Igapäevane nõiakunst: majas sees polnud ühtegi kella ega peeglit, ning igal viimasel kui uksel oli kolm lukku
„Üle kahesaja aasta on Owensite naiste süüks pandud kõike, mis linnas viltu on läinud.” Nii et sellest on juba omajagu aega, kui Owensite esiema Ameerika väikelinna Magnoolia tänavale kolis. Ta tuli sinna, pisitilluke tütar süles ja palkas kaksteist puuseppa maja ehitama. Ta jooksis mööda välju ja tänavaid nii kiiresti, et teda süüdistati lendamises nagu nõidu ikka. See on maja, kus pole ühtegi kella ega peeglit, kõikidel ustel on kolm lukku ja selle ükski puitosa ei vaja iial poleerimist. Maja ümber on aed, kus kasvavad taimed, millega saab korda saata häid ja halbu tegusid.
Eelarvamus
Üle kahesaja aasta on Owensite naiste süüks pandud kõik, mis linnas on viltu läinud. Kui kevad oli vihmane, kui lehmad karjamaal andsid piima, milles oli verd, kui varss suri tiirudesse või oli vastsündinud lapsel punane sünnimärk põsel, uskusid kõik, et kindlasti on saatuse sõrme mõjutanud, kas või veidikene, nood Magnoolia tänava naised. Ükskõik, mis häda oli — äike, rändrohutirtsud või uppumissurm. Ükskõik, et olukorda andis seletada loogiliselt või teaduslikult või lihtsalt halva õnnega. Niipea kui kerkis mure vari või ähvardas väikseimgi ebaõnn, hakkasid inimesed süüdlast otsima ja näpuga näitama. Õige pea olid nad veendunud, et pärast pimeduse saabumist on Owensite majast ohtlik mööduda, ja ainult kõige rumalamad naabrid julgesid piiluda üle musta sepisaia, mis ümbritses õue nagu uss.
Majas sees polnud ühtegi kella ega peeglit, ning igal viimasel kui uksel oli kolm lukku. Hiired elasid põrandalaudade all ja seintes ning neid võis tihti tabada kummutisahtlites, kus nad sõid tikitud laudlinu ja linaste linikute pitsääriseid. Aknaalused järid ja kaminasimsid olid tehtud viieteistkümnest eri sorti puust, teiste hulgas tammest, saarest ja eriliselt healõhnalisest kirsipuust, mis lõhnas küpsete marjade järele isegi südatalvel, kui kõik puud väljas olid pelgalt mustad lehtedeta rootsud. Ükskõik kui tolmune ülejäänud maja ka oli, ükski puitosa ei vajanud iial poleerimist. Kui sa kõõritasid, võisid näha oma peegelpilti otse söögitoa seinatahveldisel või trepikäsipuul, millest sa üles joostes kinni hoidsid. Kõik toad olid hämarad isegi keskpäeval ning jahedad isegi kesk juulikuist palavust. Igaüks, kes söandas seista verandal, kus vohas metsikult luuderohi, võis tundide viisi püüda akendest sisse vaadata, nägemata iial midagi. Väljavaatamisega oli sama lugu: rohekad aknaklaasid olid nii vanad ja nii paksud, et teisel pool paistis kõik nagu unenäos, kaasa arvatud taevas ja puud.
Väikesed tüdrukud, kes elasid üleval, ärklikorrusel, olid õed, vanusevahega ainult aasta ja üks kuu. Neid ei kästud iial minna magama enne keskööd ega manitsetud hambaid pesema. Polnud kellegi asi, kui nende riided olid kortsus või kui nad sülitasid tänavale. Kogu selle aja, kui need tüdrukud üles kasvasid, võisid nad magada kingi jalast võtmata ja joonistada mustade pastellkriitidega naljakaid lõustu oma magamistoa seintele. Nad võisid juua hommikusöögiks külma Dr Pepperit, kui nad seda tahtsid, või süüa õhtusöögiks alteejuurepirukat. Nad võisid ronida katusele, istuda katuseviilul ja kallutada end taha, niipalju kui said, et näha esimest tähte. Seal nad veetsid tuuliseid märtsiöid või niiskeid augustiõhtuid sosinal vaieldes, kui tõenäoline on, et kas või kõige väiksem soov eales täide läheb.
Tüdrukuid kasvatasid nende tädid, kes, kui väga nad ka ei tahtnud, lihtsalt ei saanud keelduda oma õetütreid enda hoolde võtmast. Lapsed olid ikkagi orvud, kelle hooletud vanemad olid olnud nõnda armunud, et ei märganud läbi seinte immitsevat suitsu bangalos, kuhu nad olid läinud oma teisi mesinädalaid nautima, jättes tüdrukud lapsehoidjaga koju. Pole ime, et tüdrukud pugesid tormiga alati ühte voodisse; nad mõlemad kartsid äikest, ja niipea kui taevas müristama hakkas, ei suutnud nad iial rääkida muidu kui ainult sosinal. Kui nad lõpuks siiski uinusid, käed teineteise ümber klammerdunud, nägid nad sageli täpselt ühesuguseid unenägusid. Oli aegu, mil nad võisid lõpetada teineteise lauseid; kahtlemata võis kumbki sulgeda silmad ja ära arvata, mida teine sel päeval kõige rohkem magustoiduks tahtis.
Aga hoolimata nende lähedusest olid kaks õde täiesti erinevad nii välimuselt kui ka iseloomult. Kui mitte arvestada ilusaid halle silmi, mille poolest Owensite naised kuulsad olid, poleks kellelgi olnud põhjust arvata, et nad on sugulased. Gillian oli hele, samas kui Sally juuksed olid niisama mustad nagu nonde kasvatamatute kasside kasukad, kellel tädid lubasid luusida aias ning kraapida elutoa tekstiile. Gillian oli laisk ja armastas magada üle keskpäeva. Ta hoidis kokku oma taskuraha ja maksis siis Sallyle, et too teeks ta matemaatikaülesanded ära ja triigiks ta peokleite. Ta jõi pudelite kaupa Yoo-Hood ja sõi tahvlite viisi nätsket Hersheyt, sirakil jahedal keldripõrandal, vaadates rahulolevalt pealt, kuidas Sally pühkis tolmu metallriiulitelt, kus täidid hoidsid moose ja hoidiseid. Üle kõige maailmas armastas Gillian lesida aknaalusel sametpatjadega istmel, üleval trepimademel, kus olid damastist kardinad ja nurgas kogus tolmu Maria Owensi portree, kes oli ammu aega tagasi maja ehitanud. Sealt võis teda leida suvel pärastlõunati nii rauge ja loiuna, et koid pidasid teda ekslikult padjaks ja maandusid temal, et närida tillukesi augukesi tema T-särkidesse ja teksastesse.
Sally, kolmsada üheksakümmend seitse päeva õest vanem, oli samavõrd kohusetundlik kui Gillian laisk. Ta ei uskunud iial millessegi, mida ei saanud tõestada faktide ja numbritega. Kui Gillian näitas langevat tähte, tuletas Sally talle meelde, et see, mis maa peale kukkus, oli lihtsalt vana kivi, mille pani hõõguma langemine läbi atmosfääri. Sally oli kohe algusest peale hoolitseja tüüpi: ta ei sallinud sodi ja segadust, mis valitses tädide vanas Magnoolia tänava majas pööningust keldrini.
Sellest ajast peale, kui ta oli kolmandas klassis ja Gillian teises, oli Sally see, kes valmistas tervislikke õhtusööke pikkpoisist ja värsketest rohelistest ubadest ning odrasuppi, abiks retseptid „Söögivalmistamise rõõmust”, mis tal oli õnnestunud majja smugeldada. Igal hommikul tegi ta kooli kaasavõtmiseks söögipaki täisteraleivast kalkuni-tomativõileibadega, lisaks porgandijupid ja glasuuritud kaerakoogid, mille Gillian viskas kogu täiega prügikasti otsekohe, kui Sally oli ta klassi saatnud, sest Gillian eelistas kooli puhvetis müüdavaid hamburgereid ja šokolaadikooke, ja ta oli sageli näpanud tädide palitutaskutest piisavalt peenraha, et osta endale, mida ta iganes tahtis.
Tädid kutsusid neid Päevaks ja Ööks, ja kuigi kumbki tüdruk ei naernud selle väikese nalja peale ega leidnud selles mitte kõige vähematki lõbusat, tunnistasid nad selle paikapidavust ning olid võimelised mõistma, varem kui enamik õdesid, et kuu on alati armukade päeva palavuse peale, niisamuti nagu päike igatseb alati midagi tumedat ja sügavat. Nad hoidsid teineteise saladusi hästi ning tõotasid oma elu nimel mitte iial vääratada ja neid välja lobiseda, isegi kui saladus oli ainult kassi sabast sikutamine või tädide aiast digitaalise näppamine.
Tüdrukud oleksid võinud oma erinevuse tõttu üksteisega riidu minna, nad oleksid võinud muutuda kiuslikuks ja kasvades teineteisele võõraks jääda, kui neil oleks õnnestunud sõpru soetada, aga linna ülejäänud lapsed vältisid neid. Mitte keegi ei julgenud õdedega mängida ning enamik tüdrukuid ja poisse ristasid sõrmed, kui Sally ja Gillian lähenesid, nagu kaitseks sedasorti asi millegi eest. Kõige julgemad ja metsikumad poisid järgnesid õdedele kooli, täpselt õigel kaugusel nende taga, et jõuda vajaduse korral ringi keerata ja jooksu pista. Poistele meeldis loopida tüdrukute pihta taliõunu või kive, aga isegi kõige parematel sportlastel, neil, kes olid noorteliiga meeskondade tähed, ei õnnestunud kunagi pihta saada, kui nad sihtisid Owensite õdesid. Iga kivi, iga õun maandus alati õdede jalge ees.
Sally ja Gilliani päevad olid täis pisikesi alandusi; mitte ükski laps ei kasutanud pliiatsit või kriiti otse pärast Owensite tüdrukuid. Mitte keegi ei istunud nende kõrvale puhvetis või aktusel, ja mõned tüdrukud lausa kiljatasid, kui leidsid tüdrukute tualetti pissima või klatšima või juukseid harjama minnes, et olid sattunud ükskõik kumma õe peale. Sallyt ja Gilliani ei valitud kunagi ühtegi sportmängude naiskonda, kuigi Gillian oli linna kiireim jooksja ja võis lüüa pesapalli üle kooli katuse Endicotti tänavale. Neid ei kutsutud kunagi pidudele ega gaidide koosolekutele ega keksu mängima ega puu otsa ronima.
„Käigu nad kõik põrgusse,” ütles Gillian, kena pisike nina püsti, kui poisid tegid tontlikke häälitsusi, mil iganes õed neist kooli koridoris teel muusika- või kunstiklassi möödusid. „Las nad loobivad pori. Oodaku vaid. Ühel päeval nad veel anuvad meid, et me nad koju kutsuksime, ja me ainult naerame neile näkku.”
