Hüpnoos aitab muuta suhtumist ja hinnanguid

 (8)

”Kas Tartus on võimalik kohtuda hüpnoosispetsialistiga, kes asja tunneb? Andke kasvõi mingigi kontakttelefon! Olen meeleheitel, muidu ma sel teemal ju ei räägiks.”

Kas hüpnoosi abil suudetakse inimest rikkiläinud suhete, stressi või enesesüüdistuse sasipuntrast välja tuua, selgitab Tartu Psühhiaatriakliinikust doktor Lembit Mehilane.

Ei ole kahte ühesugust hädalist, kelle probleemid on läinud nii kaugele, et tal tekib küsimus olla või mitte olla. Niisuguse mõtlemiseni jõudmine on indiviiditi absoluutselt erinev, tuhandest tahust tekkinud küsimus, mille kohta ma ometi tahan öelda: akadeemilise haridusega tõsimeelselt oma tööd tegev kogenud psühhiaater suudab inimese sellelt teelahkmelt tagasi tuua.

Oma meeles hamletlikku küsimust heietav patsient ei ole lihtsalt leidnud endale õiget arsti. Tegelikult peab inimene kriisist ise välja tulema, ainult et ta kõrval peaks seisma psühhiaater, kes oskab probleeme lahata ja nõu anda. Psühhiaatrit peab saja-protsendiliselt usaldama, oma mure kõik varjundid ja võimalikud tekkepõhjused, näiteks suhted vanematega ja lapsepõlve areng, talle teada andma. Alles siis on ravi tulemusrikas. Mis puutub hüpnoosi, siis tuleb öelda, et arvamus selle imettegevast jõust ei olegi nii väär.

Hüpnoos on üks ammu tuntud psühhoteraapia paljudest meetodeist, kus aktiivne abi on rohkem psühhoterapeudi, mitte patsiendi enda kanda. Inimest ja tema geneetilist tausta muuta ei ole võimalik, küll aga saab teda hüpnoosiga oma enesehinnangut, hirme, kehalisi häireid või puudeid teistmoodi nägema ja hindama suunata.

Seotud lood:

Kas Eestis kasutatakse hüpnoosravi sageli?
Tänapäevaste väga mitmekülgsete ravimeetoditega kursis olevad psühhiaatrid ja ka psühholoogid kasutavad seda meetodit üsnagi harva. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli hüpnoos hoopis enam levinud, seda kasutasid patsiendi hirmude leevendamiseks peale psühhiaatrite ka neuroloogid ja terapeudid. Arvan, et rohkem on meetod kasutusel mitte nii tõsiselt võetavate alternatiivmeditsiini esindajate poolt.

Eriti kuulutavad oma üleloomulikke võimeid hüpnoosi teel 99protsendilise kindlusega stress, needus, kurjad vaimud, alkoholism, suitsetamine, liigsöömine ja mida kõike veel ära võtta Moskvast ja Peterburist või mujalt endisest Liidust saabunud ravitsejad. Et hingehaigused kätkevad endas teataval määral salapära, ongi seda olnud varmad ära kasutama, kuidas seda nüüd pehmemalt öelda, šarlatanid. Sellepärast on inimesel end reklaamivate ravitsejate rivis raske orienteeruda ning nad lähevad nende õnge. Hiljem tuleb psühhiaatril või ka psühholoogil tublisti rohkem vaeva näha, et patsienti talle sisendatud uskumuste ja vale ravi küüsist välja tuua.

Teavet hingeravi võimaluste kohta tuleks siiski küsida riigi psühhiaatriahaiglast. Kõik maailma meditsiinis tuntud ja heaks kiidetud tõhusad hinge- ja vaimuhaiguste ravi võimalused on praegu kättesaadavad ka Eesti patsientidele. Neid valdavad välisriikides väga hea koolituse saanud psühhoterapeudid, kes on suutnud selles vallas organiseerida ka oma koolituse.

Toimetusse kirjutanud inimene tahab konkreetselt teada, kuhu Tartus hüpnoosisooviga pöörduda.
Soovitan pöörduda Tartu Psühhiaatriahaigla tohtri Jakov Shliki poole, kellelt ta saab info hüpnoosi või siis hoopis teiste võimaluste kohta tema häire ravimisel.

Kasutan siinkohal ära juhuse küsida teie arvamust süütunde ravimisest. Selle tunde all kannatamise kohta on tulnud toimetusse küsimusi.
Enesesüüdistus on üks õudsemaid tundeid, mis inimest võib tabada. Jättes kõrvale vaimuhaiguse sümptomitega süüdistusluulu, võib enesesüüdistusest mõnede tegude tegemata jätmise või tegemise puhul nii unes kui ilmsi saada ületamatu hingepiin. Millegipärast on looduse poolt nii korraldatud, et süümepiinade all kannatavad suure kohusetunde ja väga humaansete omadustega inimesed. Samas aga need, kes tõesti võiksid endas süütunnet kanda, on võimetud oma käitumises mingit süüd nägema.

Piinava süütunde all kannatavale inimesele soovitan ma hea professionaalsusega psühhiaatrit, kellega nõu pidada. Kui mina järelejätmatu süütunde all kannataksin, teaksin ma küll arste, kelle juurde pöörduda, aga ma ei saa enesestmõistetavalt nende nimesid ajaleheartiklis nimetada. Inimene peab leidma o m a arsti, keda ülimalt intiimsetesse ja isiklikesse eluseikadesse usaldada ja kes efektiivsete ja vähema ajakuluga bioloogilise ja tabletiravi kombineeritud meetoditega suudab patsiendi nii mõtlema ja käituma suunata, et tal probleeme enam ei teki.

Kokkuvõtlikult käib haiglasliku enesesüüdistuse või enesehinnanguga seotud probleemide ravil üldtuntud kuldne reegel: kõik seisab selles, kuidas asjasse suhtuda. Õnnelik on inimene, kes tehtud vigu analüüsida ja neist järeldusi teha oskab. Parim järeldus peaks olema järgmine: ma ei korda oma eksimusi ja püüan aidata ka teisi inimesi niisuguseid vigu vältida. Mitte mingil juhul ei ole õigustatud süükoormaga edasi elada ja selle all murduda.

Teil on süütundest kurnatud inimesele üks sõnum.
Keegi meist kindlalt küll seda ei tea, aga võibolla sinu tahtmatu vea või süü tõttu surnud inimene tunneb, missugust valu sa kannatad ja nii ei saa temagi sealilmas rahu.