Hispaania armuke: Lizzie palvetas innukalt, et Frances leiaks endale õige mehe

Joanna Trollope romaan "Hispaania armuke" võiks sama hästi kanda ka mõnd muud pealkirja. Selles tegutseb küll üks hispaanlasest armuke, ent loo südames on pigem romaani peategelased: neljakümnele lähenevad kaksikõed Frances ja Elizabeth. Tegu pole lihtsakoelise ega etteaimatava looga, ent teemad, mida raamatus käsitletakse — perekond, laste, vanemate ja õdede vahelised suhted, armastus, igapäevaelu —, on tuttavad ja mõistetavad meile kõigile.

Katkend raamatust:

1. peatükk

Keegi — küllap mõni laps; Robert poleks ilmaski söandanud — oli köögi seinale kinnitanud plakati. Plakat oli väike, trükitud musta, erkroosa ja kollase värviga ning kujutas hooletult visandatud salkus juustega naist, kes hoidis jõllis silmadega kalkunil tiivast kinni. Pildi all oli konarlike tähtedega kiri: Naised ja kalkunid üheskoos jõulude vastu.

„See peaks olema vähemalt kahekümne kahe naelane,” ütles Lizzie telefonitorusse. „Ei, mitte enne puhastamist, pärast puhastamist. Kas see on talukalkun?”

Lizzie vaatas plakati poole ja puudutas tahtmatult juukseid. Soeng tundus korras olevat.

„Taevas hoidku,” ütles ta lihunikule. „Nii palju kallim!” Ta krimpsutas nägu. Pidi ta nüüd kalkunite päästmise enda peale võtma või veel kümme naela jõulupühade ahnesse kõrisse toppima? „Olgu siis talukalkun,” lausus ta. Ta kujutles tervet hulka rõõmsaid kalkuneid justkui pildiraamatus aias karjas klugistamas. „Kahekümne kahe naela raskune talukalkun, ja kas mina või härra Middleton tuleme sellele esmaspäeval järele. Jah,” ütles ta, „jah, härra Moaby, ma tean, et jäin tellimisega hiljaks, aga kui teil oleks kaelas majapidamine ja neli last ja jõulud ja firma ja veel kolm lisakülalist, jääksite teie ka hiljaks.”

Lizzie pani telefonitoru ära. Ta poleks pidanud niimoodi ütlema. Härra Moaby oli veerand sajandit Langworthis karni pidanud nagu tema isa enne teda, ning tal oli vaimselt alaarenenud laps ja suur ostukeskus ähvardavaks konkurendiks. Südamepõhjas tundis härra Moaby jõulude suhtes arvatavasti sedasama mis naised ja kalkunidki.

Lizzie läks lähemale ja silmitses plakatit. See polnud joonistatud; see oli trükitud. Kahtlemata oli selle ostnud Harriet, kõhn, terane, sarkastiline kolmeteistkümneaastane Harriet, kes oli taibanud, et jõulud polnud enam mingi ime, vaid olid emale nuhtluseks saanud. Hommikueinel olid Lizzie ja Harriet tülli läinud. Nad tülitsesid enamasti alati hommikueinel ning tavaliselt lõppes tüli sellega, et Harriet kepsles kooli, näol vihaleajavalt salatsev naeratus, mis pidi kolmele nooremale vennale näitama, kuidas ta neid vaeseid tobukesi haletseb, et nad ainult poisid on.

Harriet oli Lizzie’lt küsinud, kas ta läheb täna galeriisse, mille Lizzie ja Robert olid avanud, kui nad kuueteistkümne aasta eest Langworthi kolisid. Lizzie oli öelnud, et ei lähe.

„Miks?”
„Sest on jõulud.”
„Pagan võtku, mis siis — ”Harriet oli end toolil röötsakile lasknud ning pööritanud silmi hämmastava, võimatu mõtte peale, et keegi võiks seesugust tühist kodust tüütust nagu jõulud oma elutööst tähtsamaks pidada.

Lizzie oli otsemaid vihastanud. Ta oli õudusega kuulnud iseennast kriiskamas, kui palju igasuguseid tüütuid kohustusi tal on ja kui ärarääkimata tänamatu on Harriet. Harriet jälgis ema häirimatult. Davy, kes oli ainult viieaastane, hakkas nutma, ning suured ümmargused pisarad valgusid alla mööda poisi õnnetut nägu ja segunesid kakaohelveste kausis piimaga.

„Näe,” sõnas Harriet rahulolevalt, „nüüd ajasid sa Davy nutma.”
Lizzie jättis kriiskamise ning kummardus, et Davyl ümbert kinni võtta.
„Oi, kulla laps –”
„Sa peletad jõulud eemale!” ulgus Davy. „Kui sa niimoodi räägid!”

Harriet tõusis püsti. „Ma lähen Heatheri juurde,” ütles ta. „Hüppan galeriist läbi ja ütlen isale, et sa ei tule.”

Lizzie surus hambad kokku. „Palun jää koju, Harriet. Mul on sind tarvis. Nii palju on teha –”

Harriet tõi kuuldavale südantlõhestava ohke ning loivas ust paugutades kannataja ilmega toast välja.

Et Davyt lohutada, oli Lizzie talle justkui imikule lusikaga helbeid söötnud ning hiljem oli ta pannud Davy ja Sami pidulikke vanikuid punaste lintidega ümber trepikäsipuude mähkima. Sami meelest, kes oli kaheksa-aastane, oli märksa lõbusam keerata linte ümber iseenda ja Davy ja rabeleva kassi. Lizzie oli jätnud nad askeldama, et minna üles voodeid tegema ja vannitoa kraanikorke eest ära tõmbama, ning leidnud muuseas juukseharja ja kõrvarõngad ja tööde nimekirja, mille ta eelmisel õhtul tänaseks oli koostanud ning hiljem kaotanud. Seejärel tuli ta alla tagasi lihunikule helistama ja nägi plakatit. Veerand tunni jooksul, mis Lizzie oli ülakorrusel olnud, oli Harriet selle ilmselt seinale kinnitanud. Oli see vabandus? Võib-olla solidaarsuseavaldus? Lizzie igatses solidaarsust enda ja Harrieti vahel, samasooliste vandeseltslaslikku lähedust. Nii see on, kui ollakse üks kaksikutest, mõtles Lizzie laualt hommikusöögi jäänuseid koristades; sa tahad kellegi teise küljes kinni olla, kui su puuduvat poolt kohal pole. Ja Frances pidi tulema alles jõululaupäeval.

Robert ja Lizzie olid asutanud Middletoni galerii tillukeses poes ühel Langworthi lookleval kõrvaltänaval. Nad olid kohtunud kunstikoolis — Lizzie õppis skulptuuri, Robert kujundust — ning sestpeale olid nad lahutamatud. Galerii kontoris oli neil seinal noil kaugeil päevil tehtud foto, kus Robertil oli kulm surmtõsiselt kortsus ning jalas alt laienevad püksid, ja Lizzie’l — uskumatul, peaaegu pilbaskõhnal Lizzie’l — napp sviiter ning jalas platvormkingad, juuksed tohutu lotendava sametmütsi alla topitud. Ega nad palju vanemad olnudki, kui nad galerii avasid, poe üürisid ning selle kohal asuva niiske lagunenud korteri sisustasid juhuslike mööblitükkidega, mis vanemad neile andsid. Sel ajal oli Frances Londonisse esimese töökoha saanud. Ta helistas Lizziele kolm korda nädalas ning sõitis Langworthi, kaasas eksootiline linnakost, nagu näiteks hõbedased võrkkoega sukkpüksid või avokaadopirn paberkotis.

Robert käis Bathis õhtustel kursustel ning õppis pildiraame tegema. Lizzie hakkas vastumeelselt savi asemel tegelema lapitekkide õmblemisega, lillede kuivatamisega ja kannatlikult poleerima keskpäraseid, kuid moodsaid männipuust mööblitükke. Mõlemad avastasid endal ärisoone. 1978. aastaks, kui sündis Harriet, oli algne poepugerik, mis nüüd nägi välja kui oivaline seitsmekümnendate aastate kujutlus anglosaksi külaidüllist oma lehemustriliste sitskatetega, naiivsete akvarellidega, rohmakate kruuside ja puulusikatega, ülimalt edukas ja kraami täis. Lizzie isalt Williamilt ja pangast võetud laenude abil kolis Middletoni galerii endisesse lillepoodi Langworthi peatänaval, kus vitriinaknaid varjas kena valgeks võõbatud sepisrauast võrega Victoria-aegne sammaskoda.

Frances oli maja jalamaid näha tahtnud. Lizzie oli talle smaragdrohelise Citroën Deux Chevaux’ga, mis oli Langworthi tänavatel juba igapäevaseks nähtuseks saanud, Bathi jaama vastu vuhisenud ning ta galeriisse toonud, hinges segunemas kirglik uhkus ja ängistus. Jälgides Francese näoilmet, kui see silmitses galeriid, heledaid, värskelt küüritud ja poonitud põrandaid, alla ja üles suunatud lampidest tekkivaid romantilisi valguslaike, äsja peitsitud ja värvitud riiuleid, mis seisid kastrulite ja patjade ja küünlajalgade ja savikannude ootel, tundis Lizzie oma ja Roberti saavutuse üle taltsutamatut joovastust. Olles aga samal ajal sisimas Francese külge aheldatud, tabas Lizzie’t ka valusööst; valu Francese pärast, kes pidi rügama keskpärases reisibüroos ning õhtul minema troostitusse korterisse Batterseas, mida ta jagas tütarlapsega, kes talle eriti ei meeldinud. Pealegi oli veel Nicholas, vaikne, kinnine, tagasihoidlik Nicholas, sootuks teistmoodi kui Robert, ja Lizzie meelest Francesele täiesti sobimatu.

„Me kavatseme hakata kelimeid sisse tooma,” ütles Lizzie. „Me riputame need siia puust varrastele. Robil on üks sõber, kes võib meid varustada imetoredate kuivatatud asjadega Aafrikast, kaunade ja kuparde ja seesuguse kraamiga.”

„Mis asjad need kelimid on?” küsis Frances. Ta seisis ja vahtis valgeks lubjatud tellisseina, mille taustale vaibad pidi riputatama.

„Vaibad,” vastas Lizzie. Ta silmitses Francest. Kas ta võis lisaks kõigele, kogu oma ja Roberti täiusliku ja lootusrikka elu näitamisele veel ka teist uudist rääkida?

Frances pööras seinale selja ning vaatas talle otsa. „Vaibad,” ütles ta. „Siin rippumas. Nii kena. Sa ootad jälle last, eks ole?”

„Jah,” vastas Lizzie, tundes, et nutt tuleb peale. „Jah, ootan küll.”
Frances võttis tal ümbert kinni.

„Mulle see meeldib,” ütles ta. „Mulle meeldib kangesti, et sa jälle last ootad.”

Sellest rasedusest sündis Alistair. Oleksid pidanud olema kaksikud — Lizzie ihaldas kaksikuid –, kuid teine vend suri sündides. Frances sõitis kohe kohale, ta tuli veel enne, kui teada sai, et teda vajatakse, ning oli neil kolm nädalat, kulutades selleks kogu ülejäänud iga-aastase puhkuse. Alistairiga oli ta lootusetu, meenutas Lizzie, kohmakas ja saamatu, otsekui oleks imik midagi talle täiesti võõrast, muude asjadega sai ta aga suurepäraselt hakkama, majapidamisega, Robiga, galeriiga, pisikese leppimatu Harrietiga („Miks peab meil jälle tita olema?”). Kui Frances Londonisse tagasi sõitis, oli Lizzie nutma puhkenud, tundnud end kasutu ja poolikuna.

„Võib-olla oleksin pidanud teid mõlemaid naiseks võtma,” oli Robert öelnud, vaadates voodis lamavat Lizzie’t, kes toitis täitmatut Alistairi. „Ainult et ma ei suudaks eluilmaski Francesesse armuda. Kas pole veider? Paljuski nii sinu moodi, aga faktor X puudub.”

Peagi pärast seda oli ka vaikne Nicholas otsusele jõudnud, et Francesel faktor X puudub, ning silmapiirilt kadunud.

„Muidugi olen ma kurb,” lausus Frances, „peamiselt aga pettunud. Just nimelt endas.”

Lizzie palvetas innukalt, mitte küll eriti kellegi poole, et Frances leiaks endale õige mehe. Ta peaks olema pikk (nagu Rob), ja kena (nagu Rob), aga mitte nii hell ega kunstilembene kui Rob, muidu hakkaks tema, Lizzie, Francese meest Robiga võrdlema, ning Lizzie tundis vaistlikult, et sellest ei tuleks kellelegi head. Frances lahendas probleemi õige pea, armudes kõigepealt arhitektisse ning seejärel näitlejasse ja siis õnnetul kombel sellesama tütarlapse kavalerisse, kellega ta ühes korteris elas. Samal ajal Middletoni galerii muudkui edenes, neil oli kolm näitust aastas, nad avasid ülemisel korrusel dieetkohviku, maksid kõik laenud tagasi ja hakkasid kasumit saama.