Tavaliselt on ju nii, et tähtsad tegelased ainult jooksevad igasugustelt üritustelt läbi, käivad avamistel, pidulikel aktustel, väljanäitustel. Mõnigi poliitik või tippametnik on sattunud külastama ka puuetega laste koole, haiglaosakondi või päevakeskusi. Kui tegelane juhtub olema tundlikuma närviga naine, võib ta isegi hetkeks heldida, kellelgi korraks käest kinni haarata või ta pead silitada. Pikemat kontakti, mis maailmapilti avardaks, neist põgusatest visiitidest aga enamasti ei sünni. Kui tähtsal isikul lööbki võib-olla pähe mõte samasse paika veel tagasi tulla, siis enamasti see siiski nii ei lähe, kuna aeg tõttab linnutiivul ning uued kohustused ja väljakutsed on ukse taga juba reas.

Tund aega kuus

Mis oleks aga, kui igakuise tunni kohustus oleks sisse kirjutatud valitsemislepingusse? Puuetega inimesed ja nende esindajad looksid riigitegelaste jaoks nn sõbrapanga, kust iga vipp saaks valida endale üheks kalendriaastaks sõbra. Sõbrakandidaate oleks igasuguseid — erinevate puuete ja haigustega, erinevas eas, alates päris pisikestest (siis tekiks sõbrasuhe mõistagi koos lapse perekonna või hooldajaga) kuni kooliealiste marakrattide, noorte täiskasvanute, keskealiste ja eakateni välja. Ka mõõde oleks üle-eestiline, sõbra saaks vipp valida nii teda tähtsale positsioonile upitanud kodusest valimisringkonnast kui ka oma igapäevase töökoha lähedalt.

Sõber kinnitataks riigitegelase külge üheks aastaks. Igakuistele kokkusaamistele lisaks, kus koos aega veedetaks, teineteist tundma õpitaks ja sõbra erivajadusi arvestades ümbritseva maailmaga suheldaks, poleks tähtsal isikul keelatud oma sõbraga soovi korral ka tihedamalt suhelda. Võib-olla saab mõnel puhul sellest sõbrasuhe kogu järgnevaks eluks? Sellisel puhul tasuks ehk kaaluda ka erandkorras sõbrasuhte pikendamist järgnevaks kalendriaastaks. Üldjuhul aga peaksid sõbrad vahetuma ja soovitavalt olema valitud ka erinevast puudeliigist või vanuseastmest. Ikka selleks, et Eesti elu üle otsustavatel inimestel tekiks laiem kogemustering. *

Emotsionaalne õpe

See oleks päris kindlasti võimas hoob, mis hakkaks meie riigi elu muutma. Kui praegu on puuetega inimesed riigijuhtide jaoks vaid fiktsioon, tülikas ja tundmatu vähemus, kelle hädade ja vajaduste eest peaks justkui seisma, kuid täpselt ka ei tea, kuidas, siis isiklikud suhted annaksid asjale emotsiooni ja konkreetsust. Ma ei kujuta ette ühtki riigikoguliiget hääletamas seaduse poolt, mis sunnib 25-eurosest hooldajatoetusest elatuvat ema tõestama kohtule tšekkidega, et täisealise puudega lapse pension ja vanema raha on ühises majapidamises eraldi hoitud. Kui ta on aasta vältel sellise perekonna eluoluga lähedalt kokku puutunud.

Või näiteks tippametnikku säilitamas rehabilitatsioonisüsteemi, mis keerutab igal aastal asja eest, teist taga korstnasse kümneid miljoneid eurosid ja osutab niigi kasina sotsiaalse rahakotiga riigis puuetega inimestele teenuseid läbimõtlematu korraldamise tõttu mitu korda tegelikust maksumusest kallima hinnaga. Juhul kui ta mõne teenuse kasutajaga lähemalt tuttavaks on saanud.

Niisugustest sõprussuhetest saavad oma igapäevaellu uusi värve ka puuetega inimesed ja nende lähedased, kel muidu suhtlusring sagedasti kitsapoolne.