla mõni sõna Emilyga, kui see väljas ei olnud. Kui oli käsil mõne näidendi õppimine, käis ta kahel õhtul nädalas proovidel. Ühe õhtu hoidis ta kino jaoks, teistel oli kodus, kuulas raadiot või vaatas televiisorit või värskendas oma prantsuse keelt. Pühapäevad olid kõige viletsamad päevad, eriti siis, kui sadas.

Aga see kõik oli olnud enne seda, kui Ray Collard palus teda endaga õhtut veetma. Ray meeldis talle kohe alguses, põhiliselt seepärast, et ei surunud end peale. Nad olid kolm korda väljas käinud, kui Ray teda suudelda püüdis, ja kuigi tema lähenemiskatsed aja möödudes üha innukamaks muutusid, ei olnud mees kordagi proovinud teda nahka pista, nagu tüdruk seda endamisi nimetas.

Kui Ray talle abieluettepaneku tegi, oli ta rõõmsalt nõus. Oh, ja nii tänulikult ... Miks ta küll nii tänulik oli? Ray polnud ju midagi erilist, polnud suuremat väärt ei välimuselt, positsioonilt ega isiksusena. Meest paremini tundma õppides hakkas ta taipama, et Ray oli rohkem kui kõiketeadja, ta oli egoist. Ometi armastas Jinny teda või vähemasti oli tal mingi tunne mehe vastu. Aga pärast kihlumist Ray hoiak muutus. Näis, nagu oleks ta saanud mingi loa vahekorras olla: tema arust oli tal lausa õigus seda nõuda. Mida nad veel ootasid? Nad olid kihlatud. Kavatsesid abielluda, eks ole? Ja miks pidas tüdruk end nii vanamoeliselt ülal? Ta oli ju kakskümmend üks, ja oli aasta tuhat üheksasada seitsekümmend kaheksa, Victoriat tuletasid meelde vaid vanavarapoed. Ja mis see abielu muud oli kui tükk paberit!
Selga sirgeks ajades tundis Jinny, et lihased on valusad. Ta oli nii kaua ühes asendis istunud, et kael oli krampis. Jinny keeras pead aeglaselt küljelt küljele ja see liigutus tuletas meelde, kuidas ta lõpmata palju kordi oli meest samal moel meeleheitlikult eemale tõrjunud. Ühe sellise lahingu ajal oli Emily Houselea ootamatult koju tulnud. See pidi olema neli kuud tagasi ja see oli viimane kord, kui tal Rayga võidelda tuli.

Püsti tõustes küsis Jinny endalt, kas ta teadis algusest peale, mis käimas oli. Kas ta oli huvi tundnud, miks mees teda enam ei tülita ja on tema vastu vaid viisakas? Ja enam ei olnud juttu ka sellest, kas nad jäävad siia elama, kuni rendileping lõpeb, või asuvad kaupluse peale ning annavad selle siin kui möbleeritud korteri üürile.

Ta pidi ju seda teadma. Miks ei võtnud ta siis midagi ette?

„Miks?”

Vastus oli kõikjal ta ümber: rahu, lausa kuuldav vaikus, mida häiris vaid gaasitule sahin. Äkitselt jooksis ta ukse juurde ja keeras võtit lukuaugus, läks siis, ikka joostes, magamistuppa ja viskus voodisse, riides, nagu ta oli, ning karjus nägu patja surudes: „Ema! Ema! Ma ei suuda seda välja kannatada! Ma ei talu seda üksindust! Aita mind, et ma mingit rumalust ei teeks! Oh Jumal, Jumal, aita mind, et ma mingit rumalust ei teeks!” Autoril oli selle näidendi lõpukõnes õigus: vooruslikkus on kõige kulukam kaup maailmas.