Ilmselt lööb elu meid nina pihta nii kaua, kuni me ei teadvusta endale: „Stopp! Ma lähen vales suunas, valede inimestega ja valel ajal. Täidan kellegi teise, mitte enda unistusi …“

Tegelikult ongi nii, et me asume lapsepõlvest oma täiskasvanu ellu üle võtma erinevaid stsenaariume. See on koorem mudeleid vanemate suhtlemisest oma sõprade, vanemate inimeste ja kolleegidega. Isiklikud väärtused hakkavad meil välja kujunema parimal juhul 20. eluaastaks. Enne seda orienteerume niikuinii nendele väärtustele, mis on meisse panustanud vanemad, kodu, esivanemate eluprogrammid …

Mitte üksnes kasvatus, vaid ka iseloom ja harjumused on need, mis loovad meie elu edasise stsenaariumi. Psühhoterapeutide põhiline ülesanne töös „hädiste hädavarestega“ on neid õigesti ümber laadida. Et lõppude lõpuks hakkaks saatus paranema, tuleb lihtsalt tunnetada harmooniat ning end ümber lülitada positiivsele ellusuhtumisele. Saada õnnelikuks ilma harjumusi purustamata pole õnnestunud kellelgi. Elu saadab nimme õppetunde, et me kord ise (!) tunnistaksime oma isiklikke vigu, mitte ainult ei kuuleks nendest teiste käest ja eriti lähedastelt.
Ühtede ja samade situatsioonide kordumises võivad olla süüdi meie veendumused, harjumused ja emotsionaalsed seaduspärasused.
Veendumused

Reeglina ei vasta need tegelikkusele, ent osutavad siiski suurt mõju meie saatusele. Veendumused tulenevad kultuurist, kus me kasvasime, aga ka neist väärtustest, mida sisendasid meile vanemad. Näiteks, kui inimene on üles kasvanud usaldamatuse õhkkonnas, siis ei oska ta usaldada oma kolleege, ega suuda seetõttu tõusta ka ametiredelil ülespoole.

Harjumused

Need on kinnistunud käitumismallid. Kasutame sageli ühte ja sama käitumisviisi, mis kunagi on meile andnud positiivse tulemuse. Seda seaduspärasust kirjeldavad käitumise uurijad järgnevalt: kui me ei suuda analüüsida mingi olukorra põhjusi, siis tegutseme vana malli järgi. Ning me muudame seda vaid juhul, kui ei saavuta soovitut tulemust.

Emotsionaalsed seaduspärasused

Sageli juhtub nii, et seoses mingi meie jaoks väga olulise sündmusega on kinnistunud teatud emotsionaalne reageering. See hakkab tööle iga kord, kui inimene satub analoogilisse olukorda. Emotsioonide jõud mõjutab reaktsioonide jõulist kinnistumist. Muide, mitte ainult negatiivsed emotsioonid ei pruugi olla läbikukkumise põhjuseks. Ega muidu ütle rahvasuu: „Ära hõiska enne õhtut“. Alludes emotsioonidele, võivad märkamata jääda tähtsad detailid ning lõppkokkuvõttes ootab ees kaotus.

Purustame oma stereotüübid

Palju lihtsam on otsida abi psühholoogilt, psühhoterapeudilt või lausa esoteerikast, kui aidata end ise. Viimasel juhul tuleb ju täiesti iseseisvalt välja töötada harjumuspärastele strateegiatele vastupidised käitumismudelid, analüüsida tülide põhjusi, vaidlusi ja võitlusi oma õiguste eest.
Kui sa tahad, et midagi su elus muutuks, siis purusta julgelt oma stereotüübid ja harjumused. Hakka tegutsema vastupidiselt vanadele tavadele ning „kuri saatus“ ja „igavene ebaõnnestumine“ kaovad su elust.

Ta sammub naeratades läbi elu…

Elu õpetab meid armastama, uskuma, kurvastama, eksima … ja hoidma hoolega mälestust armastusest. Psühholoogid nimetavad korduvaid sündmusi minevikus harjumuseks. Harjumusest vabaneda võib üksnes mõttejõul. Selleks peab püüdma unustada kõik, mis kurvaks teeb ning suunata oma elu tahtejõu abil vastupidisesse suunda. Ära kannata oma teise „poole“ puudumise pärast, vaid püüa oma hingepõhjas leida leppimine ja rahu. Ainult nii muutud sa köitvaks tervele hulgale teistele „pooltele“. Peamine — püüa pidevalt selles suunas areneda. Enesega rahulolu valmistab rõõmu ja toob edu. Nii oled harmoonias iseendaga.
Peab saama „tervikuks“ — rõõmsaks ja värviliseks, mitte aga jääma halliks hiireks. Ning siis aitavad sind juba kõikvõimalikud jõud! Uju, istuta, sünnita, loo, laula, kirjuta, joonista, pinguta … Käitu nii, et kõikidel, kes sinu ümber on, oleks selge, kui kergelt ja kaunilt sa kõnnid läbi oma elu! Kui palju kasulikku sa teed! Siis tunduvad õnnetused lihtsalt katsumustena ning sa hakkad neisse suhtuma vaid kui kergetesse takistustesse.

Allikas: SamaJa